Staažikat takistussõitjat Andres Trevet teavad paljud ratsaspordisõbrad. Oli 2010. aasta suvi, mil pingelises heitluses Ebbe-Liisa Sõnajalaga tuli Andres esmakordselt Eesti meistriks takistussõidus, tegi mitmed head stardid muudelgi võistlustel ning kadus seejärel justkui orbiidilt.
Lähemad kaasvõitlejad teavd, et Andres on juba rohkem kui aasta treeninud ja võistelnud takistussõidu Mekas Hollandis. Tänavuse MK-finaali päevil külastas hobumaailm.ee toimetus perekond Trevede elupaika Hollandis ning kasutas juhust väikeseks intervjuuks.
Pärast edukat 2010. aasta hooaega ei ole suurem ratsaspordi avalikkus Sinust Eestimaal palju kuulnud. Räägi, kuidas Hollandisse sattusid ja siia pikemalt peatuma jäid?
Kuna talveperioodil on Eestis klimaatilised olud ratsaspordi harrastamiseks lihtsalt öeldes kehvapoolsed, haarasin kinni tekkinud võimalusest tulla 2011. aasta talvekuudel Hollandisse treenima. Kohapeal pakuti isiklike tutvuste kaudu võimalust teenida väikest lisaraha müügihobuste ratsastamisega. Asjad arenesid positiivselt ja kuna nii mulle kui tööandjale kõik sobis, otsustasime perega jääda Hollandisse pisut kauemaks.
Andres Treve ja Ra. Foto: Liis Ira
Kui palju Sul hobuseid hetkel sõita on ja kuidas on tasakaal töö ja spordi vahel?
Hobuste arv on varieeruv. Hetkel on nii müügihobuseid kui ka oma sporthobused. (toim. – Eestlastel on kindlasti meeles täkud Ra ja Sandokan, kellega Treve Hollandiski võistlustel osaleb). Ostjate seltskond on siin väga rahvusvaheline. Lisaks eurooplastele ei ole haruldased kliendid Lõuna-Ameerikast, Araabiamaadest ja mujaltki. (toim. Meie külaskäigu ajal näitab Treve koos eestlastele samuti tuntud Peter Geerinkiga hobuseid Argentiinast pärilt kliendile).
Peter Geerink jälgib potentsiaalse hobuseostja proovitreeningut
Kui nüüd rääkida töö ja spordi vahekorrast, siis üks täiendab teist. Võistluseid on meie talli lähemas raadiuses väga palju. On nädalaid, kus võistlen viiel-kuuel päeval. Kuna sõidus on erinevaid hobuseid ja võistlustel saab sõita erineva raskusega radasid, siis kogemuste pagas, mis siin lisandub, on hindamatu. Olen viimase aastaga siin väga palju õppinud ja rohkemgi veel on õppida.
Hiljem vaadatakse talli juures asuvas elamises telekast üle filmikaamerasse jäädvustatud trennid ning analüüsitakse neid kõrvaltvaataja pilguga
Kui võrdled siinseid võistluseid Eestis korraldatavatega, siis millised on põhilised erinevused.
Erinevused on muidugi osalejate hulgas. Siin korraldatakse regionaalseid võistluseid ühes piirkonnas samal nädalal mitmeid ja sõitjaid jagub kõikidele. Tavaline on, et startide arv läheneb või isegi ületab 100 ühe raja kohta. Regionaalsed võistlused on põhiliselt noortele hobustele kogemuste andmiseks, müügihobuste näitamiseks või n.ö. hobuste „remontimiseks“. Võidule seal tavaliselt keegi ei sõida – auhinnarahadki on sümboolsed ja eesmärk on teine.
Tavaline on see, et ebaõnnestumise korral võimaldatakse mõne võistluspaari järel teha vigade paranduse sõit. Nagu öeldud, on selliste võistluste auhinnarahad väikesed, kuid väikesed on ka stardimaksud (toim. 7.50 kuni 10 eurot). Samas on nõudlus selliste võistluste järele suur ning korraldajatele on need ka ärilises mõttes kasulikud. Taolistel võistlustel osalevad oma toorete ja ebaküpsete hobusetega ka Hollandi tippsõitjad. Mingeid staarikomplekse kellelgi ei ole, võistluste õhkkond on alati väga sõbralik ja rahulik.
Marju toob järgmise hobuse ette
Korraldusliku taseme poolest erinevad loomulikult suuremad rahvuslikud ja rahvusvahelised võistlused. Kuna rahvusvahelisi on siin kandis väga palju, siis CSI1* ja CSI2* tasemega võistlused ei erine suurematest rahvuslikest. Neilgi osaleb palju amatööre, samuti tegeletakse aktiivselt müügitööga ehk näidatakse müügihobuseid.
Leian, et Eestiski tasuks väiksematel võistlustel suhtuda paljudesse asjadesse rahulikumalt ja paindlikumalt. Mõtlen siin just neid vigade paranduse sõite jne.
Sageli on nii, et kodumaalt kaugemal viibides näed asju laiemalt ning teise pilguga. Kuidas siit vaadates tundub, millised on Eesti võimalused ratsaspordi arengul?
Eks iga riik peab leidma oma tee. Selge on see, et kui tahta võistelda täielikus tipus, tuleb olla siin (Holland, Belgia, Saksamaa). Eestlaste jaoks annaks kindlasti palju, kui talveperioodil treenida ja võistelda näiteks Hollandis, omandada siin arvestatavalt kogemusi ning püüda seejärel suveperioodil hästi esineda oma piirkonnas. Vähe tähtis ei ole loomulikult heade hobuste olemasolu. Selleks aga jällegi on vaja korralikke sponsoreid, keda napib.
Vestlusringiga liitub pereema Marju, mistõttu suuname jutu pereteemadele ja perepoeg Karlile.
Marju, Karl on just saanud seitsmeseks ja minu teada käib juba sügisest hollandikeelses koolis. Kuidas ta hakkama saab?
Hakkama saab ta päris hästi. Väga peab kiitma kohalikke õpetajaid, kes alguskuudel viitsisid temaga rohkem vaeva näha. Lapsed õpivad ju kiiresti. Kui alguses suhtlesid õpetajad Karliga inglise keeles, siis juba mõne kuu pärast saadi hakkama kohalikus keeles. Karli klassis on 20 õpilast ja õppetööd juhendab kaks õpetajat. Erinevalt Eesti koolisüsteemiga, käivad siin kokkuleppe alusel õpetajatel abiks ka lapsevanemad, aidates samuti tunde läbi viia.
Ehkki Karl veedab suure osa ajast tallide ümbruses, teda tegelikult hobused väga ei huvitavat. Hoopis jalgpall meeldib.
Nüüd, kus Karl on läinud Hollandi kooli, siis kerkib küsimus, kas ja millal teid Eestisse tagasi on oodata?
(nii Marju kui Andres on ühel mõttel:) Praegu on seda raske öelda. Me ei ole teinud lõplikke otsuseid. Siin on veel nii palju õppida ja kogeda. Seda nii takistussõidu kui spordi ning ka hobuste hooldamise, aretamise jne. suhtes. Lähemad ajad jätkame kindlasti siinmail.
Õhtusest pubiskäigust võtsid osa teisedki eestlased – Lilian Lehe ja äsja emaks saanud Triin Bergmann