See suvi tundub tõelise laagrisuvena. Eelnevatel aastatel ei ole tähele pannud, et nii suurel hulgal ratsalaagreid korraldatakse. On rõõm tõdeda, et ratsatalud võtavad vaevaks ka harrastajatega põhjalikumalt tegeleda. Siinse laagrisarja jätkuks lugu sellest, kuidas sel aastal korraldas harrastajatele laagri Vinguti-Juurimaa ratsatalu Märjamaa kandis. Osalemissoove oli nii palju, et kohtade arvu tuli piirata, korraldajad plaanivad järgmisel aastal võib-olla isegi kaks harrastajate laagrit korraldada.
Laagri sisu oli anda esmast hobuharidust inimestele, kellele tegelemine hobustega ei ole põhitegevus, vaid kes teevad seda hobikorras, muude tegemiste kõrvalt. Laagrisse võis tulla nii oma hobusega kui ka kohapealt ratsu saada. Nagu hobuinimeste seas ikka, leidsid osalejad ühise keele kiiresti.
Nagu keegi on öelnud, et ratsutajate püramiidi alusosa moodustavad naised, tipus on aga suures osas mehed, ehtis seekordse laagri osavõtjaskondagi kroonina üks tubli meesterahvas, kes hoolimata peaagu olematutest ratsutamiskogemustest kõik teistega vapralt kaasa tegi ja selle eest ka laagri lõpus eraldi kiita sai. Peaaegu aukirjaga. Paar kukkumist käisid muidugi asja juurde, aga ka need said vedela tordiga ausalt ära tähistatud.
Teooriateemadeks olid ratsutamise ajalugu, hobusetõud ja -värvid, varustus, veterinaaria, kehakeel, maastikusõidu iseärasused, hobuse ree ette rakendamine. Praktikas toimusid sõidutunnid kogenud treeneri valvsa pilgu all. Üle päeva olid koolisõidu- ja hüppetrennid. Näidati kehakeele mõju, mida treener Krista Raidmets Saksamaal õppimas oli käinud. Mõjus küll. Isegi mõtled teinekord, miks see hobune just nii käitub. Paljudele küsimustele sai ka vastuse. 
Veel üks uus asi oli topeltkordetamine. Sellega tegelemiseks peab aga aega ja kannatust varuma. Samas oli topeltkordetamise tulemuse heaks näiteks walesi tõugu täkk Onslow. Juurimaale tulnud ta püstihulluna, kes pudeliski paigal ei püsinud. Nüüd aga seisis boksis vaguralt ja ootas kannatlikult, millal temaga toimetatakse. Ja nii efektset liikumist ei näe hobusel just tihti. Laagrist osavõtjad said ka kõik kätt proovida ning pisikese pusimise järel tuli isegi midagi välja. Üldse olid kõik nähtud hobused korralikud ja kenasti sõnakuulelikud.
Talumajapidamine on Juurimaal päris suur, eksootikana linnainimestele sai lehmapidamist päris lähedalt vaadata. Pärast tutvusesobitamist kahe noore notsuga tekkis päris kindel plaan kaaluda otsust hakata taimetoitlaseks. Lisaks asjatas pidevalt ümberringi vähemalt neli-viis koera ja sama palju kasse.
Talu juurde on rajatud täismõõtmetes maneež, mille vihmase ilmaga ka järele proovisime. Meeldiv on tõdeda, et energiliste ja hakkajate inimeste käes talu areneb. Muuks meelelahutuseks pakuti vibulaskmist, tennist, korvpalli, köielsõitu ja omaküpsetatud firmakringlit Luhtre turismistalus.
Laager päädis lõpueksamiga, mis polnud kergete killast. Vastustega tuli näidata oma tähelepanelikkust eelnevates tundides või kusagil mujal omandatud teadmisi. Viimase üritusena oli kavas väike simultaan, kus tuli näidata oma osavust sadulata slaalomis veetopsi tassides. Tuli välja küll, ainult üks osavõtja ei püsinud oma liiklusvahendi seljas.
Laagri lõpp jõudis kätte kiiresti nagu ikka. Tahaksin edastada suured tänud korraldajaile ning soovitan soojalt kõikidele hobuseinimestele, kes tunnevad, et teadmisi ja oskusi vajaka jääb.
Siin veel suur kogus pilte, mis annavad laagrist väga hea ülevaate: http://picasaweb.google.com/urve66/Juurimaa_laager_2009#