Selles ja mõnes järgnevas artiklis tutvustame teile mõningaid Leedu ratsaspordibaase. Algust teeme Leedu läänerannikul Klaipeda ja Palanga vahel Darguziais asuva Laimondas Skeryse juhitava baasiga, kus juba pikki aastaid korraldatakse Leedu meistrivõistluseid takistussõidus.
Ratsabaas, sõjabaas, ratsabaas
Laimondas Skeryse poolt juhitava baasi tekkimisel on oma konkreetne lugu. Samas kohas oli tall möödunud sajandi algusperioodil, see kuulus sakslastele ning natsionaliseeriti Nõukogude Liidu okupatsiooni alguses. Sakslane, kes talli pidas, oli aga Laimondase endise abikaasa vanaisa ja sellest tulenevalt tagastas Leedu Vabariik iseseisvuse taastamise järgselt 90ndate alguses 7 ha suuruse maa ohvri pojale ehk Laimondase äiale. Viimane omakorda andis maa „noorte“ kasutada.
Laimondas Skerys (vasakul) ja Gediminas Gutkauskas. Foto: Lietuvos žirginio sporto federacija (LEF)
Vahepealsel perioodil olid maatüki peremeesteks nõukogude sõdurid, sellel alal paiknes õhutõrje raketibaas koos lokaatoritega. Laimis (nagu sõbrad Skeryst kutsuvad) osundab vestluse ajal angaarile sarnanevale ehitisele, milles asuvad
täna mõned talliboksid ning varustuspood. Just selles angaaris paiknesid nõukogude raketid. Alal, kus praegu autoparkla, kõrgus taeva poole grandioosne lokaator.
Vaade tänapäevasele tallile
Tänase Leedu ühe parima ratsabaasi maa-ala oli 90ndate alguses, kui sõjavägi oli lahkunud, täiesti räämas ning võssa kasvanud. Lisaks lagunevad sõjaväelised ehitised. „Raha mul ju ei olnud ja nii ma olin ühest küljest portsu otsas,“ tõdeb Skerys. „Müüsin mõned hobused, teenisin veidi raha ja investeerisin selle võsalõikusesse,“ jätkab omaaegne Leedu takistussõidu liider. Võsalõikuste käigus joonistus Skeryse vaimusilmas uue kompleksi generaalplaan, tekkisid konkreetsemad ideed. „Ühtäkki sattusin õigel ajal õigesse kohta – kohtusin inimesega, kes tegi otsuse viie minutiga ning kellest sai minu partner selle kompleksi ehitamisel. Aega selleni jõudmiseks kulus ei vähem ega rohkem kui kümme aastat,“ meenutab Laimis. Kopp löödi maasse aastal 2000, keskus avati 2004. a.-l, millest alates on siin korraldatud Leedu meistrivõistluseid kõikides vanuseklassides, seal hulgas noorhobuste klassides.
Võistlusplats
Suurejoonelised Leedu meistrivõistlused
Leedukad on Baltikumi suurrahvas, seda tõestab lihtne rahvastiku statistika. Tegelikult on leedukate riik olnud ajaloos tõepoolest suur ja võimas, hõlmates enamuse tänasest Poolast, kogu Valgevene ja osa Ukrainast. Keskajal oli Leedu idapiiriks Suure Kuldhordi läänepiir. Muide, sajandeid Leedu-Poola ühisriiki Krakowist valitsenud kuningate suguvõsad said alguse Leedust. Kokkuvõttes – leedukad on olnud suur rahvas ja see on jätnud loomulikult jälje nende kultuuri. Kindlasti on seegi üks väikene kultuurilise tausta kild, miks Leedu takistussõidu meistrivõistluseid viiakse läbi suurejooneliselt, mille krooniks suursugused ja kohati liialt pikaltki kestvad auhinnatseremooniad. Juba üheksa aastat on üheaegselt läbi viidud nii noorhobuste tšempionaati, mille korraldamise põhimõtetes meie „kuumade Eesti poiste“ kollektiiv ei suuda vist ealeski üksmeelele jõuda, kui kõikide vanuseklasside tiitlivõistluseid. Leedus selgitatakse eraldi parimad nelja-, viie- ja kuueaastased hobused ning sõitjad täiskasvanute, juunioride ja amatööride võistlusklassides.
Leedu Meistrivõistlused
Keskuse argipäev – treeningud ja hobukaubandus
Vestlesime Laimondasega meistrivõistluste pidulikus meeleolus, kuid mis toimub ratsakeskuses igapäevaselt? Keskuses elab pidevalt 50
hobust, kellest pooled kuuluvad eraomanikele. Teise poole moodustavad ratsakooli hobused ning noored ja müügihobused. Olgu mainitud, et kodutallis toimuvatel meistrivõistlustel osales erinevates klassides tervelt 30 kohalikku hobust. Keskuses töötab neli treenerit, kes annavad nii algõpet kui tegelevad harrastajate ja sportlastega. Enamuses harrastatakse takistussõitu, kuid tallist ei puudu ka koolisõiduga tegelejad.
Talli esitreeneriks ja ratsastajaks on kümmekond aastat Saksamaal praktiseerinud ja seal kuni 160 cm radu sõitnud Žydrunas Garbenis, samas ei ole vana armastust jätnud ka direktorihärra isiklikult. Direktor Laimise pühendumise supernäiteks on asjaolu, et meie vestlusele saabub ta auhinnatseremoonialt, kus võttis vastu viieaastaste hobuste teise osavõistluse võidu. Selle hobuse, belgia soojaverelise ruuna Italo, olla Laimis mullu Belgist ostnud ja müünud koheselt ühele oma suurvõistluse sponsoritest. Viimasel ratsutab tütar, kuid noor hobune vajab veel kogenud sõitja kätt, mistõttu on ta Laimise partneriks veel vähemalt aasta. „Sellel hobusel on suur tulevik“, pakub Skerys.
Unistada tuleb suurelt, siis on lootust
Laimondase tegemiste puhul ei saa me üle ega ümber ratsavarustuse poest, mida teatakse Horsemarketi nime all. Horsemarket.lt on tuttav mitmetele eestlastelegi. Varustuse poest oli Skerys unistanud ammu, kuid jällegi, sai see teoks paljuski juhuslikult ja on tänasel päeval Leedu üks populaarsemaid oma valdkonnas. Müügisaal asub artikli esimeses pooles kirjaldatud endises raketiangaaris. „Müügimahud on meil (Leedus) ju väikesed, kuid oma panuse keskuse majandamisse annab varustuse müükki“, tõdeb direktor. Filosofeerime seepeale unistustest ja nende täitumisest ning jõuma ikkagi vana tõeni, et unistada tuleb ja seda tuleb teha suurelt. Siis on lootust, et miskit saab ka teoks.
Varustuse kauplus Horsemarket
Iga organisatsioon vajab pühendunud juhti
Iga organisatsioon või ettevõte on võimeline edukalt tegutsema ning arenema, kui seda organisatsiooni või ettevõtet veab pühendunud ja visiooni omav tegelane. Juht, kes suudab enda ümber koondada professionaalid ja moodustada nendega efektiivse meeskonna, viib asja edukalt edasi. Just selliselt võib iseloomustada Laimondast, kelle ratsabaas on ilmselgelt Leedu parimate hulgas. Siinkohal „jookseme“ Laimisega laiali, tema jätkuvat tiitlivõistlust dirigeerima, mina ajakirjandusega tegelema.
Vaade tallidele
Jõuluvõistlused