Göteborgis õnnestus mul teha juttu vastse Maailmakarika võitja Helen Langehanenbergiga (31), kes hoolimata juba tund aega erinevatele väljaannetele antud intervjuudest oli siiski lahkelt ja kannatlikult nõus meie paljudele küsimustele vastama.
Helen, suured õnnitlused viimaks ometi Maailmakarika võidu puhul! Mis on nüüd sinu järgmine eesmärk?
Kindlasti on tulemas veel olulisi võistlusi, kuid suurimad neist on juunis CHIO Aachen (World Equestrian Festival) ja muidugi Euroopa Meistrivõistlused augustis Taanis.
Ihaldatud tiitel lõpuks käes! Maailmakarika võitjad 2013 – Helen Langehanenberg ja Damon Hill
Küsin kohe ebameeldiva küsimuse – jäid Olümpiamängudel napilt neljandaks (kaotus komandale kohale tulnud Laura Bechtolsheimerile 0,03 protsendipunkti – toim.), kuidas sellesse suhtusid?
Neljas koht on muidugi valus, eriti nii väikse vahega, aga samas konkurents oli ülisuur ning ma olen tegelikult väga rahul. Saksamaa võitis ju võistkondliku hõbeda ning selle üle on eriti hea meel!
OM 2012
Kas sa üldse mäletad päeva, mil sa otsustasid, et sinust saab professionaalne sportlane?
Ratsutan pidevalt altes 6ndast eluaastast ning niikaua, kui ma ennast mäletan, ma alati unistasin sellisest karjäärist, kuid ma kunagi ei uskunud, et see on võimalik. Siiamaani vahel ei usu, et see on minuga juhtunud. Mul oli unistus, et ma kunagi osalen Olümpiamängudel, kuid ma mõtlesin, et sellised asjad juhtuvad kellegi teisega, mitte minuga.
OM 2012
Mis sa arvad, mis on sind teinud nii noorelt nii edukaks ehk kuidas see siis kõik ikkagi võimalikuks sai?
Ma olin alati väga sihikindel ja armastasin, mida tegin. Armastan loomulikult ka praegu. Ma püüdsin endale korrutada, et ühel päeval ma jõuan tippu. Mu ema ütles alati, et kui sa millessegi usud, siis suudad mägesid liigutada. Ma muidugi ei uskunud teda üldse, kuid nüüd hakkan vaikselt uskuma! (naerab)
MK finaal, Leipzig 2011, seitsmes koht
Kuidas ristusid sinu teed Damon Hilliga?
Töötasin tol ajal Ingrid Klimke (kahekordne Olümpiamängude kuldmedalist võistkondlikus kolmevõistluses, ka rahvusvaheliselt edukas koolisõitja – toim.) juures, kus 5 aastane Damon Hill oli tema juures treeningus. 2005. aastal oli Ingrid vigastatud ning tulemas Noorhobuste MM. Mulle millegipärast anti võimalus seal Damoniga võistelda. Kõik ütlesid, et me oleme favoriidid, aga ma ei saanud üldse aru, kuidas keegi saab nii öelda. Ma arvasin, et ma ei oska veel midagi ja mind ei tunne keegi. Väga ootamatult tuli mulle sellelt võistluselt esikoht.. Juba seal võistlemine oli mulle suur au, aga võitmine oli täiesti uskumatu.
Ingrid Klimke
Tegelikult lõppes leping Damon Hilli omanike (perekond Becks) ja Ingrid Klimke vahel alles 2010. aastal (erimeelsuste tõttu tasakaalu leidmisel paaritamise ja võistlemise vahel – toim) ning nad otsustasid hobuse mulle võistlemiseks anda. Ingrid oli temaga saavutanud palju häid tulemusi, näiteks võitis ta ka järgmisel aastal Noorhobuste MMi, seda siis juba 6aastaste arvestuses. Tema treenis ka hobuse GP tasemele.
Millised on Damon Hilli omanike plaanid? Tavaliselt, kui hobune jõuab tippu, siis alati leidub kuskil ostja ja hind, millega ollakse nõus müüma.
Loomulikult on Becksid saanud palju pakkumisi, aga nad alati ütlevad, et Damon on pereliige, keda ei müüda. Ma arvan, et hetkel ei ole tal hinda.
Milline hobune on Damon Hill?
Ta on minu jaoks täiuslik hobune. Ta on hea iseloomuga, harjumatult rahulik täkk, selline, kelle tahaks koju diivani peale kaasa võtta ja seal teineteise kaisus istuda. Ta on võitleja ja ta naudib tähelepanu. Näiteks autasustamisel, kui ta on esikohal, on ta väga uhke, sest ta teab, et ta võitis. Kui ta on teisel kohal, siis see talle ei meeldi! Damonil ei ole halbu omadusi, kui midagi esile tuua, siis ehk see, et talle ei meeldi, kui teda tagajalgade juurest harjatakse. Mulle näib, et tal on sealt kõdi.
Milline on teie treeningplaan?
Maksimaalselt 30 minutit ülepäeviti. Ta teab kõike juba, peab ainult natuke vormis hoidma, et midagi meelest ära ei läheks. Me käime ka sageli metsas ning ta on palju õues.
Palju te üldse koos võistlete?
Mitte liiga sageli, ehk 8-9 show'd aastas.
On teil eelistusi sise- või välisareenide suhtes, olen kuulnud, et Damon Hill on rohkem sisehallide hobune?
Talle meeldib publik, seega mida lähemal see on, seda parem ta teinekord on. Samas Londonis, kus publik oli üsna kaugel, oli ta siiski väga hea. Kindlasti armastab ta kõige rohkem vabakavasid, ükskõik, kas need on sees või väljas. Mina isiklikult ei leia vahet, aga kui vihma sajab, siis oleks tore, kui katus oleks peakohal. (naerab)
MK finaal, Göteborg 2013
Kui tihti treenib teid koondise treener?
Kui tulemas on suured ja olulised võistlused, siis ta käib mingi perioodi enne show'sid korra nädalas.
Kas igapäevaselt on sul ka treener?
Minu abikaasa Sebastian vaatab mu üle ja korrigeerib vajadusel. Aegajalt käin ma ka Klaus Balkenholi juures, kes on mulle väga palju õpetanud. Kui ma tema juures esimest korda 3 kuud treeningul olin, ei suutnud ma ära imestada, millise kergusega on võimalik hobuseid õpetada ka raskeimateks harjutusteks.
Abikaasa Sebastian groomina kaasas autasustamisel
Paljud küsivadki, kuidas sa suudad ratsutades jätta nii kerge mulje.
Me leidsime koos hobusega hea rütmi. Ta oskab ise oma keha kasutada ega ole endale raske. Tal ei ole ka üheski allüüris nõrkusi, kõik on ühtviisi head. See on talle kaasa sündinud anne. Ning loomulikult ei tohi unustada, et me mõlemad armastame oma tööd!
MK finaal, s'Hertogenboch 2012
Milline treener on sinu arvates kõige parem?
Hea treener on kannatlik, ta peab tundma ja tunnetama konkreetset hobust ja ratsanikku, ning muidugi peavad tal olema laialdased teadmised.
Millised aga võiksid olla sportlase olulisimad omadused?
Kannatlikkus, enesekindlus, sihikindlus. Ja kunagi ei tohi kaotada eesmärki, aga mitte seda ebaloomulikult sundida. Kõik juhtub õiges järjekorras tasapisi.
Kas sinu arvates on olemas olnud läbi aegade parim koolisõiduhobune ja kas see on Damon Hill?
Minu jaoks on see loomulikult tema!
MK finaal, Leipzig 2011
Kas sind huvitabki pigem GP tasemel sõitmine või pakuvad huvi ka noored hobused?
Kindlasti võrdselt mõlemad
Kas sul on enne starti ka närvipinge?
On olemas positiivne pinge, kuid ma ei ole närvis. Ma olen pigem õnnelik.
Kuidas suhtud oma suurimatesse konkurentidesse? Kardad neid, imetled?
Nad on kõik väga palju saavutanud ja mul on nende vastu suur austus ja lugupidamine. On eriline tunne olla selles seltskonnas samaväärne.
Kas teed ka mingit muud sporti, näiteks nagu Adelinde oma fitness kava?
Ei, mul ei ole selleks kahjuks aega.
MK finaal, s'Hertogenbosch 2012
Palju inimesi on kokku sinu tiimis, kui lugeda üles kõik treenerid, groomid, sepad, veterinaarid jne?
Oh, neid on tõesti väga palju, arvan, et oma 20, kui nad kõik kokku lugeda!
Kes on ümbritsevatest inimestest sind kõige enam mõjutanud?
On raske öelda ainult ühe inimese nime, kuid kui ma pean valima, siis see on mu ema. Tema toetus on see, mis mind on igal hetkel aidanud ja mis ei ole lasknud mul kaotada sihti ega usku.
Veel enne lõppu ka üks spetsiifilisem küsimus. Meie riigis ei ole koolisõit väga kõrgel tasemel, kuid on üksikud GP sõitjad ja mitmed potentsiaalikad noored. Kuidas sulle tundub, kas peaks püüdma sõita madalamal tasemel võimalikult kõrgeid protsente või püüdma siiski edasi raskemate klasside poole selle hinnaga, et seal ei ole tulemus eriti hea?
Arvan, et noored peaks üritama olla pigem madalamal tasemel, kus õnnestumise protsent on suurem ja see tagab rohkem enesekindlust ja positiivseid emotsioone, mida sportlasel ja ka hobusel on väga vaja. Samuti jätab see kohtunikele parema mulje. Kuid tuleb aegajalt käia proovimas raskemaid klasse, et näha, milline on sinu tase võrreldes sealsete osalejatega.
Tookord veel teine koht. MK finaal s'Hertogenboschis 2012. (Esikoht Adelinde Cornelissen – Jerich Parzival, kolmas koht Valentina Truppa – Eremo del Castegno)
Mida ütleksid lõpetuseks kõigile neile, kes tahavad jõuda sama kaugele kui sina?
Täpselt seda, mida ma kirjeldasin heaks sportlaseks olemise juures – kannatlikkust ja sihikindlust. Mitte kaotada eesmärki, kuid olla samas oma võimete suhtes aus.
Loo autor Helen Langehanenbergiga. Foto: Pierre Costabadie