Uutmoodi kompetents
Värskeid tuuli tõi 2012. aasta sügisel ratsaliitu kahtlemata harrastusspordi mänedžer Tatjana Kiilo. „Olen alati seda meelt olnud, et tuleb korraldada avalik konkurss, leidmaks inimesi, kelle peale sa muidu ei tuleks,“ leiab Siim. Tema sõnul on Tatjana roll olnud palju suurem kui algselt loodeti. „Tänu oma erialale (Tatjana on sotsioloogiadoktor) on ta meile toonud sedasorti kompetentsi, mis on ratsaliitu aidanud täiesti uuel moel. Tema initsiatiivil ja kaasabil oleme läbi viinud mitmeid olulisi uuringuid ning saanud vajalikku informatsiooni ratsakogukonnast ja selle ootustest ERL-i tööle.
Nendest analüüsidest saavad kasu ka lapsevanemad, sportlased, harrastajad. Tänu Tatjanale ja tema abikaasale hakkasime me oma IT-projektiga lõpuks tulemuseni jõudma, olime enne seda mitmeid kordi erinevatel põhjustel ebaõnnestunud.“
Foto: erakogu
Tatjana ja tema abikaasa Martin on mõlemad harrastusratsutajad, kes omavad ka kahte hobust. Ratsutama hakkasid nad alles ülikooli lõpus. See oli lapsepõlve unistuse täitumine. Tatjana vanaemal oli Venemaal kodu kõrval uhke orlovi traavlite kasvandus ning ehkki sealsete hobuste juurde tegelikult minna ei tohtinud, sai tüdruk neid kaugelt imetleda. Kuna ta ise elas Narvas, siis seal väga võimalusi ratsaspordiga tegelemiseks polnud. Tartusse kolimise järel hakkasid intensiivsemad võimaluste otsingud ning mõned kuud sai käidud Marko Villemsoni juures Pärna talus, hiljem Otepääl Tobra talus. Sai selgeks, et perele tuleb soetada oma hobune, mis leiti Hollandist. Friisi tõugu Tynke sobis neile ideaalselt, kuna oli ilus, mugav ja sõbralik. „Ma ei tahtnud sporthobust, aga koledat ka mitte,“ naerab Tatjana. „Pealegi ta on täielik inimese sõber, meie jaoks asendamatu pereliige.“ Ühiselt osteti hiljem teinegi hobune, koolisõidusuunaline ruun Robin Hood. Ratsutama üritavad Tatjana ja Martin suunata ka oma 4aastast tütart, kes juba aegajalt Tynke seljas käib.
Tynkega. Foto: erakogu
Isa Martin õpetab tütar Leannet ratsutama. Foto: erakogu
Tatjana seletab, et idee harrastajate mänedžeriks hakata tekkis tal siis, kui Facebooki harrastajate grupis väga palju arutelusid, probleeme ja ettepanekuid märkas. „Proovisin alati teistega kaasa mõelda ning kui mänedžeri konkurss välja kuulutati, sobis see mulle hästi, kuna olin lapsega kodus ja aega oli. Ratsaliidust ei tundnud ma kedagi ning olin rõõmus, kui mind, tundmatut, kolme kandidaadi seast välja valiti.“ Harrastajate mänedžerina tahab Tatjana hoolitseda selle eest, et neid puudutav informatsioon oleks hästi kättesaadav nii harrastajatele endile kui teistele ratsaspordihuvilistele. Ta on läbi viinud harrastussporti puudutavaid uuringuid, mis tema sõnul on vägagi informatiivsed – see annab võimaluse paremini kaardistada harrastajate soovid ja vajadused ning siis selles suunas töötada. „Praegu näiteks töötame välja nö Sinist Kaarti ehk praktilist juhendit neile, kes alles alustavad võistlemist ja tahavad paremini aru saada reeglitest ja oma võimalustest. Eesmärk ikka see, et rohkem inimesi julgeks tulla starti, aga ei teeks seda päris uisapäisa.“
Tynkega meistrivõistlustel. Foto: Külli Tedre
Lisaks on harrastajate mänedžeri ülesandeks hoolitseda selle eest, et oleks võistlusi ja sarju, kus osaleda. Tatjana ise võistlusi ei korralda, kuid püüab hea seista selle eest, et neid toimuks võimalikult palju. Meistrivõistluste ajal on nüüd juba mitu aastat ERL-i telgis toimunud erinevad koosolekud ja õpitoad, neist üks puudutab ka harrastajaid ja selle eestvedajaks on muidugi nende mänedžer. Suurim harrastajate juhtrühma koosolek toimub sügiseti, kui arutatakse lõppenud hooaja üle ning seatakse uusi sihte. Suhtlust on ka Tatjana ametis väga palju. „Pea iga päev tuleb kellelegi nõu anda või midagi selgitada,“ leiab ta.
Värsked ideed nõudlikul kolmevõistlusmaastikul
Silmad on praegu sära täis ka värskel kolmevõistluse mänedžeril Merlis Orionil. Millegipärast on kolmevõistlus olnud ainuke ala, kus mänedžerid vahetunud mitu korda. Merlis sattus sellele kohale enda sõnul puhtjuhuslikult. „Võistlesin möödunud hooajal üle pika aja taas kolmevõistluses ja sealne seltskond eesotsas tollase mänedžeri Joosepiga tegi ettepaneku, et võiksin ameti üle võtta. Otsustasin väljakutse vastu võtta.“
Merlis krossil. Foto: Külli Tedre
Täna näeb Merlis enda rolli selles, et kolmevõistlust Eestis elus hoida. „Näiteks Lätis ju on nii läinud, et seal polegi kolmevõistlejaid,“ nendib ta. Oma parima äranägemise juures üritab ta muidugi igati ala edendada, tuua juurde võistlejaid, tutvustada kolmevõistluse olemust teistele. „See on ikkagi ajas muutunud üsna palju – tänane kolmevõistlus ei ole hobuse ja iseenda lõhkumine, nagu see teinekord võis olla näiteks Liidu aegadel. Tänane kolmevõistlus on enese ja hobuse mitmekülgne ja tehniline proovilepanek.“
Edouard Legendre 3V treeninglaager. Foto: erakogu
Hetkel on Merlis ametis kolmevõistluse arengukava koostamisega, kuid tunnistab, et ka tema põhiline aeg kulub lihtsalt erinevatel põhjustel inimestega suhtlemisele. Nagu iga ala mänedžeril, tuleb tal sportlaste poolt soovitut ERL-ile põhjendada ja püüda ellu viia. Sealjuures tuleb hoolitseda sportlaste, treenerite ja ametnike eest ka ise neile koolitusvõimalusi otsides ning võistlusi ja sarju korraldades. Võistluse korraldamise kogemusi on Merlisel juba Kurtna aegadest, mil seal toimusid Eesti esimesed ja ainukesed rahvusvahelised kolmevõistlused. Lisaks on tema CV-s Ruilas 2011. aastal toimunud Eesti meistrivõistluste direktori amet ning plaanis ka käesoleval hooajal ise võistlus korraldada. „Paraku on meie ala väga nõudlik – korraldamine on kallis, aeganõudev ja sobivaid kohti ei ole palju. Kuna ma tahan ka ise võistelda, siis tean, mis tunne see on, kui võimalusi ei ole, seega peabki ise tegema.,“ nendib ta.
ERL-i hooaja lõpetamisel Karl Robert Valgu ja Paul Argusega. Foto: Rein Leib
Kolmevõistlus on turundust ja moedisaini õppinud Merlise suur kirg, mille juurde ta sattus tänu legendaarsele Raul Kaunale, kelle tallis ta ülikooli ajal abilisena toimetas. Rauli juures õppis ta enda sõnul suurema osa sellest, mida täna hobustest ja ratsutamisest teab. Hobused muidugi meeldisid Merlisele lapsest saati, ehkki ta ei oska seda põhjendada. „Naljatamisi ütlen, et see on kaasasündinud patoloogia, sest juba kõik minu esimesed säilinud joonistused kujutasid hobuseid (oli ka üks ülekaaluline pääsuke siiski) ja niipea, kui rääkima hakkasin, nõudsin oma hobust, ratsutamistrenni ja nii edasi. Pelgalt hobuse nägemine täitis mind õnnetundega,“ meenutab ta. Paraku sai see unistus teoks alles 15-aastaselt, sest varem ei õnnestunud vanemaid veenda. Põlvast pärit tüdrukuna alustas Merlis ratsutamist Väimelas, kus sai trennis käia vaid kord nädalas ja seega tulid ka oskused aeglaselt. Hiljem, kui loodi Timmo Tallid, jätkati seal. „Siis sai juba natuke hüppamist, maastikul kappamist ja näiteks ka kadrillide sõitmist tehtud,“ meenutab ta.
Armastatud Groyga. Foto: Külli Tedre
Kui Merlis Tallinnasse ülikooli läks, jõudiski ta Kurtnasse Rauli juurde, kus kõik muutus. „Tegeleda tuli noorhobustega, korralike sporthobustega, treeningud olid väljakutset pakkuvad, võhmatrennid maastikul, kross, hüppamine,“ kirjeldab ta vaheldusrikast elu Kurtna tallis. Hetkel tegelebki Merlis kolmevõistlusega harrastussportlasena ning peab treeneri ametit nii Järve kui Perila Tallides. Tema suureks kireks on lisaks hobustele aiandus, kunst, joonistamine, maalimine ja natuke ka fotograafia. Ta on üle 10 aasta käinud Sandor Sterni (endine takistussõitja) käe all loomaaias loomi joonistamas ning tema joonistused ilmusid vahepeal regulaarselt persoonilugude juures ajakirjas Oma Hobu.
Perilas. Foto: Külli Tedre
Värske veri
Ratsaliidu värskeim mänedžer on Katrin Lipp, kelle ülesandeks on kaardistada Eesti pararatsutamise maastik, selgitamaks palju selliseid sportlasi meil üldse olla võiks ning millised on nende huvid ja vajadused. Samuti tuleb tal ette võtta üldsuse teavitamine, kuna pararatsutamise valdkond on siiani olnud suhteliselt tähelepanuta. „Soovime aidata ja ka toetada antud alaga tegelejaid, treenereid, lapsevanemaid. Invasport on hetkel Eestis täiesti süsteemitu, puuduvad koolitused ning täiendõpe. Püüan teha koostööd välisriikidega, kuhu on juba loodud süsteem, sest ei tasu jalgratast leiutama hakata. Lisaks tahame ka tavatreenerite koolitusse natuke pararatsutamise olemust sisse tuua, tutvustame erivajadustega õpilaste treeningtingimusi ja -reegleid,“ selgitab Katrin, kelle jaoks on see valdkond tegelikult endalegi uus ja avastamata.
Foto: erakogu
Pedagoogika magistrikraadiga Katrin, kes on kuus aastat töötanud algklasside õpetajana, omab erivajadustega inimestega töötamise kogemust ning on varemgi invaratsutamise vastu huvi tundnud. Aastaid tagasi osales ta Tartu Ülikooli poolt korraldatud puuetega inimeste ratsutamisinstruktorite ja -terapeutide koolitusel ning otsustas seekord asja tõsisemalt käsile võtta. „Olen ennegi olnud ERL-i projektidega ühel või teisel moel seotud,“ märgib Katrin, kes juhib Lääne-Virumaal edukat ratsaklubi Viru Ratsu ning korraldab pidevalt ERL-i kalenderplaani võistlusi nii takistus- kui koolisõidus.
Fredyga meistrivõistlustel Ruilas. Foto: Külli Tedre
Kuigi Katrin on terve elu elanud Lääne-Virumaal, veetis ta noorena kõik koolivaheajad Ihaste tallis, kus tema tädi oli treener. Tegelikult on kogu nende perekond olnud hobustega seotud ning koos õe Reelikaga võistlevad nad praegu nii takistus- kui koolisõidus. „Minu hobused on nagu must ja valge koer ehk valge eesti sporthobune Fredy ja tumekõrb belgia soojavereline Asterix P,“ kirjeldab ka vähesel määral treenerina tegutsev Katrin, kelle elus möödub hobusteta väga vähe päevi. Lisaks hobustele meeldib talle mööda Eestit ringi sõita, rannas käia ja puhkamist nautida.
Õed Reelika ja Katrin. Foto: erakogu
Oma rolli pararatsutamise mänedžerina näeb ta esmajoones ala propageerimises ja tõeliste huviliste üles leidmises. „Me veel ei tea, kuidas sellega läheb ja kas neid on piisavalt, kuid kriitilise massi olemasolul tahaks nendega teha tõsist koostööd ning luua pararatsaspordi jaoks süsteem, mille alusel invasportlased võistelda ja end koolitada saaks .“
Väärtuslikud leiud
Siim leiab, et ratsaliit on täna nii suureks kasvanud, et iga ala käekäigu eest saab hoolitseda ainult läbi mänedžeride, kelle jaoks paraku palgaressurssi ei jätku ning mõistagi ei ole sellistel tingimustel tööd teha tahtjaid kuigi palju. Samas nendib ta, et senised „leiud“ on kõik suurepärased ning ilma nendeta oleks lugu väga kurb. Mänedžeride leidmine on keerukas ka põhjusel, et üksnes armastusest spordiala vastu jääb mõnikord väheks. „Mänedžer peab olema hea suhtleja, taluma hästi pinget ning lisaks nägema suurt pilti ehk seda, kuhu suunas Eesti ratsasport tervikuna peaks liikuma. Üks asi on olla kinni ainult oma väikses valdkonnas, kus võib olla palju häid ideid, aga see kõik peaks samuti sobituma suuremasse plaani,“ mõtiskleb peasekretär, kelle hinnangul on ülaltoodud inimesed ratsaliidu ja alade arengu jaoks väga suure töö ära teinud.
„Mõnikord, kui tekib küsimus, mida me siin liidus üldse teeme, soovitan külastatada ERL-i kodulehte ning seal ringi vaadata. Iga lingi taga on tundide kaupa koosolekuid, pead murdmist, katsetusi ja eksimisi, uuesti tegemisi ja otsuseid. Nende taga omakorda ongi juhatus, tegevujuhtkond, kõik meie tublid mänedžerid, alade komiteed jt huvigrupid, kes on tulnud kokku ja pead tööle pannud.“
Treenerite „ema“
Mänedžeridega muide asi ei piirdu. Siimuga sama pikalt on ratsaliidu juures toimetanud koolituste projektijuht Therje Prohorova, kelle majandada on täna kogu treeneritöö valdkond, mis hõlmab koolitusi, eksameid ja atesteerimisi – see on sisuliselt aastaringne projekt. Ta jälgib ka, et meie treeneritel oleksid alati kehtivad litsentsid, mille aegumisel tuleks treeneril kogu taotlemist nullist alustada. Therje sõnul küsitakse temalt igal nädalal vähemalt korra, kuidas oleks võimalik saada treenerikategooriat.
Therje ja poplavok Dünamo üleliidulistel meistrivõistlustel 1983.a. Foto: erakogu
Varasematel aastatel oli tal palju tegemist ka tallide atesteerimise projektiga, mis on hetkel peatatud, aga mis oli äärmiselt huvitav. „Sõitsime mööda Eestit ringi ja nägime palju põnevaid kohti, kuhu muidu ei satukski,“ pajatab Therje, kes on ametnikuna ratsaspordivaldkonnas tegutsenud üle 30 aasta alustades kohtunikuametist ja lõpetades võistluste sekretärina töötamisega. „Sekretäritöö on mulle alati meeldinud, kummalisel kombel naudin ma omamoodi ka suurvõistlustega kaasnevat pinget ja erilist atmosfääri.“
Horseshowl ametis koos Marti Hääle ja Rait Kütiga. Foto: Külli Tedre
Kehakultuuri teaduskonnas ratsutamist õppinud Therje on seda sporti elus näinud kõikvõimalikust küljest. Tema abikaasa, tänagi edukalt treenerina tegutsev Kostja, on legendaarne takistussõitja. 14aastaselt Tondil ratsutamist alustanuna ei ole Therje ise samuti pärast seda kordagi hobustest eemal olnud. „Olen tegelikult töötanud igasugustel naljakatel ametikohtadel nagu majavalitsuse dispetšer ja kaadriteinspektor,“ naerab ta „aga samal ajal ikka ise tipptasemel sporti ka teinud.“ Ta on olnud Eesti meister koolisõidus nii noorte kui juunioride klassis, võistelnud GP tasemel üle terve NSVL-i ning ka Soomes. Enda sõnul on ta samuti võistelnud takistussõidus ning natuke krossigi sõitnud, aga kiindumuseks on ikkagi jäänud koolisõit.
Gibsoniga hüppamas, 1978.a. Niitväljal. Foto: erakogu
EMV noored 1978.a. Olustveres hobusega Vibroskoop. Foto: erakogu
Hamburgiga Veskimetsas. Foto: erakogu
Hingelt peab Therje end kõige enam treeneriks. Treeneritöö, mida ta alustas juba 17aastaselt, on teda kõigi selle ameti juurde kuuluvate rõõmude ja muredega saatnud terve elu. See on talle olnud primaarseim ning tänagi on tal õpilasi juhendada. Omal ajal täiskohaga treenerina töötanud Therje muide oli see, kes Hanno Ellermanni hobuste juurde tõi.
Therje põhitööks on täna 2012. aastal ratsaliidu poolt asutatud Tallinna Ratsaspordikooli juhtimine. Ta on kooli kaaslooja, sisuliselt kogu süsteemi väljatöötaja ning majandaja. Therjele meeldib pidevalt uurida, lugeda, midagi uut teada saada ja endale selgeks teha – seetõttu sobib talle selline amet suurepäraselt. Tallinna Ratsaspordikool on teiste riikide sarnasele kogemusele tuginev algatus, mille eesmärgiks on ratsutamas käivatele noortele pakkuda lisaks ka teoreetilist ratsaspordiharitust läbi erinevate loengute ja praktikumide. Täna saavad Veskimetsa Ratsakeskuses treenivad noored astuda huvikooli liikmeks ning nelja aasta vältel omandada hulgaliselt praktilisi ja teoreetilisi teadmisi ning neid testide sooritamisega proovile panna. Õppeprogrammi jooksul omandatud teadmised ja oskused on noortele hiljem abiks ka näiteks Järvamaa Kutsehariduskooli sisse saamisel ja seal õppimisel.
Foto: Külli Tedre
Organisatsiooni näo looja
Vahest on hea lugeja märganud, kui jõudsalt on arenenud ratsaliidu meediatöö. Selle võib täiesti vabalt avalike suhete ja turundusjuhi Merike Udrik-Õispuu „süüks“ panna. Merike on korrektne, konkreetne, kindlameelne ja nutikas. Tal on palju häid ideid ning julgust ja teotahet neid ellu viia, kuigi tema kohustuste nimekiri ratsaliidus on õige pikk. Nende koostöö Siimuga sai alguse 2014. aasta suvel, kui ta algselt turunduse valdkonda appi paluti. Kuna tolleaegne pressiesindaja Mailis Timmi soovis peagi organisatsioonist lahkuda, et rohkem harrastusspordile keskenduda, läks ka kõik meediatööga seonduv sujuvalt üle Merikesele.
Luunjas 2015a. Foto: Rein Leib
Merikese arvates on kõige keerulisem hoolitseda organisatsiooni enda – tema maine ja igapäevase ülalpidamise – eest. „Inimestel on raske mõista, et organisatsiooni ülalpidamisega kaasnevad mitmesugused kulud. Näiteks inimeste palgadki, mida täna ju sisuliselt makstakse vaid kolmele põhikohaga töötajale. Sponsor tahab toetada sporti kuidagi palju konkreetsemalt kui läbi selliste nö vangerduste.“ Suuresti valutab ta südant ratsaliidu kuvandi pärast hobuinimeste sees ja ka väljaspool ratsaringkonda. „Ratsaliidu suunas tehakse palju kriitikat, mis on iseenesest normaalne, sest seal, kus midagi tehakse, on ka midagi kommenteerida, ja igaühel on oma arvamusele õigus. Aga mõistmist tehtava töö osas on vähe. Võiks olla rohkem „meie“ kui „teie ja meie“. Samamoodi on avalikkusel ratsaspordist vähe teadmisi ja minu ülesanne on neid pidevalt suurendada, mis pole teiste edukamate alade konkurentsis sugugi lihtne.“
Quelle moedemonstratsioonil Rakveres. Foto: erakogu
Ühtlasi innustab Merike hobuinimesi ise suuremale aktiivsusele. Ta püüab isiklikult käia võimalikult paljudel võistlustel kohal, suhelda inimestega, küsida kommentaare ning teha ka pilte – fotograafia on käsitöö kõrval üks tema hobidest. Paraku on teda vaid üks ja igale poole ei jõua, kuigi huvi on. „Minult küsitakse sageli, miks ma igast võistlusest uudist ei tee. Lihtne vastus on, et tulemusi ei ole mõtet ümber kirjutada. Lisaväärtuse annavad uudisele pildimaterjal ja kommentaarid otse sündmuskohalt. Soovitan neid meile rohkem ka ise saata!“
Ruilas tööpostil. Foto: Gerlin Kess
Tööd ratsaliidus võiks Merikese meelest võrrelda ka tööga üritusturundusfirmas, sest aasta jooksul korraldatakse väga suures koguses erinevaid sündmusi. Neist suurim on muidugi horse show, kus ta tegutses infotiimis vabatahtlikuna juba aastaid enne ratsaliidu turundusjuhi kohale jõudmist. Tihedam koostöö liidu juhtkonnaga sai alguse siis, kui ta töötas horse show suurtoetaja Alexela turundusjuhina ning pidi korraga seisma nii enda tööandja kui ka huviala eest. Huviala, mis oli teda paelunud juba väiksest peale, kui ta vanaisal hobusega põllutöid teha aitas.
“2015 olin esmakordselt HS meeskonnas kui tiimijuht, ja seda ülesannet poleks ma suutnud täita oma ülitoreda meeskonna abita! Foto: Külli Tedre
Ratsutamistrenni jõudis Merike 11aastaselt Pajustis, samas tallis, kust Riina Pill just hiljuti kõva tegijana tuule tiibadesse oli saanud. Merikese esimene trenn oli igati värvikas – suure tori hobusega sai ära proovitud galopp, hüppamine ja ka kukkumine – seda kõike küll pigem hobuse enda soovil. Pajustis ratsutas ta vaatamata sellele ehmatavale intsidendile paar aastat, hiljem juba täiskasvanuna jätkas aga armastatud hobiga Veskimetsa Ratsakeskuses.
Pildil Cavega, kes oli Merikese suur lemmik Veskimetsas. Siin on nad koos oma viimasel ühisel võistlusel. Foto: Raivo Sepp
Täna püüab Merike ratsaliidu üsna suurt keskendumist nõudvaks tööks kodukontoris aega leida oma kolme väikse lapse kõrvalt. Tema ülesanne on suhelda meediaga ja tegeleda pressiteadetega, teha kõikvõimalikke kirjatükke, hoida „elus“ liidu veebilehte ja sotisaalmeediakanaleid, tegeleda ratsaliidu turundustööga ja suhelda sponsoritega, vastutada liidu sisekommunikatsiooni eest, korraldada hooaja lõpetamist ja alates käesolevast aastast välja anda aastaraamatut.
Merikese kolmikud Palmse hobupäeval juba täies hoos. Foto: erakogu
Uuemõisas Gunni filmimas ja intervjueerimas. Foto: Külli Tedre
Käies ühist sammu
Kogu seda lugu kirjutades märkasin ma muhedat seika, et kõik on kuidagi omavahel seotud – inimeste elulood, igapäevased mured, rõõmud ja ülesanded. Minu jaoks on kõik nad väga tugevad, teotahtelised ja julged isiksused, kelle isiklikest ambitsioonidest palju selgemini tulevad esile armastus hobuste vastu ja soov Eesti ratsasporti panustada. ERL-i juhatuse esimees Jaanus Berkmann nõustub minuga ja leiab, et surve kõikide ratsaliidu ametnike suunas on aasta aastalt kasvanud. „Ma mõistan klubisid, kui nad ratsaliitu kritiseerivad. Üle 10 aasta tagasi, kui meie suhteliselt võhikutena Hiiumaa klubiga alustasime, tundusid ka meile paljud liidu nõudmised lausa ülekohtused. Ma arvan, et suuresti on siin küsimus igapäevases infovahetuses ja ka soovis ise asjadega kursis olla. Selles osas võiksid kõik end parandada, ka ERL. Kuid tahaksin rõhutada, et tänu tänasele meeskonnale püsib ratsaliit elus ja meie spordiala areneb. Iga kriitika tegelikult ikkagi mõjutab enesehinnangut, sest inimene on inimene. Usun siiralt, et ka mõistvaid inimesi eksisteerib, et märgatakse asjade tagamaid ja analüüsitakse eelkõige sõnumit, mitte sõnumitoojat.“
Jaanus Berkmann EMV autasustamisel. Foto: Külli Tedre
Jaanus on murelik, kuna viimased paar aastat on ERL pidanud vastu võtma negatiivse eelarve, kuid aasta lõpuks on asjad kuidagi siiski lahenenud. „Siim on väga konservatiivse majandusliku mõtlemisega ning see on ausalt öeldes nii mõnelgi korral ratsaliidu krahhidest päästnud. Nii juhatuse kui kõigi teiste meeskonnaliikmete tiimitöö on olnud määravaks keeruliste aegade ja küsimuste lahendamisel. Riigi toetus liidule väheneb paraku igal aastal, see on tõsiasi, millega seisame pidevalt silmitsi. Samas oleme me kõikidest vanadest võlgadest tänaseks vabanenud – oli ju aeg, mil endise juhatuse liikmed panustasid ratsaliitu oma isiklikku raha ja mitte vähe,“ selgitab ta ERL-i tänast majanduslikku olukorda.
Berkmann märgib, et mullu alustasid nad Siimuga Eestimaa tallide ringkäiku, külastades paljusid talle ja klubisid, aga ka kohalikke spordiliite. „Kummalisel kombel võeti meie külaskäiku mõnelpool kui mingisugust kontrolli,“ muigab ta, aga nendib samas, et see teeb teda murelikuks. „Me ei ole mingisugused inspektorid, tahtsime hoopis erinevate inimestega ise tutvust teha ning nende muresid kuulata.“ Tänavu suveks loodavad nad Eestimaale tiiru peale teha. Ehk on sellestki natuke kasu ja tekib veidigi rohkem ühtsustunnet, mida me tegelikult kõik hädasti vajame.