Meie noor kolmevõistleja Ann-Marii Vilk (17) on alates selle aasta juunist elanud, töötanud ja treeninud Lõuna-Inglismaal, Cullomptoni linnakese lähedal. Tegime temaga veidi juttu ning uurisime, kuidas ta Inglismaale sattus.
Enne kui räägime Inglismaast – kuidas üldse ratsutamisega alustasid ja kus treenid Eestis?
Alustasin ratsutamist 8-aastaselt. Nagu paljud Tallinna lapsed, läksin minagi trenni Tondi talli, kus Sirje Arguse ja Kaie Kanguri käe all õppisin ratsutamise algtõdesid 5 aastat. Tondil sai tehtud ka esimesed võistlused ja kukkumised ning sealt pärinevad mu esimesed rosetid ja karikad. Aga kõige meeldejäävamad ja uhkemad olid Tondi jõulukadrillid 🙂
Kui avanes võimalus treenida ja võistelda Kertu Reimanni legendaarse poni Muhamediga, hakkasin tõsiselt tegelema kolmevõistlusega. Nii liikusin Tondilt Kurtnasse, kus 4 aastat olen treeninud ja võistelnud Raul Kauna käe all erinevate hobustega. Koolisõidus on mind kõvasti edasi aidanud Annike Laving ja Maiken Lepiste.
Veskimetsas kahevõistluse SMV 2009 ponil Muhamed. Foto: Külli Tedre
Miks just Inglismaa ja kuidas sa sinna sattusid?
Otsisin kohta, kuhu suveks treenima ja tööle minna läbi portaali Yard&Groom. Saatsin umbes 4o kirja kõikjale Euroopasse. Kuna tahtsin kindlalt oma hobuse kaasa võtta ja minna ainult suveks, siis palju vastuseid just ei tulnud. Enamuse moodustasid Inglismaa ja Iirimaa kolmevõistlustallid ning Team Bleekman´i pakkumine tundus lihtsalt kõige sobivam. Nemad kirjutasid kohe, et võin oma hobuse kaasa tuua, nad
treenivad mind ja saan koos nendega võistlustele sõita. Vastutasuks teen tallitöid.
Foto: James Pyne
Tutvusta oma talli, trennikaaslasi ja treenereid.
Tall, kus töötan, kuulub perekond Bleekmanitele. Mõlemad talliomanikud on endised rahvusvahelisel tasemel kolmevõistlejad, Edward pärit Hollandist ja Clarissa Inglismaalt. Hobuseid on umbes 60 ja pooled neist on regulaarselt treeningus, ülejäänud on tõumärad, varsad ja sälud. Pereisa Edward tegeleb peamiselt aretuse ja kõige selle juurde kuuluvaga. Pereema Clarissa on põhiline treener, manager ja tallimeeskonna ülemus. Vanim tütar Althea (21) võistleb rahvusvaheliselt 3* tasemel ja valiti just Malmös toimuvateks Euroopa seenioride meistrivõistlusteks Hollandi koondisse. Noorim tütar Janou (17) kuulub Hollandi juunioride koondisse ning me sõidame mõlemad võistlustel 1* tasemel. Ka keskmine tütar Katie ratsutas, kuid praegu on ta valinud õppimise ja viibib kodust eemal. Peale minu töötab siin veel 3 groomi Inglismaalt ja üks ratsastaja Lõuna-Prantsusmaalt, kes tegeleb noorte hobustega.
Milline on sinu tavaline päev?
Hommikul kell 7 on äratus. Teeme koos teiste groomidega kõik boksid ära, söödame hobused ja siis sööme hommikust. Pärast pausi teeme kõikvõimalikke tallitöid ja paneme ratsutajatele hobuseid valmis. Minu treeningud on tavaliselt pärast lõunapausi, kui peretütred on enda hobused ära sõitnud.
Kui teised on võistlustel, teen trenni siis, kui muud tööd on tehtud. Ma sõidan ainult enda hobuse Halijusega, seega põhiosa päevast olen lootustandev tallitööline. Umbes viie ajal teeme kõik boksid teist korda ära, söödame ja toome viimased hobused sisse. Tööpäev lõppeb enamasti kuue-seitsme ajal, oleneb päevast. Üheksa ajal kontrollime veel kõik hobused üle, et neil oleks vett ja jaheda ilma puhul paneme tekid peale. Kõigil on üks päev nädalas vaba, siis on mu ainus kohustus enda hobust liigutada.
Oled Inglismaal võistelnud rahvuslikel kolmevõistlustel, kas asjaajamine, lubade-litsentside saamine võttis kaua aega ja oli keeruline?
Tegelikult ei võtnud. Mõnevõrra läks aega asjade enda jaoks selgeks tegemiseks, aga kõik on British Eventing`u kodulehel lahti seletatud ja loogiline ning kõike saab teha läbi interneti. Inglismaa rahvuslikel kolmevõistlustel võistlemiseks pead olema British Eventing `u liige. Selleks tuleb lihtsalt nende kodulehel taotlus täita. Kõrgemas klassis kui BE 100 võisteldes pead olema täisliige, mis tähendab aastase litsentsitasu maksmist. Madalamates klassides saab võistelda ka päevapiletiga.
Foto: James Pyne
Ka hobune tuleb British Eventing`us registreerida. Mina lootsin Halijusega võistelda Novice klassis (Eestis 110). Saatsin BE-le hobuse passi koopia ning Eesti ratsaliit saatis omalt poolt minu ja Halijuse Eesti võistlustulemused. Nende alusel määrati Halijus III klassi hobuseks (hobuste klasse on 4, I kõige kõrgem) ja mina sain loa võistelda Novice tasemel. Seejärel tuli tasuda ka hobuse aastase võistluslitsentsi eest ja võiski hakata end läbi interneti võistlustele registreerima.
Stardimaksud makstakse kahes osas, registreerides entry fee (ülesandmise tasu) kaardiga ja enne starti starting fee (stardimaks) sularahas.
Samuti tuleb sekretariaati kaasa võtta ratsakiiver või kiivrid, millega võistled, ja turvavest. Need vaadatakse üle ja kiivritele pannakse külge kleeps. Ilma selleta võistelda ei tohi.
Kirjelda oma võistlusi, kuidas sul on läinud?
Kolmevõistlus Inglismaal on omaette vaatamisväärsus. Erinevaid klasse, arvestusi, sõitjaid ja hobuseid on nii palju, et seda poleks osanud ma isegi kõige ulmelisemas unenäos näha. Kolmevõistlus on väga populaarne ja alati on ka arvukalt pealtvaatajaid.
Sama klassi võib suurtel võistlustel sõita isegi 150 ja rohkem sportlast. Võistlejad on jagatud gruppideks ehk section’iteks, igas umbes 30-35 ratsanikku. Ratsastus toimub korraga 3-5 väljakul, oleneb gruppide arvust, ainult üks kohtunik on iga section’i kohta. Krossirajal on samuti korraga 2-4 sõitjat, stardid on umbes iga 2 minuti tagant. Kõigi kolme ala ajad on minuti pealt kindlaks määratud ning saadetakse ratsanikule e-mailile või telefonile. Tavaliselt saab ühe hobusega umbes kahe tunniga võisteldud. Võistluskalender on tihe ja valikuvõimalusi palju.
Minu esimesed kaks võistlust olid korraliku briti keskmise tulemusega, kolmandal võistlusel saavutasin 5. koha “double clear’iga” st. puhas takistussõit ja kross ilma tõrgeteta, kuid natuke üle normiaja.
Foto: James Pyne
Mis on olnud sinu jaoks seni kõige raskem?
Raske oli harjuda suure töökoormusega. Esimestel nädalatel läksin juba 8 ajal õhtul magama, sest olin kogu aeg väsinud ja absoluutselt kõik lihased valutasid. 12 tunnised tööpäevad pole just meelakkumine, aga kui olin selle füüsilise koormusega kohanenud, läks palju kergemaks.
Üllatavalt raske on olnud ka näiteks selline lihtne ja Eestis nii elementaarne asi nagu internetiühenduse saamine. Netipulki meie kohalikus Tescos ei müüda ja selle hankimiseks pidin ära ootama oma esimese vaba päeva, et sõita lähimasse suurde linna Exeteri ja pulga esindusest ostma.
Exeter. Foto: Ann-Marii Vilk
Mis on olnud kõige meeldejäävam?
Kõige meeldejäävamad on olnud ikka võistlused ja siit saadud kogemus on hindamatu. Olen nautinud iga võistlust, nii kolmevõistlusi siin Inglismaal kui rahvusvahelisi võistlusi Poolas Strzegomis ja Prantsusmaal Melays.
Inglismaal treenivad ja võistlevad paljud kolmevõistlejad nii mujalt Euroopast kui ka Uus-Meremaalt, Kanadast ja USA-st. Vahva on see, kui näed maailmanimesid enda kõrval soojendust tegemas ja eriti meeldejääv on see, kui saad näiteks parema tulemuse kui sinuga samas arvestuses sõitnud legendaarne uusmeremaalane Sir Mark Todd, loomulikult mitte oma põhihobusel.
Mis on su plaanid ja peamine eesmärk sel aastal ja mida plaanid edaspidi?
Augustis võistlen kindlasti veel Inglismaal. Selle aasta peamine eesmärk on Juunioride Euroopa Meistrivõistlustel septembris Jardys, Prantsusmaal, võimalikult hästi sõita. Mõtteid ja plaane tuleviku osas on palju. Ratsutamist jätkan kindlasti.
Kas ja millal tuled tagasi Eestisse?
Eestisse tulen tagasi kohe pärast Euroopa Meistrivõistlusi. Käin alles gümnaasiumis ja tahan kooli ikka ära lõpetada.