Harjumaal Ruilas krooniti ratsutamise takistussõidu Eesti meistriks Audru vallas elav Andres Udeküll hobusel Henrietta. Andresega tegi seepeale intervjuu Pärnu Postimees ning toome selle loo siinkohal ka teieni!
Kodumaises reitingus viiendat kohta hoidev Udeküll oli ainuke, kes suutis kaheksa-aastasel märal Henrietta mõlemal võistluspäeval kõik kolm võistlusvooru takistustel kõrgusega 140 sentimeetrit läbida vigadeta. Vastne meister hindabki tiitli juures rohkem võistluskaaslase Henrietta pingutusi ja avaldab lootust, et tulevikus teeb Tšehhist pärit hobune veel hulga häid starte.
Kui lõpetasite Ruilas viimase, meistritiitli toonud sõidu, siis vibutasite võidurõõmsalt rusikat. Milline emotsioon teid valdas?
Võidurõõm oli tohutu. Eriti, kui viimase takistuse puhtalt võtsin.
Kas ise uskusite, et võite meistriks tulla?
Lootsin. Osalejate kollektiiv oli tugev, kohal oli kogu Eesti paremik. Rääkisime isekeskis, kes võiks tänavu meistritiitli napsata, ja jõudsime järeldusele, et kõigil võrdsed võimalused, sest hobuste tase oli ühtlane. Ja see tegigi meistrivõistlused hästi põnevaks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kindlaid favoriite ei olnud, kuigi kohal olid sellised tegijad nagu Gunnar Klettenberg, Rein Pill, Tiit Kivisild, Paul Argus.
EMV medalikolmik (vasakult): Gunnar Klettenberg, Andres Udeküll ja Paul Argus
Olid meistrivõistlused pingelised?
Seda küll. Otsustasid kiirus ja puhtad sõidud, kus ühtegi tõket maha ei aeta. Teise võistluspäeva hommikuni ajasin Klettenbergi taga. Siis ajas tema ühe tõkke maha. Seekord läks mul duellis meistriga õnneks. Kuid pinge püsis viimase sõiduni.
Kas olete ratsaspordiga kaua tegelnud?
Sellega on seotud üks kummaline juhtumine. Olin kaheksa-aastane, kui klassivennad kutsusid, et läheme trenni. Jooksingi siis poiste sabas talli. Ega mina, linnapoiss, sel ajal hobustest suurt midagi teadnud. Enamgi, nimetasin suuri koduloomi endamisi vasikateks. Kuid nii ta läks. Praegu olen 41 ja ikka endiselt sadulas.
On ratsasportlase elu raske? Pidevad treeningud erinevates tallides nii Eestis kui välismaal. Võistlused. Kuidas elukaaslane Ester sellesse suhtub?
Pisut keeruline see elu ju on. Praegu treenin Läänemaal Uuemõisa tallis. Koduni Audru vallas on sealt saja kilomeetri ringis. Samas käivad paljud Eesti mehed naiste kõrvalt Soomes tööl. Võrrelgem siis mindki põhjanaabrite juures töötava kalevipojaga.
Täna treenin Uuemõisas kümmet hobust. Igale hobusele kulub päevas keskmiselt tund. Lisame juurde võistlused. Sellel hooajal olen võistelnud Lätis, Leedus, Valgevenes, Soomes ja Jaapanis. Kõikjale, välja arvatud loomulikult Jaapan, olen läinud oma hobustega. Varustus kokku, hobused autosse ja edasi!
Ratsasporti peetakse elitaarseks spordialaks. Kallid hobused, kallis varustus.
See on õige ega ole ka. Varustus, kui soovid tipptasemel spordiga tegelda, on tõesti kallis. Näiteks maksavad kvaliteetsed treeningpüksid 300 eurot. Suisa Dolce & Gabbana. Püksid on disainitud spetsiaalselt treeninguteks, nad ei libise ja on turvalised. Teisest küljest ei nõua tavaline harrastusratsutamine eriti suuri väljaminekuid. Tallides, kus pakutakse võimalusi harrastajatele, on kõik vajalik üldjuhul olemas.
Sir Sirius
Kas soovitate noortel ratsaspordiga tegelda?
Loomulikult. Esiteks annab see oskuse mõista elusolendeid. Teiseks, las tegelevad parem spordiga kui käivad kusagil poe taga suitsetamas. Ega siis asjatult ei räägita hipoteraapiast kui raviviisist, mis paneb mõtlemise korda.
Ja ikkagi – teie eelmine meistritiitel jäi aastasse 1992.
Ratsaspordis ei ole tegija ratsanik üksi. Tema ja hobune moodustavad võistluspaari. Eesti ratsasportlased on tasemel: aidatakse üksteist, ollakse üksteisele treeneriks. Sa võid ju sadulas istudes eeldada, et teed kõik õigesti, aga kõrvaltvaataja näeb paremini ja annab nõu. Pigem on siin küsimus rahas.
Kui meie sportlastel oleks sellised hobused nagu välismaa sportlastel, kellel on tugevad sponsorid, näiteks Saudi Araabia prints või Saksamaa ja Hollandi ärimehed, näeksime meie ratsanikke kindlasti olümpial.
Eks minugi paus oli tingitud sellest, et ei olnud tasemel hobuseid. Hobused on nagu tippsportlased. Vahel veab neid tervis alt, vahel pole lihtsalt meeleolu. Hobunegi on isiksus.
Tegelikult võidabki ju ratsaspordis mitte ratsanik, vaid võistluspaar, ratsanik ja hobune. Kuidas jõudis teie hobune Henrietta Eestisse?
See on pikem lugu. Kaks ja pool aastat tagasi käisime Tšehhis. Valisime võimalikke hobuseid spordiks. Henrietta oli selles hobusekasvanduses sugumäraks. Kuidagi juhtus nii, et mu valik langes temale. Läksin lihtsalt sadulasse ja mõistsin.
Tegelikult on siin kummaline seaduspära. Kunagi ei tea ette, milline hobune on spordiks sobivam. Mõnel on eeldused, mõnel mitte. Oli kord minulgi juhus, kui käisime hobuseid vaatamas. Talli peremees püsti hädas – hobune ei taha minna hobuveokile, jonnib ja jonnib. Peremees siis mulle, et kui saad hobuse varsaga peale, on varss sinu. Hobuse saime peale, varsa kandsin lihtsalt süles veokisse. Hiljem tuli temagi Eesti meistriks. Aga jah, Henrietta on meil tšehhitar. Ja loodan, et tulevikuski üsna võimekas tšehhitar.
Henrietta
Järgmised võistlusplaanid?
Läti, Leedu. Maailmakarika etapid. Seni 140sentimeetristel parkuuridel. Siis võistlus Saku Suurhallis. Henrietta on veel noor. Kui õnnestub, sõidame kaugemalegi. Kuhu, seda praegu ei avalikusta…