Maailma koolisõidust pajatav eurodressage.com on imselt meilgi igale koolisõidusõbrale tuttav portaal, kuid võib-olla on vähem teada fakt, et selle suure ja professionaalse töö taga seisab peaasjalikult vaid üks inimene – belglanna Astrid Appels. Mind painas juba kaua uudishimu Hobumaailmast märgatavalt suurema, ent siiski niššiajakirja käekäigu üle. Vestlesime Astridiga ühe suurvõistluse ajal meile mõlemale südamelähedasel teemal – kuidas töötab ja elab ära üks ratsaportaal.
Eurodressage.com on äärmiselt populaarne lehekülg. Kuidas see üldse alguse sai ning kes on lehe omanik?
Ma alustasin sellega 16aastaselt, olin alles keskkoolis. Kõik mu sõbrad olid parajad arvutinohikud ja nad leidsid, et oleks väga lahe mulle õpetada, kuidas teha ise omale kodulehekülg. Oli just selline aeg, kus inimestele hakkas koju normaalne internetiühendus tekkima ning ma olin oma tutvusringkonnas üks esimesi, kellel oli juba väike kodukas olemas. Võistlesin ise tol ajal poniklassis ning ausaltöeldes ma ei olnud väga rahul sellega, kuidas Belgias koolisõidu hindamine toimus. Otsustasin luua oma ajakirja, kus saaksin vabalt kirjutada seda, mis meeldib. Algselt oli selle lehe nimi Belgian Junior Riders Online ning see kajastas kõiki poniklassi, juunioride ja noorte ratsanike teemalisi uudiseid Belgias. Aegamisi lisandusid uudised GP ratsanikest ning lõpuks juba ka kogu Euroopa koolisõidu uudised. Otsustasin siis portaali nime muuta Eurodressage’iks, kuna see oli juba nii rahvusvaheliseks muutunud. See juhtus 2000. aastal. Nüüdseks on asi juba palju rohkem kui vaid Euroopa tasandil ehk siis kirjutan kogu maailma koolisõidust.
Seega võib öelda, et see on sinu elutöö.
Jah, ilmselt küll, ehkki algselt see oli puhas hobi. Nii keskkooli ajal kui ka hiljem, kui ma läksin ülikooli germaani keeli õppima. Ajal, mil ma õppisin doktorantuuris inglise poeesiat, õnnestus mul ka oma uurimustööde eest palka saada ning Eurodressage oli seal kõrval ikka veel puhtalt vabatahtlik ettevõtmine. Mingil hetkel aga muutus minu leht väga populaarseks ning ma suutsin hakata sinna reklaami müüma. Selleks tuli luua ettevõte, et asja ametlikult ajada, ning pärast doktorikraadi omandamist otsustasingi hakata ainult portaaliga tegelema.
Kogu selle lehekülje taga ongi siis ainult üks inimene?
Põhimõtteliselt küll, ehkki mind on alati mõned fotograafid väga toetanud. Näiteks kuulus Belgia fotograaf Dirk Caremans, kelle meelest oli väga naljakas ja tore, et üks 16aastane neiu üritab ise oma lehekülge teha. Ta andis mulle oma pilte lehel kasutamiseks. Olin talle selle eest ülimalt
tänulik ning tutvusin sealtpeale veel teistegi fotograafidega. Näiteks Mary Phelpsiga dressagedaily.com’ist, kes innustas mind koos töötama ning kutsus USAsse Põhja-Ameerika Noorte Ratsanike Meistrivõistlustele ja nii see läks, et minu töö muutus järjest professionaalsemaks.
Astrid Appels.
Artikleid kirjutan põhiliselt mina ehkki 2 aastat tagasi kohtusin ma ühe saksa neiuga, kes panustab portaali nii-öelda vanade lugude näol. Selle rubriigi nimi on „greatest oldies“. Ta on täiesti pöörane igasuguste raamatute järele, kus kirjutatakse sellest, kuidas ratsaspordis vanasti asjad olid.
Teades, kui suur kogus seda tööd on, see ilmselt on kogu sinu elu. Kas sa ikka magad ka vahel?
On küll suur hulk tööd, kuid mul on oma rutiin päris hästi paigas. Ma ärkan umbes 9 paiku, järgneb päev otsa toimetusi oma hobustega ning Eurodressage’iga. Kesköö paiku luban endale tunnikese teleka vaatamist ning siis magama. Tegelikult ma ei maga ju vähe ega kaua, lihtsalt rütm on selline, et voodi saan üsna hilja.
Sul on siis veel sellele lisaks ka tall majandada?
Jah, mul on umbes kümmekond hobust, hetkel tegelikult 8. Aga nad on kõik sellised, et ma ei tee nendega eriti midagi, osad on pensionil, mõned tiined, mõned sõprade omad.
Aga ratsutamisega üldse ei tegele?
Mul on klassikalise koolisõidu taust. Alustasin ratsutamist 8 aastaselt ning tegin seda üle 20 aasta. Loobusin spordist neli aastat tagasi, kuna minu põhihobune läks pensionile ning mul ei olnud portaali kõrvalt tegelikult enam aega uut hobust osta ja õpetada. Nii et hetkel võib öelda, et ma ise ei sõida.
Kui nüüd lehe juurde tagasi tulla, kust sa saad kogu info, mida lehel avaldada? Sageli on just Eurodressage’is kõige kiiremini uudised üleval.
Eks siin on natuke kõike. Esiteks ma käin läbi kõik teised ratsaspordiportaalid ja vaatan, mida seal kirjutatakse. Teiseks ma võtan sageli ise ratsanikega ühendust ning kindlasti kolmandaks on mul lihtsalt tekkinud palju häid kontakte. Tegelikkuses saan ma väga palju nii-öelda vihjeid, mille tõesust ma siis ise pean kontrollima. Ilmselt peetakse Eurodressage’i oluliseks, kuna palju tehakse mulle ettepanekuid, millest ma võiks või peaks kirjutama. Proovin kuidagi tõmmata joont selle vahele, mis on tõesti uudisväärtusega ja mis on kellegi personaalsetes huvides või mõne inimese isiklik reklaam.
Mainisid, et võtad sageli ratsanikega ka ühendust, kas see tähendab, et tunnedki kõigi maailma koolisõitjaid isiklikult?
Tegelikult mitte. See on hoopis väga naljakas, aga enamasti me suhtleme meili teel ja ma arvan, et enamus minu nägu isegi ei tea. Nad lihtsalt teavad, kes ma olen, aga milline ma välja näen…
Kas sul on endal ka välja kujunenud lemmikteemad, millest kirjutada? Võib-olla lemmikpaarid?
Mul ei tohiks olla koolisõidus ühtegi isiklikku lemmikut, kuna uudised peavad olema võimalikult objektiivsed. Samas, kui ma teen võistlustest raporteid, siis ma ei ole üldse objektiivne. Ma kirjutan sellest, mida mina nägin, ja paljudele see ei meeldi. Öeldakse, et ma kristiseerin meelega teatud ratsanikke. See ei ole tõsi, et mul on teatud ratsanikud, keda ma ei salli. Kindlasti on teatud ratsutamisviisid, mida ma ei salli. Koolisõidu eesmärk on harmoonia ja kergus, see peab välja nägema täiesti sundimatu. Ma ei taha näha ratsanikke hobuseid suust sikutamas.
Kuid lemmikvõistlused, mida alati ootad?
Oodatuim sündmus on kindlasti Noorhobuste MM Verdenis. Seal on minu jaoks kõige rohkem elevust ja erinevaid tasemeid nii hobuste kui ratsanike näol.
Eurodressage’i lehel on samas päris palju fookuses ka ponid. Miks?
See tuleb minu minevikust, kuna ma olin ise ka rahvusvahelisel tasemel poniklassi ratsanik. Praegu mulle makstakse selle eest, et ma reklaamiksin müügiks olevaid koolisõiduponisid. Kahjuks ma pean millegi abil ka oma töö eest raha välja teenima, vastasel juhul lehte ei oleks.
Rääkides veel sellest subjektiivsusest, siis sa oled ikka väga vapper – alati ütled seda, mida arvad.
Nagu me enne rääkisime, et ega nad minu nägu kõik väga ei tea (naerab). Aga eks osad ikka teavad ning ajapikku nad uurivad välja, kes see otsekohene inimene seal arvuti taga on. Minu juurde on sportlased võistlustel tulnud ja öelnud, et nad ei soovi, et neid kritiseeritakse. Kuid ma püüan tõesti oma ülevaated tasakaalus hoida nii, et kui mul on kellegi esituse kohta öelda midagi halba, siis ma suudan sinna kõrvale leida ka midagi head, et pigem üldine noot oleks positiivse suunaga. Nooremana olin ma palju karmim, aga kogenumad kolleegid on mind õpetanud oma sõnu rohkem valima.
Samas, asjad on siiski ka täitsa käest läinud hoolimata minu püüdlustest. Mõned aastad tagasi kaevas Anky van Grunsven mind kohtusse, kuna ma kasutasin ühe rollkuri jutu juures pilti tema hobusest Salinerost. Anky sõnul ma laimasin teda ja süüdistasin selles,e t ta on hobust kuritarvitav ratsanik, kuigi ma otseselt temale kordagi selles jutus ei viidanud. Ankyl on sellega mitmel puhul probleeme olnud erinevate väljaannete juures. Mina leian, et tuleb omaks võtta karm tõde ning vaadata end kõrvalt kriitilise pilguga. Ajakirjanikud ju ei moonuta tõde, vaid lihtsalt toovad seda avalikkuse ette.
Milline on üldse hea ajakirjanik?
Kindlasti minu silmis ei ole kiirus kõige tähtsam, professionaalsus eelkõige. Ratsaspordis kindlasti keegi, kellel on piisavalt hea taust, teadmaks seda, millest ta kirjutab. Lisaks korralik keelekasutus ja sõnavara. Ajakirjanik peaks ka olema uudishimulik ja tahtma alati kaevata niikaua, kuni nö. tõde tuleb päevavalgele. See on muidugi väga raske, sest tõde ju tegelikult ei ole olemas. Näiteks kui sa intervjueerid vastaspooli, saad sa kaks täiesti erinevat lugu, mis on mõlemad ühtmoodi hästi argumenteeritud.
Kas sinu töö vahel igavaks ka kisub? Käia aastast aastasse mööda võistlusi, juba tead enamvähem ette, mismoodi kellelgi läheb..
Mul on natuke selline tunne MK etappidega, kuna seal on väga piiratud hulk osalejaid, kes on ise otsustanud sarjast osa võtta. Paljud head paarid on seadnud hoopis mujale oma prioriteedid. Sellepärast ma eriti ei käi etappe vaatamas ka. Minu jaoks on tegelikult välishooaeg palju olulisem. Tegelikult ma käin aastas võib-olla ainult 15-l võistlusel. Kuid läbi heade kontaktide ma saan piisavalt infot, et kirjutada ka siis, kui mind kohapeal ei ole. Kõige kiirem periood on juulist alates ehk kuumemad suvekuud.
Mullu oli ju ka olümpia-aasta, minu jaoks esimene OM. Sinna ei olnud üldse kerge akrediteeringut saada. Belgia Olümpiakomitee jaoks ei ole Eurodressage mitte miski ja kõik ajakirjanikele mõeldud kohad olid täis. Õnneks saab FEI ka mõned ekstra kohad välja anda ja minu portaal sai loa ainult tänu statistikale – Eurodressage’i loetakse järelikult piisavalt palju.
Mis sa arvad, kas inimesed mõistavad ka seda töökogust, mis portaali taga tegelikult on?
Nad hindavad väga seda, mida tehakse, kuid nad ei saa ilmselt aru, et see on põhiliselt ühe inimese töö. Nad arvavad, et mul on mingi kontoritäis inimesi seal, isiklik sekretär ja nii edasi.
On sul ka teisi hobisid või ei jää selle jaoks aega?
Ma armastan väga hobuseid, aga see ei ole kogu mu elu. Teiste asjade jaoks tuleb ka aega leida, muidu ma läheks hulluks. Mulle meeldib väga ajalugu ja lugemine ehk siis ma loen raamatuid iidsest Kreekast ja Roomast, keskajast. Ja ma tõesti vaatan palju filme, nii umbes 3-4 tükki nädalas.