Olelusvõitlus on maailma eksisteerimise ja arengu üks põhialuseid, teisiti ei ole ka spordivaldkonnas. Erinevate alade vahel käib pidev võitlus enda nähtavaks tegemise, populariseerimise ja seeläbi toetajate leidmise nimel. Kõigest sellest tulenevalt püüavad spordialad end üha atraktiivsemaks muuta, ellu jäämise soovi korral ei pääse sellest rakendisportki. Millised mõtted rakendispordi tuleviku osas maailmas liiguvad, püüangi järgnevas analüüsida.
Tänases hüpersotsiaalses maailmas kehtib reegel – kui sind ei ole pildis (teles, veebis, Facebookis jne.), ei ole sind olemas. Kõikide spordialade puhul käib võidujooks eetriajale ja vaatajate hulgale, mille kaudu avaneb tee sponsorite rahakottidesse. Sport liigub kogu maailmas klassikalistelt spordi ja ausa konkurentsi põhimõtetelt üha enam äri ja meelelahutuse suunas. Spordist on saanud üleilmselt üks efektiivsemaid turunduskanaleid, mis mulle kui hingelt spordimehele mitte just meelt mööda ei ole, kuid tuuleveskitega võitlemise mõttetusest kirjutas juba Miguel de Cervantes oma 1605.a. ilmunud romaanis „Don Quijote La Manchast“.
Siinkohal toon vaid ühe näite, miks sport televisioonis turunduskanalina ülihästi toimib. Tänased tehnoloogiad propageerivad ja samas võimaldavad telesaadete järelvaatamist, mis omakorda võimaldab klientidel reklaamblokid välja jätta (kerin lihtsalt edasi). Viimane muudab senise tavareklaami edastamise tellijale ebaefektiivseks. Päästvaks õlekõrreks on spordivõistluste otseülekanded, mida fännid soovivad igal võimalikul moel võistluse toimumise ajal jälgida. Nende ülekannete ajal istuvad arvestatavad inimhulgad televiisorite või arvutiekraanide taga ning elavad üle nii reklaamblokid kui staadionitel ja uuendusena ekraanide nurkades eksponeeritavad tasulised teadaanded. Mitmed maailma juhtivad telekommunikatsioonifirmad on viimasel ajal kokku ostnud toimivaid spordikanaleid.
Rakendispordi publik Aacheni EMil
Rahvusvaheline Ratsaspordi Liit (FEI) on möödunud aastal teinud ametliku avalduse, et ratsasport peab liikuma spordipõhisuselt ühe enam üritusepõhisusele ja seda loomulikult suuremate publikumasside haaramiseks. Aktiivse arutelu all on kolme olümpiaala võistlusformaadid, mille muutumissuundade tõsine arutelu leiab ees 4.-5. aprillil, 2016.a. Lausanne’is peetaval järjekordsel FEI Spordifoorumil. Aruteludega tehti algust juba möödunud aasta foorumil, kus rakendispordi võimalikest arengusuundadest tegi ettekande ungarlasest FEI Rakendispordi Komitee esimees Karoly Fugli.
Rakendisporti Pas-de-Deux, kür ja Final Four?
Fugli keskendus mullu põhiliselt küll neljarakenditele, mis rakendispordi eliitklassiks. Just viimased osalevad ainukese rakendiklassina Maailmamängudel, samuti peetakse hetkel vaid sellele klassile Maailma Karikavõistluseid. Suurimaks arutelukohaks on koolisõit, mida peetakse tavapublikule arusaamatuks ja igavaks, samas on koolisõiduoskustel oluline roll, millel peatun hiljem. Sarnaselt koolisõidu ja kolmevõistlusega käib surve ka rakendispordile, et koolisõidutestid muutuksid lühemaks ja mingil seni ettepanekuteta moel atraktiivsemaks.
Rakendispordi koolisõidus on uudse ideena pakutud välja Pas-de-Deux, mida võiks rakendada võistkonnavõistluses. FEI alakomitee nägemuses võiks tiitlivõistlustel sportlased läbida esmalt individiuaalse testi ja hiljem kahe võistkonnaliikme poolt sooritatava paaris muusikalise vabakava ehk Pas-de-Deux’, mis läheks arvesse võistkonna esimese ala tulemusena. Korraldajatele soovitatakse Pas-de-Deux ja ka Kür programme lisada eraldi alana võistluste programmidesse. Näiteks lisaalana (show-alana) suurematel kooli- ja/või takistussõiduvõistlustel.
Urmas Saks ja Tuuli Sarapuu demonstreerivad Pas de Deux programmi Palmse hobupäeval
Maratoni peetakse üldiselt rakendispordi atraktiivseimaks osaks, milleks ta ilmselgelt ongi. Sellest tulenevalt arutelusi maratoni teemadel oluliselt ei ole. Sama kehtib ka täpsus- või koonussõidu kohta. Küll aga pakutakse tiitlivõistluste lõpliku paremusjärjestuse selgitamiseks kahte omalaadset varianti. Üheks neist oleks formaat, kus pärast kolme ala läbimist eraldatakse esikümme, kes neljanda alana läbivad kombineeritud maratoni, mille tulemusena selguvad medalivõitjad. Teise alternatiivina pakutakse välja takistussõidu Maailmamängude Final-Four formaadiga sarnast põhimõtet, kus kolme alaga selgitatakse neli parimat, kes kõik sõidaksid nii enda kui konkurentide ekipaažidega läbi kombineeritud maratoni, kusjuures seda lõppvõistlust alustaksid kõik neli nullist.
Atraktiivne maratonitakistus veega, mille ümber on alati kõige enam publikut
Üherakendid ja paarid tõusevad
Mullu augustis Aachenis peetud viie ala Euroopa Meistrivõistluste ajal oli mul meeldiv võimalus vestelda neljarakendite tiitlivõistluse peakohtunikuametit pidanud FEI Rakendispordi Komitee aseesimehe Dr. Klaus Christiga, kellega analüüsisime rakendispordi hetkeolukorda maailmas. 2015.a. oli siis veel pooleli, seega vaatasime aasta varasemat pilti.
2014.a. tõusis FEI andmetel rahvusvaheliste rakendispordivõistluste arv tervelt 25%. Sarnases proportsioonis on kasvanud on ka osalevate kutsarite arv. Põhiline ja oluline tõus on toimunud üherakendites, neljarakendites on näha tagasiminekut. Võistlused on liikumas suurtelt võistkonnavõistlustelt pigem üherakendite ja paaride võistlusteks. Üheks faktoriks taolises arengus on kindlasti finantsiline pool, neljarakendite sport on oluliselt kallim ühese rakendi kuludest ja seda nii treening- ja ettevalmistusperioodis kui ka võistlustel osalemisel.
Christi sõnul on hea näha uute riikide pidevat lisandumist rakendisporti. Tõusutrendi on näha Balkani maades, samuti Baltikumis ja Soomes. Kõikides nimetatud riikides on alustatud 1* ja 2* tasemel võistluste korraldamisest, Leedu jõudis mullu 3* tasemele. Christ leiab, et õige ongi alustada madalamast ehk CAI2* tasemest, luues sellega hea baasi liikumiseks CAI3* ja rahvusvaheliste tiitlivõistluste tasandile.
FEI Rakendispordi Komitee aseesimees Dr. Klaus Christ: kohtunikud ei ole valmis uutmoodi koolisõiduks
Võtsin vestluses Christiga üles FEI Spordifoorumil koolisõidu testide temaatika. Kas tõepoolest peaksid need olema lühemad ja atraktiivsemad, sest rahvas ei saa aru? „Koolisõit on baas. Ilma selleta ei saa. Et saada korralikku ülevaadet hobuse võimetest, ei ole võimalik teste lühemaks teha, sest peame hindama sammu, töö-, keskmist-, koond- ja pikendatud traavi, samuti galoppi, peatusi ja taandamist, painutusi nii vasakule kui paremale, samuti ringe. See ongi minimaalne, mis hetkel testides on,“ ütles Christ, kes ise on osalenud tänaste FEI ametlike rakendispordi koolisõidutestide väljatöötamises. Vestluse jätkudes tõdesime, et koolisõit on tähtis, sest nii omandatakse juhtimisoskused. „Vaadake, kes olid eile ees koolisõidus, läbisid täna hästi ka koonusraja,“ konstanteeris peakohtunik fakti.
Koolisõitu peetakse FEI Rakendikomitee tasandil oluliseks, näiteks noorhobuste hindamisel on just sellel olulisim roll. Noorhobuste võistlusteks on loodud spetsiaalsed testid, mis arusaadavalt on oluliselt lihtsamad klassikalise võistluse testidest. Teise eripärana on noorhobuste testides korraga väljakul ka koonused, mis läbitakse vahetult pärast koolisõitu. Noorhobuste MM-il läbitakse kaks koolisõit-koonused testi, kolmandal päeval on kavas kombineeritud maraton, milles samuti võisteldakse hinnetele. „Noorhobuste puhul tahame näha eelkõige loomulikku liikumist, samuti nende treenituse taset,“ lisas Christ, kellega teistkordselt kohtusime Ungaris Mezöhegyezis peetud maailma esimesel rakendi noorhobuste MM-il, kus lugupeetud härra jällegi peakohtuniku rolli täitis.
Tulles tagasi Aachenis peetud vestluse juurde, rääkisime ka Pas-de-Deux’ ja Kür`i võimalikkusest rakendispordis. Selgus, et idee ei olegi pärilt mujalt kui Aachenist, kus nende ülipopulaarsete hobumängude (CHIO Aachen) raames on rakendite Küri show-alana peetud juba kümmekond aastat. „Publikule on see show`na kindlasti põnev, kuid kui see tuua sporti, tekitab küsimusi kohtunike haritus,“ leiab doktor Christ, „Nii Küri kui Pas-de-Deux’ puhul peavad kohtunikud lisaks arusaamale hobuse liikumistest omama teatud haritust ka muusikaliselt, mis tänases reaalses ilmas võib tekitada teatud probleeme.“ Samas mainigem, et koolisõidukohtunikud hindavad muusikalist vabakava ju aastakümneid. Siiski leiab kogenud kohtunik, et Küriks ja Pas-de-Deux’ks on hetkel veel liiga vara. Maailmas on samas ka teisi arvamusi, milline neist jääb peale, peaks selguma lähematel aastatel.
Dr. Klaus Christ
Võimalus sõita kolmest alast vaid ühte
Võtame olümpiaalad ning me teame, et kolme ala sarnaselt tänase rakendispordi klassikalise formaadiga ühendab ka kolmevõistlus, kuid populaarsemad on eraldi harrastatavad takistus- ja koolisõit. Kas lähemas tulevikus on võimalik areng, et ka rakendispordis hakatakse korraldama eraldi kooli- ja täpsussõiduvõistluseid, sedagi arutasin mitmete maailma ja Kesk-Euroopa juhtivate rakendisporditegelastega. Saksamaal näiteks selliseid võistluseid juba korraldatakse. On võimalik, et laupäeval sõidad ühes paigas skeemi, pühapäeval teises paigas täpsussõitu.
Kesk-Euroopa kõrgeimalt kvalifitseeritud rakendispordiametnik Marek Zaleski, kes muide tegutseb kõrgeimal (Level 4) tasemel ka takistussõidukohtunikuna ning oli mullu Tallinn International Horse Show väliskohtunikuks, nendib, et tekkimas on võistlusformaat, kus kavas klassikaline, kolmest alast koosnev võistlus, kuid sportlastele pakutakse võimalust sõita ka kõiki alasid eraldi, seda erinevatel raskusastmetel. „Sellised rahvuslikul tasemel peetavad võistlused on olulised algajatele, noortele hobustele ja ka „remonti“ vajavatele hobustele,“ mainis Zaleski, „Näiteks võib olla mõnel hobusel tarvilik enne rahvusvahelisi starte lihvida täpsussõitu, aga võibolla koolisõitu või hoopiski maratoni. Samas ei ole sellise formaadi puhul kohustuslik läbida kõiki kolme ala, vaid keskenduda hetkel olulisimale.“
Marek Zaleski
Samuti on selge, et kõik hobused ei olegi head kõigil kolmel alal, kuid räägitud moel on võimalik sportlastel näidata oma hobuse parimaid omadusi just sellel alal, kus ta on parim ja nautida võidurõõmu. Kirjeldatud formaati püüan ise korralduskomitee liikmena juurutada septembrikuisel Olustvere võistlusel, leides, et meil, kus me püüame ala kandepinda oluliselt laiendada, on sellisel võistlusel arvestatav motiveeriv roll.
Kombineeritud maraton ja minikross on tulevikualad
Üha enam tähtsustub maailmas kombineeritud maratonide roll. Ülisuurt populaarsust naudib juba mitmeid aastaid MK formaat, mille korraldamist peavad oluliseks suured rahvusvahelised takistussõiduturniirid. Teatavasti toimuvad atraktiivsed MK-etapid vaid 5* tasemel takistussõiduvõistluste raames (erandina Stockholm, kus tase CSI4*, kuid samas toimub koolisõidu MK-etapp). Nagu artikli alguses lugesite, kaalutakse kõrgeimal tasemel variante, et lisada kombineeritud maraton justkui neljanda alana tiitlivõistlustele medalite lõplikuks selgitamiseks.
Põigates korraks rakendispordilt kolmevõistlusele, näeme analoogilist liikumist. Kahel viimasel aastal on nimetatud 5* takistussõiduvõistluste programmi tekkinud samuti suurt publikuhuvi nautivad sisekrossid, mis on põhiformaadiga võrreldes minikrossid ja väga oluliselt väiksemate vahemaadega takistuste vahel, tehes rajad oluliselt tehnilisemaks. Ei ole võimatu, et lähiaastatel jõuavad taolised võistlusformaadid ka välitingimustesse. Eesmärk on sama, mis rakendispordis – populariseerida oma ala ja suurendada kandepinda. Järeldus – kombineeritud maraton ja minikross on tulevikualad.
Ijsbrand Chardon Stockholmis kombineeritud maratoni võitmas
Analüüsides 2015.a. Juurimaa tallis peetud kombineeritud maratoni võistluse suurt populaarsust, kus vaid Eesti ekipaažidest kogunes starti rakendispordi jaoks väga korralik arv starte ehk üle kahekümne, arenes mul välja mõte korraldada kombineeritud maratonide sari. Paljud Juurimaal startijad muudel võistlustel ei osalenud, mistõttu läksid nad rakendispordi jaoks justkui kaduma. Pakkudes neile välja kombineeritud maratonide sarja, peaks olema võimalik tuua see seltskond püsivamalt sporti ja anda neile motivatsiooni arenemiseks järgnevatele tasemetele.
Combi Cup’i idee sai head vastukaja
Aachenis oli hea võimalus testida enda mõtet rakendispordi suurkujude peal, mida tegingi. Minu idee oli veidikene rohkem kui pelgalt kombineeritud maratonide kogum. Suurendamaks motivatsiooni jõuda klassikalise formaadini, suunab konkreetne sari sportlased harjutama koolisõitu. Finaal, mis annab topeltpunktid, sisaldab nii koolisõidutesti kui kombineeritud maratoni – tahad võita, harjuta koolisõitu.
Ma tean hästi, et mitmete spetsialistide arvamusel on ohtlik lasta algajaid kohe kombineeritud maratoni, sest nad hakkavad hullupööra kihutama ning vigastavad end ja endi hobuseid. Sellele vastuseks võin tuua takistussõidu näite. Kas tohib enne koolisõidus korraliku tulemuse saavutamist saata algajat parkuuri hüppama? Praktikas see sageli niimoodi käib, et kohe ja kiiresti hüppama, kuid minu seisukohalt jääb algaja võistlusele lubamine paljuski treeneri südameasjaks. Ilmselgelt ei suuda juhtimisvõtteid mitte oskav kutsar saavutada edu kombineeritud maratonis, samuti nagu juhtimisvõteteta ratsanik takistussõidus.
Pille Oberpal ja Urmas Raag kombineeritud maratonil 2014. a. Tallinn International Horse Show-l
Teatud riskid jäävad loomulikult alati, sest tänases süsteemis, kus inimesed võistlevad erahobustel, ei ole treener see, kes saab võistlemist keelata. Ta saab vaid soovitusi anda, lõplik otsus sõltub sportlasest endast. Mis puudutab Eestis toimuvat Combi Cup`i, siis loomulikult ei saa ma rääkida kõikide korraldajate eest, kuid plaanis ei ole kasutada MK-formaati, mis toimub nii öelda Tabel C põhimõttel (maha-aetud pall lisab ajale 5 sekundit). Võistlused saavad olema tõenäoliselt kas puhusele ja kiirusele või ümbersõidule.
Minu rõõmuks ja mõnevõtta üllatuseks kiitsid kõik küsitletud, kaasa arvatud Dr. Klaus Christ, mõtte heaks, kusjuures eriti sümpaatne tundus härradele koolisõidu sidumine finaali ja potensiaalse sarja võiduga. Kõik leidsid, et ala populariseerimise ja harrastajate arvu kasvatamise nimel peaks antud formaat töötama üsnagi ideaalselt. Tuntud Saksa filosoof Karl Marx ütles omal ajal, et praktika on tõe kriteerium. Elame näeme, kas teooria end ka praktikas tõestab.
Maailm on pidevas arengus ja loorberitele puhkama jäämine tähendab vaikset hääbumist ning hukku. Sport, selle hulgas ratsa- või veelgi kitsamalt rakendisport, on osake igapäevasest tiksuvast maailmasüsteemist. Sooviga hoida oma ala elujõulisena ja püüdes seda jõudu üha suurendada, ei saa me üle ega ümber pidevast mõttetegevusest, kuidas meeletus ning julmas konkurentsis ellu jääda. Viimase põhikriteeriumiks on aga pidev areng ja muutumine. Oma üliväikeses kodumaises keskkonnas peame aktiivselt jälgima mujal toimuvat, tajuma ning kogema suuremat pilti. Viimast peame enda oludega kohandama, sest paraku ei ole meil meie väiksuse tõttu võimalik üksinda muuta maailma, meie ellujäämise valem on maailmaga sama jalga käia.