Göteborgis toimunud Maailmakarika finaali raames õnnestus Hobumaailmal viimaks tabada Rootsis treeniv ja MK raames noorhobuste parkuurides osalev Eesti takistussõitja Jüri Sokolovski, kes pajatas meile oma igapäevaelust ja tööst, mida ta on pidanud tegema viimase 11 aasta jooksul, mil ta enam kodumaal ei ela.
Räägime lühidalt ajaloost – kuidas sinu ratsutamistee alguse sai – ja miks sa otsustasid Eestist lahkuda?
Ma alustasin Tondil Ellu Paltseri ja Sirje Arguse käe all, sealt edasi läksin Veskimetsa Jüri Villemsoni ja Pille Elsoni juurde. Peale seda viis tee mind Ruilasse, kus treeneriks sai Riina Pill. Aga siis tuli aeg, mil kõik läksid kuhugi. Pidin ka ennast kuidagimoodi proovile panema, õppima uusi asju, nii sõitsingi Saksamaale, kus olin kolm ja pool aastat. Seal sain tuttavaks oma rootslannast tüdruksõbraga ja sellepärast ma lõpuks tulingi Rootsi.
Jüri ja Api poniaastad. Mõisate Karikas 1998.a. Foto: Andres Sepp
Mis sa Saksamaal tegid ja millise plaaniga algselt Rootsi kolisid?
Kõigepealt töötasin paar aastat ühes müügitallis ja pärast seda ühe sponsori tallis, poolteist aastat ma arvan. Minu praegune tüdruksõber oli seal toona mu abiline. Rootsis peaks mul käimas olema kaheksas aasta, 2008 tulin, kui ma ei eksi. Plaani tegelikult väga ei olnudki. Kogu see süsteem Saksamaal viskas mul lihtsalt üle, mõtlesin, et tahan midagi muud proovida ja kuskil mujal.
Aga mis siis sai, kuuldavasti on teil oma tall..?
Elame Lõuna-Rootsis, aga oma talli ei ole. Ma tundsin Saskamaal ühte rootslast, kes just alustas oma talliga ja palus mind enda juurde appi. Umbkaudu aastakese töötasin tema juures ja pärast seda üritasin ise oma talli ja oma firmat teha. Hobuste müük, ratsastamine ja kõik selle juurde kuuluv. Seda ma tegin umbes kuus aastat, kuni läksin Royne Zettermanni talli Magic Park, kus ma praeguseni olen. Zettermanni juures sõidan kuskil 10-15 hobust päevas, pluss siis enda hobused.
Zetermanni talli maneež
Kuidas sa küll jõuad!?
Mul on kõik abilised ja ainuke asi, mis ma tegema pean, on neid ratsutama. Valmis ei pane, bokse ei tee, aga hommikul hakkame pihta ja õhtuks saab läbi. Päevad on pikad, selline see ratsutaja elu on. Ametlikult on üks päev vaba, aga kogu aeg on võistlused ja tegelikkuses nagu ei olegi vaba aega. Praegu on nagu puhkus, ainult üks hobune siin kaasas.
Foto: Külli Tedre
Naine tegeleb mu isiklike hobustega, keda on hetkel kolm, ühes väiksemas tallis, Zettermannidest natuke eemal. Nende eest peame täielikult ise hoolitsema, boksid jms. Ise ma ei jõua seda teha.
Miks sa oma talli majandamise kõrvale jätsid, kas ei tulnud välja?
Põhimõtteliselt mul on oma firma Rootsis alles, kuigi see on päris väike. Oma ettevõtmine tuli välja küll, mul olid head hobused ka sellel ajal. Aga see oma talli tegemine pole väga lihtne, peab kõike ise majandama. Nüüd on väga lihtne, kõik tehakse minu eest ära, ainuke asi, mis ma pean tegema on võistlustele tulema ja oma tööd tegema ega muretsema majanduslike asjade pärast.
Kas sa pidid geograafiliselt ka palju kolima ka?
Elukohta pidin vahetama, aga geograafiliselt mitte palju, võib-olla tund aega teises suunas.
Millised hobused sul praegu on, tundub, et nad vahetuvad hästi tihti?
Põhimõtteliselt on kõik üles ehitatud müümise peale. Zettermanni tallis on kõik hobused müügis ja eks paremad hobused on kallimad ja neid saab kauem hoida. Valmistame neid ikka noorest peale ette kuni GP-ni ja seetõttu mõnega on teoreetiliselt võimalik sõita 3-5a vähemalt.
Foto: erakogu
Kas pead uutega tavaliselt täitsa nullist peale hakkama?
Osasid hobuseid olen pidanud aja jooksul ikka saduldama küll, aga täna Zettermanni tallis enam mitte. Ma olen suhteliselt oluline nende jaoks, ei tohi ennast vigastada, muidu päris paljud hobused jäävad sõitmata. (naerab)
Aga kas sul olnud mõni tõeliselt hea GP hobune või palju oled üldse Grand Prix’d sõitnud?
Ma ei oska öelda, kindlasti on olnud, aga need on juba maha müüdud. Mõni noor on olnud, viimati see Sundance, kellega ma päris häid tulemusi sõitsin, müüdi Ameerikasse Leslie Howardi talli. Näis, mis temast saab. Kedagi eraldi esile ei oska küll tuua, kellest oleks ääretult kahju olnud. Kõik on mingil määral ikkagi hinge jäänud, sest osasid olen teinud noorest peale. Rootsis olen 150 ja 155 sentimeetriseid rahvuslikke parkuure sõitnud. Eelmine aasta osalesin Rootsi meistrivõistlustel ja olin seal üheksas. Royne Zettermann võitis.
Sundance’iga mullu Göteborgi show’l. Foto: Roland Thunholm
Kas mõni hobune on sul elus ebameeldiv ka olnud, kellega tunned, et ei taha sõita või üldse ei tule välja?
Kindlasti kõik on erinevad ja vahel tundub, et keegi teine teeks paremini või sobiks rohkem antud hobusele. Aga iga hobune annab erineva kogemuse, tuleb pusida ja lahendus leida neile.
Milline üldse oleks sinu ideaalhobune?
Hea küsimus! Ma isegi ei tea! Kõik tahavad ju lihtsasti sõidetavat, puhta hüppega ja võitlushingega hobust. Iseloom on väga oluline, üks kõige olulisemaid, ma arvan. Neil peab olema hing ja tahtmine sinna teisele poole tõket saada, puhtalt ja kiiresti. Sinu eest võidelda. Tehnika on ka oluline, aga kõige tähtsam on ikka tahe.
Kas on maailmas mõni hobune, keda sa tahaksid kohe endale?
Heh, ei oskagi kohe valida. Mulle meeldib Niklas Kriegi oma.
Niklas Krieg ja Carella
Kes on välismaal veedetud ajal olnud su treenerid?
Enamus olen teinud oma käe all. Siin Rootsis olen Pether Markne (Malin Baryardi treener) juures käinud ja eelmine aasta Herve Godignoni kliinikus. Sellist ühte kindlat treenerit ei ole olnud. Nüüd, mil treenin koos Royne Zettermaniga, saan natuke kõrvalt abi.
Kas sul on mõni suur eeskuju, kellelt on palju õppida või kelle moodi tahaksid olla?
Kõigil on ju! Üks suuremaid on kindlasti Marcus Ehning, sellepärast, et ta on umbes sama pikk kui mina ja tema sõidustiil, kuidas ta suudab hobused nii täpselt tõkkele tuua, on imetlusväärne. Kõik näeb tal välja nii lihtne. Neid sõitjaid, kelle pealt on õppida, on palju, Rolf-Göran Bengtsson näiteks.
Milline on üldse sinu isiklik ambitsioon ratsaspordis?
Ratsutamine on selline ala, et sellega jõuab ju tegeleda päris pikalt, loodan, et ei ole tippu jõudmisega veel hiljaks jäänud. Aga kõik ikkagi jääb raha taha. Kõigepealt on vaja saada majanduslik põhi alla, tuleb neid hobuseid müüa, isegi neid parimad.
Foto: Roland Thunholm
Kus riigis näed oma tulevikku? Kas sa pead Eestit üldse veel koduks või oled nüüd rootslane?
Kindlasti tunnen end eestlasena, mul on ju ema, isa ja õde Eestis. Suvel on nii palju võistlusi, et kahjuks külla ei jõua. Talvel jõulude ajal ehk kord aastas käin kodus. Hollandis ja Saksamaal on kindlasti palju rohkem rahvusvahelisi võistluseid kui Rootsis. Samas siin on kõrgel tasemel rahvuslikke võistluseid nii konkurentsi kui ka rahalises mõttes, seega hetkel tahan kindlasti siin edasi olla ja suurt plaani kolida pole.
Aga miks sa Eestisse võistlema ei tule, ei tasu ära?
Kauge tulek on. Teil on palju ilusaid võistlusi, aga Lõuna-Rootsist on pikk tee tulla juba Stockholmi, ja sealt veel edasi 14 tundi laevaga on natuke liig. Meil on lihtsam Rootsist allapoole sõita, kuigi Hollandis ja Belgias on konkurents palju tugevam.
Mis su lemmik show on, kus sa käinud oled?
Ma väga paljudel ei olegi käinud. Göteborg on kindlasti üks parimaid, olen siin teist aastat.
Jüri ja Nouveau paar tundi pärast intervjuu andmist noorhobuste sõidu võitjatena. Foto: Roland Thunholm
Viimaseks, enne kui sind parkuuri vaatama laseme, kes võidab Maailmakarika?
Raske ennustada. Ma loodan, et Marcus Ehning, aga arvan, et Simon Delestre.
Oleksime Jüriga meeleldi veel jutustanud, teda ju väga tihti ei kohta, aga tal oli vaja minna võistlust võitma. Soovime talle edasipidiseks jõudu, edu ja suuri saavutusi! Intervjuu ilmumise ajaks on teada ka Maailmakarika finaali tulemused – Jüri ennustajaks siiski ei sobi: Delestre lõpetas 9ndal kohal, intervjueeritava lemmik Ehning seevastu jõudis kõrgele neljandale kohale.