„Kui sul su jook on juba hinge taga, siis iga eit on võrdne Helenaga,“ nii võttis Göethe kokku nõiajoogi, mis inimesi hullutab, olemuse. Sama võime tunnetada ka ratsaspordis ja hobumajanduses üldse.
No öelge, palun öelge, paljud inimesed, kes korra ratsavõistluse maigu suhu on saanud jäävad selliste ürituste osas edaspidi külmaks? No ei ole selliseid. Tundetuid inimesi lihtsalt pole. Kuid miks ikka suured huviliste hordid ei voori sarnaselt nõukaaegsetele maiparaadidele üksteise sabas võistlustele? Miks huviliste seast lisandub üha vähem hobuseomanikke-fanaatikuid. Millise kivi all on siin vähk peidus?
Muidugi võib siin jaanalinnuna peita pea liiva sisse, tuua ebaõnnestumiste õigustuseks trafarestseid fraase, a´la majandussurutis ei anna võimalusi osta hobust, sponsorid hoiduvad selle sama majandussurutise pärast võistlustest eemale… Vabandusi leiab alati. Kuid kas pole tihti põhjus meis endis? Kas ei sae me tihti ise seda oksa, millel istume?
Ilu ja/või pori
Vaatame laiemalt. Koolisõit, spordiala, mis oma aristokraatlikkuse ja võluga on hullutanud inimesi sajandeid. Uhked ratsud, uhked ratsanikud nooblitel väljakutel publikule näitamas, kui täiuslik võib olla inimese ja hobuse koostöö. Kõik see on ideaalis. Kuid tegelikkus? Tegelikkus on tihti ideaalist kaugel, enamgi veel, valusa sõnumina lisan, meie endi tegevus tõrjub pahatihti sportlasi ja hobuseomanikke.
Ei, ärge tapke sõnumitoojat. Tema toob lihtsalt sõnumi. Vaadakem hoopis endasse ja jäägem üksteise suhtes sarnaselt Vääna tallis elavale veteran-hobusõbrale, heale koerale Rafterile viisakaks ja otsigem pigem põhjuseid.
Kuidagi vägisi ronib välja üks sõna, milleks on suhtumine. Suhtumine hobustesse, ratsanikesse, fännidesse ja korraldusse. Iseenesest tundub see lihtne ja loogiline. Kuid tegelikkus? Tegelikkus naerab meile pahatihti näkku.
Tooksin siinkohal näite. Tänapäeval oleme harjunud, kui helistame mõnda käitisesse teabe saamiseks, vastab meile „issand kui tore, et te helistasite“ hääl ja hakkab meid suunama ning juhendama. Tehes seda vahest isegi liiga tüütult. Ratsaspordis on see tihti vastupidi. Siin jääb häälest sageli mulje, et oled geenius „ka ja jotiga“. See hääl pärib sinult, miks sa üldse helistasid. See hääl teeb juhenditest, tähtaegadest ja stardijärjekordadest rääkides nägusid stiilis, mis sa tüütad. Kuid selline hääl peab ju ometi kaasama inimesi ratsasporti. Kas ikka kaasab? Pigem tõrjuvad need ebatäpsed „pisiasjad“, mis hiljem moonduvad pahalisteks koleasjadeks, sportlaseid, huvilisi ja lõpuks omanikkegi.
Tegelikult peaksidki sarnaselt tuntud laulukesele, kus töö ja vile koos käivad, käima ratsaspordis koos sellised sõnad nagu suhtumine ja kvaliteet. Meil osatakse korraldada minimaalsete vahenditega võistlusi, kus võistlusväljak ja korralduslik pool kokku moodustavad harmoonilise terviku. Teiselt poolt osatakse meil korraldada võistluseid, mis, vaatamata finantside olemasolule, jäävad harmooniast enam kui kaugele. On võistluseid, kus väljak on ligane ning hobustele vaat-et ohtlikki. Ja ei muuda seda muljet paremaks sadulast traktorirooli hüppav korraldaja, kes paaniliselt püüab võistlusväljakut siluda. Eks seegi näitab suhtumist. Positiivselt, et hüppas, negatiivselt, kus te varem olite?
Roosad prillid ja enesega rahuolu
Üldse näib olevat sõna „suhtumine“ meile arusaamatu. Kuidas saab suhtuda võistlusel koolisõidus alaliidu kõrge funktsionäri esitet fraasi: “Ma pole seda skeemi näinudki”? Kuidas saab funktsionär suhtuda ükskõikselt asjaolusse, kui vanad hobused üldse järgnevalt võistlustulle astuvad? Kui üle Eesti teatavale mõõduvõtmisele kokku tulnud inimesed – kuid see kokku tulemine nõuab aega, ettevõtmist ja kindlasti mitte ebaolulise tingimusena raha – kuulevad sellist kommentaari, siis olge mureta. Kindlasti, kohe kindlasti „toob“ selline suhtumine ratsasporti hordidena uusi inimesi. Ärge unistage. Panevad punuma needki vähesed, kes fanatismist asja edasi veavad.
Ja mõistmaks täiuslikult sõna suhtumine mõelgem ühele mu heale tuttavale, kes ratsavõistlustel viibides kasutab kohvikuid hinnates sõna õllemeeter. Ta pole autojuht, pigem sarnaneb ta Lutsu „Suvest“ tuntud aapteekrihärrale. Ta käib ja vaatab. Ta käib ja naerab. Eriti tölpluste üle. Kui ta kuuleb, kuidas ratsavõistlusel kohvikupidaja ütleb sõberkliendile, et jah, pooleteise eurone kohvi on lahja, sest panin sinna vett juurde, ma teen sulle uue, siis ta naerab laginal. Kui ta näeb kohvikus võileiba, mille hinna eest saaks poest pätsi saia ja jupi vorsti, siis eelistab ta võimalusel lipata üle tee poodi, ja jälle ta naerab. See on tema, Lutsulik suhtumine. Kuid, kuidas suhtub lahjasse kohvisse ja ülemäära kallisse võileiba noorsportlane, võimalik sponsor? Või hobuseomanik?
Kuidas üldse võib suhtuda hobuseomanik kolmepealise Lohe Gorõnõtši kommentaari nelja aastase hobuse hinnetelehel, mille kohaselt su hobuse parim ülesanne on rebastele toiduks minemine? Kas tõesti paneb välismaalt toodud hobuse sageli ülemäärane hind hindajatele ette roosad prillid? Või on siin tegemist Eestis tuntud korruptsioonihõngulise tõsiasjaga, kes kellega käib? Kas poleks siin äkki abinõuks erapooletute väliskohtunike suurem kaasamine?
Roosade prillide kandjailt tahaks küsida, kas kodumaised hobusekasvatajad on tolad või pidevalt äparduvad sossepad? Mina seda ei arva. Kuid arutelu oleks siin asjakohane. Ärgem venitagem enam vägisi positivismi, vaid vaadakem asju nii, nagu nad tegelikkuses on.