4. juuli varahommikul käis Saksa talu hoovil vilgas sebimine. Kohati veel kastemärjas rohus tammusid jalalt jalale kenad preilid, kes näppudega õhku kaheksaid ja kaari joonistades valjusti omaette pomisesid: „pärast volti diagonaalile“, „M-st F-i“ või „üksi, kaksi, kolmi…“. Nii algas Saksa talu ja Soome Wikneri ratsakooli vaheline maavõistlus.
Loosiõnn ei olnud pime ning nii alustas Soome esimene võistkond koolisõidus skeemiga KN Special ehk A11, jättes oma veatu sõiduga nii mõnelgi Eesti harrastusratsutajal aia ääres üllatusest suu lahti. Soome esimesele võistkonnale järgnes kohe ka põhjanaabrite teine võistkond, nende tulemused ei olnud sugugi halvemad.
Hämming eestlaste leeris läks järjest suuremaks ning pärast soomlasi oligi aeg kahel Eesti võistkonnal oma etteasted ära näidata. Süvenenud, päikestest või suures keskendumisest näost punastena, läbisid ka Eesti harrastusratsutajad järgemööda skeemi, toetajaskond raja ääres pöidlaid hoidmas ning lõputervituse ajal kaaslasi häälekalt tunnustamas.
Pärast väsitavat skeemi oli aeg pisut puhata ning koolisõidutulemusi oodates vennastuti naaberrahvaga ühise toidukorra ajal võistlusmuljeid jagades. Siinkohal peab lisama, et soomlased on ikka üks äraütlemata tore rahvas.
Kui kõhud täis, oli aeg taas võistlusvormid selga tõmmata ning mõõtu asuti võtma parkuuris kõrgustega 60-80cm. Rajameister Siret Saks oli sedakorda lähtunud põhimõttest „Võidab sport“ ning rada oli üles seatud arvestades palavat ilma, hobuste heaolu ning harrastajate keskmist taset.
Ehkki võistkond „Eesti I“ juhtis koolisõidu järel napilt võistkonna „Soome II“ ees, oli kõik veel võimalik ning tasapisi kadus lõunasöögilauas tekkinud vennaarm. Panused olid suured, rahvuslik au ju ikkagi mängus, kuid lisaks sellel veel ka lõputu kuulsus ja igavene tähesära kolmele parimale nii kooli- kui ka takistussõidus. Takistussõidus näitasid mõlema „põhjamaa tuimadeks rahvaks“ tembeldatud rahvused äärmist ägedust ja tulist temperamenti – lõigati kui võimalik distantsil, kihutati pikkadel sirgetel ja panustati väikestele pööretele – võisteldi hingega.
Kui etteasted sooritatud ning mõnigi väsinud sportlane aia äärelt või seinalt püsti püsimiseks tuge otsis, jäi üle ainult tulemusi oodata.
Sedakorda oli eestlaste sportlik vorm mõnepunktilises ülekaalus soomlaste omast ning võistkondlik paremusjärjestus oli siis:
Eesti I võistkond:
Maria Kivastik Palua/Hera
Teele Reissaar Hill/Wallo
Gerli Laine Mars/Pootsman
Soome II võistkond:
Ella Huvärinen Hill/Hera
Tiina Nyholm Paula/Pootsman
Iris Forsman Paula/Pootsman
Soome I võistkond:
Inari Kurko-Suonio Mars/Hera
Hanna Kosunen Hill/Wallo
Kinda Vourisalo Mars/Wallo
Eesti II võistkond:
Agnes Osa Gordon
Annika Aruots Oidipus S
Gerli Laine Ramona
Individuaalselt said üle kullatud ja välja toodud esikolmikud koolisõidus:
1.Tiina Nyholm
2.Maria Kivastik
3.Hanna Kosunen
ja takistussõidus:
1.Gerli Laine
2.Iris Forsman
3.Linda Vouorisalo
Õhtu lõppedes Saksa saunas kadus kaotuskibedus ning vennastumine jätkus hoolimata soomlaste ähvardusest järgmisel aastal võidukarikas igaveseks Soome ära viia. Pärast sportlaste tunnustamist, korraldajate tänamist, jõudsid kõik tõdemusele– tegelikult võitis sport!