Harrastusratsutaja Hille Hanso pidi olude sunnil umbes poolteist aastat tagasi Türki kolima. Hobustega Eestis pikalt tegelenud naine ei kavatsenud võõras riigis lemmikharrastusest loobuda ning hakkaski otsima võimalusi ratsutamiseks. Pärast kohalike oludega pikemalt tutvumist sai talle selgeks, et muud ei jää üle, kui omale hobune osta. Järgnevalt toome teieni intervjuu Hillega, mis on täis värvikaid kirjeldusi Türgist ja sealsest hobumajandusest.
Kuidas ja millal sa sattusid elama Türki?
Kolisin Türki umbes poolteist aastat tagasi, sest mu elukaaslane pidi liikuma oma töö tõttu Istanbuli. Kuna mul on pikk meediataust, leidsin endale tööd vabakutselise ajakirjanikuna- teen koostööd ERRi ja muude meediakanalitega. Mul on ka väike uuringutefirma. See võimaldab mul oma aega ise planeerida. Kohe hakkas kuklas tiksuma, et ratsutamisest ei tahaks loobuda – mul on olnud juba üle 10 aasta hobune ja olen tegelenud harrastaja tasemel nii takistus- kui koolisõiduga.
Hakkasingi ringi vaatama, et mis võimalused on siin endale sõitmiseks hobust leida. Esiteks võtsin ühendust Reena Jürgensiga, kelle kohta lugesin, üllatus-üllatus, Hobumaailmast. Reenast on saanud nüüdseks hea sõber. Temalt sain asendamatut abi, kuna ma ei rääkinud veel türgi keelt ja siinne süsteem erineb Eesti omast kardinaalselt. Paljud reeglid on nö „kirjutamata reeglid“, millest mina ei teadnud midagi ja mul tuli tihti ette vääritimõistmisi ja arusaamatusi. Türklaste inglise keel on enamasti väga limiteeritud. Reena on aga saanud kõik oma tuleristsed kätte ja räägib suurepärast türgi keelt. Olen talle abi eest väga tänulik.
Esimesed trennid tegingi klubis, kus Reena töötas ning me käisime matkadel Musta mere äärde, mis mulle alatiseks meelde jäävad. Sealne loodus on väga ilus ja teel koperdavad praetaldriku suurused kilpkonnad. Kuid klubi, kus ta töötas, asus umbes pooleteise tunni autosõidu kaugusel. Mõtlesin, et on ratsionaalsem omale lähemalt klubi leida. Nii ma leidsingi omale klubi Istanbuli sees, Euroopa poolel.
Emotsionaalsed türklased ratsavõistlusele kaasa elamas
Millised olid esimesed kokkupuuted kohaliku ratsaklubiga?
Alguses pakuti seal mulle nö „tunnihobuseid“, kes käisid päevas 3-4 korda algajatega trennis ning kelle varustus ei olnud tihti sobiv. Siin on selline süsteem, et ratsutaja käsitleb hobust nagu trennivahendit, trenažööri. Kui trenniaeg on kokku lepitud, siis toob groom saduldatud hobuse otse maneeži. Ratsanik ei pea hobust tundma, käsitlema, saduldama. Ma ei ole veel näinud, et mõni „klient“ oma hobuse boksist sõnnikut viskaks. Minu meelest on see suur miinus – lapsed ega noored ei tunne hobust kui liiki ja tihti kuuled hobuste kohta mingeid imelikke müüte.
Ükskord toodi taas hobune, kes kuidagi õnnetu tundus. Võtsin tallimehe üllatuseks hobusel sadula ära, et selga kontrollida. Sadul oli hõõrunud seljale mitmesentimeetrise haava. Siis otsustasin, et aitab. Sain aru, et pean ikkagi soetama omale uuesti hobuse, kelle heaolu ja varustuse ja muu eest ma saan ise vastutada.
Hille ja tema hobune Quin. Suveks viivad paljud oma hobused mõnda maatalli.
Kuidas hobuseost sujus?
Lasin sõna ringi käima, et otsin hobust ostuks. See oli päris naljakas. Mulle pakuti kõikvõimalikke setukaid, nt endist vigastatud hipodroomi võidusõiduhobust, kellest pidi kiiresti suurepärane koolisõiduhobune saama, takistussõiduhobuseid, kes keeldusid hüppamast jne. Pakutavate tervislik seisund ei kannatanud mõnikord kriitikat. Türgis eriti ratsahobuseid ei aretata, enamus tuuakse Kesk-või Ida-Euroopast või Balkanimaadest. See teeb isegi „odavad“ hobused kalliks.
Horsemanship on Türgis võrreldes Põhjamaade või Lääne- Euroopaga võrdlemisi madalal tasemel. Kui hobusel ilmneb terviseprobleem või ta enam näiteks ei taha hüpata, siis loobutakse ja võetakse uus. Söötmisega on palju probleeme – näiteks arvatakse, et hobust saab vähese söötmisega vaguramaks teha. Paljud tunnihobused on kõhnad, et nad oleksid piisavalt loiud ja algajad nendega hakkama saaks. Mõned erahobused jälle on üle söödetud, kuid ei saa piisavalt liikuda, mis teeb nad energiapommideks, kes muutuvad ratsanikele ohtlikuks.
Ma ei tea siin ühtegi sadulapassijat, veterinaarid jm asjatundjad tuuakse Euroopast. Mul võttis kõvasti aega, et leida pädev sepp. Hobuste elutingimused on linnaklubides selles mõttes nukrad, et nad on päev läbi boksis ja käivad väljas vaid trennideks. Vaid vähegi teadlikumad omanikud lasevad groomidel hobuseid vahelduseks ka niisama välja võtta. Kui klubil on jalutusmasin, on hästi.
Eestiga võrreldes on rohkem märgata käitumishäireid: haukamist, boksis tammumist, raudvarbade hammustamist, kolkimist. Käivad ringi jutud, et mõned groomid ei taha anda hooldatavatele hobustele piisavalt süüa, sest siis on vähem sõnnikuvedu. Ka minu groom oli alguses söödaga võrdlemisi kitsi. Ta tõi põhjuseks, et kuna minu hobune on suur, mina aga nääpsuke naisterahvas, siis olevat mul kergem hakkama saada. Läks tükk tegemist, et selgitada, et hobune jõuab minu jaoks töötada ainult siis, kui ta on õigesti söödetud ja terve. Saime kaubale, et hobusel olgu hein alati ees ja meie koostöö Cemil abi’ga (t.k. vanem vend Cemil) sujub aina paremini ajast, mil ka mina türgikeelset dialoogi pidama hakkasin.
Lühidalt, ostsin oma hobuse Rootsist. On firma, kes aitas transpordi ja paberitega. Leidsin, et on väiksem risk tuua hobune, kes on hea tervisega, hea peaga ja usaldusväärsest tallist kui otsida seda õiget siitmailt. Hobune reisis Istanbuli üle nädala.
Mul läks hobuse valikuga hästi – tegemist on Quidam’s Rubin’i pojaga, kes võiks hüpata üle maja. Ta on väga hea peaga, sõbralik ja usaldusväärne hobune, harrastajalegi sobiv valik. Kuna mind on juba aastaid erutanud koolisõit, siis mina teen temaga flatworki ja Reena hüppab.
Quin, Hille ja tallimees Cemil
Kohalike jaoks oled sina siis oma teisiti tegemistega pigem vaatamisväärsus?
Ma teen tõesti peaaegu kõike teistmoodi kui kohalikud. Tihti näen, et mind vaadatakse imelikult, kui jalutan tunnikese oma hobusega haljasalal pärast trenni või lasen teda vabal päeval niisama maneeži jooksma. Enamuse türklaste arvates puudub selleks vajadus.
Alates ERL esimesest turvakiivri kampaaniast sõidan mina alati kaskaga. Selle üle naerdi heatahtlikult, sest siin tundub paljudele, et kaskaga sõitmine annab märku amatöörlikkusest. Kahjuks sai hiljuti rängalt viga üks klubi treeneritest, kes ilma kaskata noort pöörast hobust kordetama läks. Hobuse jalahoop tabas teda pähe vasakusse meelekohta ja ta sai ränga koljuluu purustuse, opereeriti välja terve tükk aju. Ta on haiglas ja keegi ei tea, mis tasemel ta taas kõnelema või liikuma hakkab.
Nüüd võtsid 2 kohalikku klubi vastu otsuse, et vähemalt väljas sõites peab olema kõigil kiiver peas. Näen aga ikka, et „profid“ seda reeglit eiravad. Siin oldud aja jooksul olen näinud vist rohkem kukkumisi, kui Eestis kõigi minu ratsutamise aastate jooksul. Hulljulgus on türklastele omane.
Sipahi Ocagi ratsaklubi pühade ajal
Tihti saduldan oma hobust ise – see annab mulle infot, kas tal on sadula osas pretensioone, kas midagi kusagilt muret teeb, käin üle jalad… Reeglina ratsutajad siin oma hobuseid ise ei sadulda.
Räägi lähemalt oma kodutallist, millised on tingimused?
Istanbul ei ole hobuse pidamiseks odav koht. Klubisüsteem on Türgis omapärane: selleks, et klubiga ühineda, maksavad kohalikud eluaegse tasu (mille eest võiks osta näiteks auto). Sellega oled klubi külge kinnistatud, (kui ei soovi just mujal samasugust hinda maksta). Välismaalastel lubatakse maksta ka aasta kaupa. Pean maksma liikmelisuse eest ca 2000 eurot aastas. Kui klubimaks on makstud, (selleks peab olema ka ühe vanema liikme soovitus), siis makstakse igakuiselt üüri boksi eest, eraldi makstakse groomile, kes hobust hooldab, söödab ja puhastab ning valmis paneb, ja eraldi käib arvestus söödakoguste üle. Hind tuleb kokku sarnane Kesk-Euroopaga, ca 700 eurot kuus.
Göllü ratsaklubi
Kui see Eesti mõistes võib šokeerivalt kallis tunduda, siis tegelikult on teenuse sees 2 sooja maneeži ja kaks väliplatsi, millest üks on üüratult suur, ning ka jalutusmasin. Kordetamiseks on eraldi ring. Platse hooldatakse iga päev, pinnas on väga kvaliteetne, platse kastetakse, koristatakse sõnnik. Ratsakompleksis on restoran, välikohvik, riietusruumid. Valvur on tallis 24/7. Igal pool on lillepotid ja kohe, kui mõni hobuse junn kusagile platsile kukub, jookseb mõni töötaja seda üles korjama.
Istanbul Atlisport Kulübü Maslakis tingimused on väga head, platside ja pinnaste eest hoolitsetakse igapäevaselt
Hüppajatele on väga hea takistustepark ja võistlused on reeglina hästi korraldatud. Treeningtingimused on Eesti tallidega võrreldes tegelikult märksa paremad ja arusaadavalt selle kõige üleval pidamine on kulukas. Puudu on pigem oskusteabest: nt minu jaoks oli probleemiks see, et klubil on oma kindlaks määratud treenerid. Nemad on ostnud omale õiguse klubis treenerina töötada. Nende tase pole eriti kõrge, kuid nad on pahased, kui keegi toob treenerid väljastpoolt.
Õnneks läks nii, et Reena leidis meie klubis ratsutajana tööd, nüüd saame taas koos jätkata. Kui mind ei ole, siis treenib minu hobust tema. Hästi tore, et Marlen Vassil, kes on mind aastaid juba Eestiski õpetanud, leiab oma kiire elu kõrvalt aega, et mulle vahel kliinikut andma tulla. Kõige selle korraldamine ja lubade võtmine klubist on aga omaette pingutus. Kuid Türgi ja Euroopa stiili kõrvutades on mul nii hea meel, kui saan treenida sarnase mõttemaailmaga inimestega.
Panengi tähele, et progressiivsemad hobuseomanikud ja sportlased toovad omale abi Euroopast. Siis hoitakse oma treenereid või ratsastajaid kiivalt endale, neil ei lubata teistega tegeleda. Iga professionaal on ikkagi edu tagatiseks ja võita türklastele väga meeldib.
Räägime uuesti üle ka Türgi üldise taseme, mida kunagi sai arutatud ka Reenaga.
Käsin läinud suvel vaatamas Balkani meistrivõistlusi, mille võitis Türgi parim kohalik ratsasportlane, takistussõitja Hüsnü Dinc. Tase oli kirjade järgi finaalis 150 cm, aga ausalt öeldes tundub mulle kohati, et mitmetel suurvõistlustel parkuurimeistrid ikka ratsanikke abistavad ja rajad tehakse kergemad ja takistused on veidi madalamad. Viimasel päeval läbis finaali puhtalt vaid üks ratsanik. Võib öelda, et näiteks tase TIHS-il on ikka märksa kõrgem. Nägite kindlasti ka THIS-il türklase Ömer Karaevli starte. Tema juhib Türgi takistussõidu edetabelit ja baseerub Hollandis. Kohalike ja Euroopas treenivate sportlaste tase on sellepärast erinev, et siinne konkurents ei ole piisav, et ratsanikud tõhusalt areneksid. Kuid neil, kel on häid tulemusi ette näidata, on palju tööd, neile vaadatakse alt üles ja õpilasi ja sponsoreid on kerge leida.
Balkani meistrivõistlused
Läinud aasta ühel klubidevahelisel suveliiga võistlusel sõitis 120 parkuuri puhtalt läbi umbes 60 ratsaniku hulgast 5 ja pigem näib, et tegemist pole mitte raskete radade, vaid ratsutamise üldise tasemega. Kuna aga nii mõnedki Türgi megamiljonärid ratsaspordiga tegelevad ja seda toetavad, arvan ma, et süstemaatilise tööga võiks mõned sportlased veel kaugele jõuda. Samas pole süstemaatilisus türklastele eriti omane ja kahjuks pole kohalike sportlaste jaoks Euroopas võistlemas käimine lihtne – Türgi pole EL liige ja selleks, et hobustega üle piiri pääseda, tuleb näha palju vaeva. Nt. vereanalüüsid peavad olema võetud ja analüüsitud vähemalt kuu enne riigist väljasõitu ja reisimisega kaasneb terve hulk regulatsioone ja piiranguid.
Eestiski on käinud mõned Türgi ratsutajaid, kes võistlemas, kes hobuseid ostmas. Olen nendega vestelnud ja eestlasi ikka teatakse, näiteks Rein Pilli ja A Big Boy’d, keegi kiitis ka Tiit Kivisilda. Ühele hoopis meeldisid mõned eesti koolisõitjad, kellega koos pidutseti ja ka Türgis kohtuti. Nimesid nimetamata, meie tüdrukud olid tema meelest kohe täitsa kaunitarid!
Üks Türgi tippratsutajatest, Sencer Horasan, on ka Eestis võistlemas käinud.
Koolisõidus on eestvedajateks pigem välismaalased, treenerid tuuakse sisse nt Balkanimaadest, kus koolisõidu tase on kõrgem. Samas Türgi juuniorid olid viimastel Balkani mängudel koolisõidus tublid, seega koolisõidul lootust on ja selle populaarsus kasvab. Prix St. George tasemel mõned sõidavad, aga tulemused jäävad ikka alla 70%.
Madalama taseme koolisõiduvõistlus
Millise kogemuse on sulle Türgi ratsamaailmaga tutvumine andnud?
Asendamatu. Esiteks näen ja oskan võrrelda Eesti ratsaspordi tugevaid ja nõrku külgi ja võrrelda siinsega. Meil oleks üksteiselt palju õppida. Usun, et neile kuluks ära meie konstruktiivsus ja ratsionaalsus, otsekohesus. Türklased on kriitika suhtes väga tundlikud ja ka enesekriitika on neil madalapoolne. Kui keegi on puhtalt läbi sõitnud 130 parkuuri, võib ta kohe päris õhku täis minna. Eestlane mõtleb pigem, et noh, nüüd võiks siis edasi harjutada, lootust on. Teiseks, meie treenerid on enamasti otsekohesed ja tulemustele suunatud. Türgis pole probleemi, kui treener vaatab oma õpilast kuude kaupa platsil kõrvalt, aga teda ei kritiseeri, ei suru. Neile on teenistus olulisem.
Samas on nad väga sõbralikud ja naerusuised, klubides käib seltsielu, mis sisaldab ka omajagu intriige, klatši ja armulugusid. Seda on väga huvitav kõrvalt jälgida, umbes nagu mõnda Türgi seebiooperit. Kirjutan kõigest lähemalt ka oma kevadel ilmuvas raamatus „Minu Istanbul,“ sealt saab minu naljakatest ja vähem naljakatest juhtumistest Türgi ratsamaailmas lisa lugeda.
Lisaks, türklaste esteetika on imetlusväärne. Tallid ja spordikompleksid on enamasti hästi planeeritud, hooldatud, kaunistatud. Pole põlvini muda ja tallide ümber vedelevat inetut kola. Enesest lugupidav klubi lihtsalt ei saa seda endale lubada – inimesed ei taha siis tulla.
Ja mulle meeldib väga Türgi ratsaspordipublik. Kui Balkani meistrikate võit tuli Türki, oli publik täitsa pöörane kohe, tehti laineid ja lehvitati lippe ja kõik karjusid hümni laulda. Noored fännid nutsid rõõmust! Me võiksime ka emotsionaalsemad olla, oma sportlastele rohkem tunnustust jagada ja kokku hoida!
Balkani Meistrivõistluste võitja Hüsnü Dinc hobusel Chiara ning juubeldav publik