Herningis, Euroopa Meistrivõistlustel avanes mul viimaks võimalus isiklikult juttu teha olümpiavõitja ning värske Euroopa meistri Charlotte Dujardiniga. Kuna vestlus leidis aset viimasel päeva kohe pärast küri, oli meil väga vähe aega ning Briti ratsaliit näis seda mulle üsna selgelt vihjavat. Pressisin avameelselt ja humoorikalt Charlotte’ilt siiski kiiresti välja üsna mitu vastust ning toon meie vestluse siinkohale ka teieni.
Suured õnnesoovid meistritiitli puhul! Ütle ausalt, sa ju kindlasti eeldasid, et võidad?
Jah, muidugi, ma tean seda iga päev! (naerab). Ei, no ausalt – ma lähen sinna võitma loomulikult ja tahan seda väga, aga seda ei tea ju kunagi. Alati ei lähe nii hästi.
Nii sina, Helen kui Adelinde kõik väidate, et teil ei ole üldse närvi sees enne starti. Kuidas see on võimalik, teades, kui palju on kaalul?
Ma arvan, et saan palju panna oma hobuse õlule. Ta annab mulle väga hea enesetunde ning kindluse, et minna areenile sõitu nautima.
Sa kannad alati ratsutades kiivrit, (välja arvatud siis, kui sa Pedrolt kõvakübara ära varastasid!). Kas sellel on mingi kindel põhimõtteline põhjus või sa üritad lihtsalt anda head eeskuju?
Sellel on väga kindel põhjus. Umbes 3 aastat tagasi kukkusin ma väga rängalt hobuse seljast ja kaotasin teadvuse. Mul tuvastati koljumõra. Ma reaalselt arvasin, et suren. Sain siis aru, et kiiver võib päästa minu elu ja ma kannan seda alati kõikide hobustega ratsutades ning loodan, et sellest saab ka koolisõidus reegel. Ma arvan ka, et kiiver näeb mu peas hea välja!
Mainisid enne, et Valegro on sinu parim sõber. Mida see tähendab, kui parim sõber on keegi, kes vastu ei räägi? Kas sa käid talle oma muresid kurtmas või päevast rääkimas?
Ei no mitte nüüd seda, aga meil on lihtsalt väga
väga hea klapp. Ta on imeline hobune ja me oleme kasvanud headeks partneriteks. Ta on mulle väga erilise tähtsusega.
“Ta pole lihtsalt mingi tavaline koolisõidu-superstaar, ta on ka maailma kõige parema iseloomuga hobune,” kiidab Valegrot jalutama tulnud groom Alan Davies. Just selle tõestuseks võtab kõnealune sisse pildistamiseks sobivad poosid, justkui teades, et ta on lisaks kõigele sellele veel ka väga ilus.
Kui sul on võimalus ratsutada maailma parima hobusega, kas sa suudad tema kõrval ka hinnata teisi hobuseid?
Absoluutselt! Valegro ei ole ju minu ainus hobune ja tõttöelda ma ei võistle temaga nii palju. Ma treenin igapäevaselt väga paljusid noori hobuseid kuni GP tasemeni välja ning ehkki Valegro on fantastiline, ei tähenda, et teised oleks halvad. Minu jaoks on põnev püüda õpetada neid sama heaks kui Valegro on.
Sa oled palju sõitnud ja ka võistelnud (Carli hobuse) Uthopiaga. Kuidas teda iseloomustaksid?
Uthopia on väga ebamugav! Ta raputab nii palju, et enne trenni ei tohi kindlasti midagi süüa, muidu on pahasti… (teeb grimasse). Aga tegelikult tal on omad head küljed, näiteks pikendatud traav on lihtsalt suurepärane. Valegro ja Uthopia on mõlemad väga head hobused, aga nad on väga erinevad.
Kas sa oskaksid välja tuua, millised on ratsanikuna sinu tugevused, aga ka nõrkused?
Carl ütleb alati, et ma olen traavis parem kui galopis ja ma ilmselt olen selle väitega nõus. Ta ütleb, et mina olen traavis parem kui tema, aga tema on galopis osavam. Valegrol on muidugi mõlemad allüürid head, seega ma pean teda rohkem usaldama.
Millistele võistlustele plaanite järgmisena minna?
Uh, ma ei teagi. Carl on mu partner, tavaliselt otsustab seda tema ja üldiselt on ta väga laisk. Ta jääks ise üldse heameelega koju, mina olen see, kes agiteerib rohkem võistlema minekut. Aga see tuleb talle kasuks ka – end liigutada!
Mida sa pead silmas sõna “partner” all?
Ei, ei, ei! (naerab). Ma olen alati öelnud, et me oleme nagu vana abielupaar. Aga tegelikult õhtul läheme me ikka eraldi kodudesse.
Kas Carl ei laseks sind üksi võistlema?
Laseks vist ikka, aga ma ise ei taha. Ma tunnen end kindlamini, kui ta meid juhendab.
Milline on seis Valegro omanduse osas?
Ta on endiselt samade omanike oma ja teda ei ole kuhugi müüdud, kõik sellekohased kuulujutud on valed.