Juunis 2009 alustas Eesti hobusõprade rõõmuks tegevust netiportaal hobumaailm.ee. Juba kolm aastat on Hobumaailm rõõmustanud meid uudiste, artiklite, fotode ja palju muu huvitavaga, mis seotud hobustega. Võistluskalendrid ja tulemused on kergesti kättesaadavad, nii kodu- kui välismaised hobuüritused tuuakse interneti vahendusel operatiivselt koju kätte. Eriti suuri fänne on portaalil piiri taha kolinud eestlaste seas, kes end selle vahendusel Eestis toimuvaga kursis hoida saavad. Kõige selle eest võlgneme tänu hobumaailm.ee asutajale Külli Tedrele. Ühtlasi soovime õnne portaali hobumaailm.ee kolme aastaseks saamise puhul!
Kuigi Külli ise on jäänud selle suure töö juures üsna tagaplaanile, oleme saanud nautida tema kvaliteetseid ja võrratuid fotosid ning emotsionaalseid ülevaateid erinevatest üritustest. Oleme näinud teda sagimas erinevatel hobuüritustel, ikka naeratus suul, fotoaparaat kaelas ja käed-jalad tegemist täis. Siinkohal on heameel tutvuda Külliga lähemalt ning rääkida muuhulgas ka portaali ajaloost ja tulevikust.
Esimese asjana tahaks kohe ühe natuke raske ülesande anda. Palun iseloomusta ennast. Milline on Külli, kes lõi vahva portaali hobumaailm.ee?
Esiteks ma pean ütlema, et kuigi ma pole just väga tagasihoidlik inimene, on minu jaoks natuke hirmutav anda intervjuu, justkui oleksin keegi tähtis või kuulus. Ma ei ole kunagi teinud asju selle eesmärgiga, et ise tuntuks saada, mulle lihtsalt meeldib ringi sebida ja kasulik olla.
Foto: Kati Kljukina
Aga kui küsitakse, tuleb ikka vastata. Küsimus on tõesti raske – kes ma olen? Ma arvan, et ma olen selline inimene, kes huvitub paljust ja oskab mitmeid asju, kuid mitte midagi päris tõsiselt ja päris hästi. Ma ei ole kunagi teadnud, mis on see üks ja kindel teema, mis mind elus huvitab. Püüan nii, et võimalikult palju päevi oleks elatud naudinguga. Elu on see hetk, milles elame praegu, ja ma ei taha tagantjärele mõelda, et mul pole midagi erilist meenutada, või et rabelesin mingi asja nimel, mida ma hiljem ei vajanudki. Loomulikult olen ma ka liiga laisk selleks, et teha täna palju tööd mingisuguse ebamäärase tuleviku nimel. Kust ma tean, mis ma siis juba tahan ja kas need asjad mind enam rõõmustavad või huvitavad. Lisaks, ma kindlasti ei ole väga materiaalne inimene. Pigem huvitavad mind vaimsed väärtused – ägedad ja hoolivad inimesed minu ümber, loodus ning üleüldiselt elu tema olemise lihtsuses.
Millal ja kuidas sattusid hobustega tegelema ja kui tihti ise praegu hobuse selga istud?
Hobustega hakkasin tegelema u. 12aastaselt, kui minu suvilanaaber mind sellesse nakatas. Tema oli siis muidugi "vägev ja kogenud" hobuseinimene, mina jõlkusin sabas ja hakkas ka kohe meeldima. Esimesed vähemalt aasta aega ratsutasin salaja, kuna vanemad ei lubanud, kartsid vist õnnetust. Võitlesin tükk aega, enne kui sain loa Tondil 10 trenni võtta. Enne seda olin juba kõvasti maal isepäi ratsutanud ning ka aastakese Jüris käinud… kooli söögi raha eest..
Kümnest trennist sai 5 aastat Tondil, hiljem läksin edasi Väänasse Maie Kelle juurde, kus sain kogemuse noorte hobustega sõitmisel, ning seejärel töötasin ka Saue mõisas. 2003. aastal kutsuti mind tööle Veskimetsa Ratsakeskusesse, kus töö oli rohkem kontoris ja ausalt öeldes igapäevaselt enam ratsutada ei viitsinudki. Siiski, olen viimase 10 aasta jooksul sõitnud sellise pühapäevaratsutaja kombel. Kui tuleb huvi, siis istun selga. Ammutan pidevalt teadmisi videodest, raamatutest ja erinevatelt treeneritelt ja seetõttu ikka teoreetiline baas on olemas ja isegi arenev, praktika jätab soovida (naerab).
Viimased aasta aega olen veidike aidanud sõbranna hobust välja õpetada, ta tuli nelja-aastase täkuna, kes ei osanud mitte midagi – ei eest ära astuda ega järele tulla. Ma arvan, et mind tegelikult huvitabki sellise hästi käituva harrastushobuse õpetamine palju rohkem, sest ühest küljest on see mulle jõukohasem, (sporthobust ma ju ei oskaks välja sõita), ja teiseks minu vaadetega rohkem kokku sobiv. Samas on ka väga suur väljakutse, kuna ma tahaks temast kõik üleannetud kombed välja juurida.
Foto: Henelyn Kandver
Kuidas sündis hobumaailm.ee?
Ma arvan, et sellist ideed on mõlgutanud mitmed, kuid konkreetne samm selles suunas sai astutud vist 2009. aasta kevadel, kui Siim Nõmmoja mind lõunale kutsus ja ütles, et nüüd teeks ikkagi ära. Ratsaliit leidis siis veidike finantsi ning pärast mõnekuist planeerimist, joonistamist ja lõpuks programmeerimist avasime portaali ühe unetu öö järel täpselt Ruila MK etapi ajal.
Hobumaailm.ee on osutunud väga populaarseks. Millised olid ootused portaali luues?
See on väga tore, kui on populaarne, rõõmustan nagu oma lapse üle! Ootused olid nii ja naa, ühest küljest me muidugi tahtsime, et sellest tuleks vinge projekt ja koht, kus kõik ratsainimesed koos hakkavad käima. Teisalt me andsime endale aru, et meil on ilmselt natuke liiga vähe ressurssi, et seda kõike kohe teha. Põhiline eesmärk oli luua selline leht, mis esimese suure hurraa vaibudes ära ei sureks, vaid tasapisi lihtsalt ülesmäge läheks.
Mis on seejuures olnud kõige suuremaks väljakutseks ja kas on olnud ka tagasilööke?
Kõige keerulisem on, mis seal salata, leida toetajaid. Igas mõttes – nii rahalisi kui ka kaastöötajaid. Tegelikult vajaks selline leht vähemalt kahe inimese täiskohaga tööd, kuid raha nende palkamiseks portaal ise teenida ei suuda, liiga kitsas ja väike valdkond on. Selle tõttu on ka keeruline endale iga päev öelda, et täna me veel ei saa teha seda, mida juba ammu planeerime – lehte, kus kõik on palju laiahaardelisem, mitmekülgsem ja operatiivsem. Plaane on nii palju. Kuid ma usun, et see juhtub, ning töö selles osas käib.
Raske periood oli, ma arvan, pigem alguse poole. Mina ütlesin kohe, et võin selle asja luua, kujundada ja kaasa mõelda arenduse osas, kuid peatoimetajaks ma ei soovi hakata. Mingi hetk proovitigi leida uusi inimesi. See siiski ei läinud päris plaanikohaselt, jällegi, raha nappis, et kedagi korralikult tööle palgata. Nüüd oleme sisuliselt omast taskust ja vabast tahtest seda portaali vedanud koos Hillar Taltsiga juba üle pooleteise aasta.
Kaastöötajate osas ma ei saa jätta kiitmata neid, kes on väga abiks olnud, ja oma initsiatiivi üles näidanud nii lugude kirjutamisel kui piltide saatmisel. Nende hulgas on nii klubide esindajaid kui ka nö. vabakutselisi, ning loomulikult usinaid lapsevanemaid, kes oma pereliikmete headest tulemustest teada annavad.
Teisalt võiks lugusid palju rohkem tulla. Ma saan aru, et igaüks ei ole kirjanik, aga piisab kasvõi info saatmisest, et me saaks artikleid ja uudiseid ise aidata kokku panna. Tahaksin väga rõhutada, et see, kui palju mingi klubi, sportlane või üritus nö eetriaega saab, sõltub suuresti just lugejate endi aktiivsusest, sest hobumaailma taga ei tööta suur organisatsioon inimesi, kes jõuaksid ringi sõita ja kõike kajastada.
Hobumaailm oli 2012. aastal ka ratsaspordi sotsiaalmeedia auhindade nominentide hulgas, kuidas see juhtus? Kas selline tunnustus tuli üllatusena?
See oli väga suur üllatus. Meiega kõrvuti seisis ikka väga palju suuri riike ja portaale (näiteks "Horse and Hound" ja mitmete tippsportlaste kodulehed), teisalt puudus sealt palju olulisi lehti (eurodressage.com, equestrian.ru, swiatkoni.pl jne).
Inimesed said kandidaate esitada Facebooki kaudu ja küllap see info ei jõundud kõigini, eestlased aga on ju suured Facebooki kasutajad. Ilmselt keegi esitas hea põhjendusega meie lehe nominendiks ja ma kahtlustan, et see oli Kaie Aamisepp. Kas keegi veel, seda ma ei tea, aga ma lugesin, et esmajärjekorras arvestatakse just neid portaale, mille kohta on saadetud korralik põhjendus, miks ta seal rivis peaks olema. Siiski, selliseid portaale ja blogisid ja lehti jne on maailmas palju, ning sealt 300 hulka pääseda oli tore avastus. Meie kategooria, milleks oli Loode-Euroopa, võitis olümpiavõitja Anky van Grunsveni kodulehekülg.
Kuidas sünnivad hobumaailm.ee-s avaldatud lood ja nende ideed?
Osa lugusid saadetakse meile, nüüd aina rohkem õnneks. Teine osa lugude ideid tekib kuidagi jooksvalt, olenevalt sellest, mis on aktuaalne või mis võiks inimesi huvitada. Mõnikord sünnivad ideed üsna ootamatultki või siis nii, et keegi meist või lähituttavatest sõidab kuhugi ja kasutab juhust seal kedagi intervjueerida.
Uudiste osas püüame kajastada eelkõige kalenderplaanivõistlusi, seejärel ka muid. Lisaks oleme hakanud rohkem kajastama maailma tähtsündmusi, kuid kuna suvel on meie enda hooaeg nii tihe, siis paraku jäävad välismaised asjad natuke kõrvale. Õige oleks muidugi 3 korda rohkem uudiseid toota, kuid lihtsalt ei jätku jõudu, peab tegema ka seda tööd, mis leiva lauale toob. Samas on tõesti talvepoole selliseid hetki, kus mitte midagi ei olegi reaalselt kirjutada, siis läheb ikka mitu tundi, et leida internetiavarustest mõni hobustega seotud põnev uudis.
Räägime natuke ka muust. Sinu suureks kireks tundub olevat pildistamine. Kuskohast on pärit fotograafia pisik?
Ma ise seda küll ei mäleta. Ma olen veits kunstilembene, ju see samasse auku on. Praegu olen hakanud tehnikasse rohkem investeerima ja see on kahjuks väga kallis. Väga kahju on ka sellest, et inimesed ei ole veel haritud selles osas, kui suur on forograafi töö ja panus, et sünniksid head pildid. Samas ma ei pildista absoluutselt raha pärast, vaid eelkõige armastusest fotograafia vastu, seejärel ka portaali pärast. Samas kütuse ja söögiraha tagasi teenida on ka tore, kuid seda ei juhtu alati.
Foto: Ago Ruus
Millised on kõige atraktiivsemad pildistamisobjektid?
Igasugune liikumine. Kõik, mis on ootamatu ja kus peab kiirelt tegutsema. Ma ei ole seda tüüpi, kes passiks tunde mingi lilleõie kõrval. Ratsaspordis tahaks ma väga pildistada kolmevõistluse krossi ja rakendi maratoni, kuid jällegi, aega ei ole. Väga naudin kestvusratsutamist, kuna seal on mõnus seltskond ja saab palju looduses ringi tiirutada.
Olen näinud, et vahel tõmbad ka võistlustantsu kleidi selga. Kui tihti tantsimiseks aega jääb?
Jah, tegelen hobi tasemel võistlustantsuga juba aastaid – olen selline korralik 110 cm harrastaja, kui võrdlust soovite. Trenn on 2 korda nädalas. Võistlused on kord kuus või natuke harvemini, kuid ausalt öeldes on viimane aasta kuidagi raisku läinud, ei ole jõundud nii palju nagu plaanisin.
Foto: Henelyn Kandver
Tegelikult olen tantsus selles seisus, kus peaks võtma mingi konkreetsema seisukoha. Hobitants on liikunud väga jõuliselt selles suunas, et kas kõik või mitte midagi. Tuleb niiöelda kogu raha ja aeg mängu panna, et midagi saavutada. Ma ei ole kindel, kas ma olen selleks suuteline.
Kuidas Sa jõuad kõige sellega tegeleda? Millest energiat ammutad?
Ei jõuagi kõike, mida tahan. Väga kahju. Aga eelkõige tuleb lihtsalt teha ainult neid asju, mida armastad. Ja osata ka puhata. Mul on viimase osas veel õppida. Kuid mulle on üks parimaid viise enda välja lülitamiseks matkamine. Olen sellega tegelenud neli aastat ja mets on mu üks parimaid sõpru. See on nagu ratsutaminegi – lähed kõndima ja unustad seda tehes kõik muu. Samas on positiivsem see, et kui kehva trenni järel võib kuidagi jääda halb kripeldus sisse, siis kehva matka ei ole ma veel kohanud.
Foto: Ivan Gavrilov
Ning kokkuvõtteks üks provokatiivne küsimus ka. Kas hobumaailma lugejad saavad nautida hobumaailm.ee-d edaspidi veel vähemalt järgmised kolm aastat?
Tegelikult on portaali jaoks uuem ja parem keskkond juba välja mõeldud ja pooleldi valmis, mis tähendab, et pigem töötame mitte ainult niisama elus püsimise, vaid ka edasi arenemise nimel. Kevadel asutasin ühes Mailis Timmi ja Eva-Maria Vint-Warmingtoniga Sihtasutuse Hobumaailm, mille abil püüame leida erinevaid võimalusi portaali rahastamiseks. Kõik abi on muide teretulnud! Seega, ratsaliidu finantsidega kolm aastat tagasi loodud leht elab nüüd täielikult oma elu ning kuigi lepingud ei ole veel kiirete aegade tõttu allkirjastatud, on olemas suuline kokkulepe ERLiga, et sihtasutus majandab keskkonda ise edasi. Kerge see loomulikult ei ole, aga kui ei usuks ja ei oleks entusiasmi, siis poleks ka mõtet asju teha.