Reisimuljeid takistussõidu Euroopa Meistrivõistlustelt jagab meiega ratsaliidu tegevjuhtkond. Artikli kirjutamise hetkeks on käes kolmapäeva hilisõhtu ning Rein Pill just saavutanud kõrge seitsmenda koha kiirusparkuuris, kus osales 77 ratsanikku, kellest paljud maailma tipud.
Kui meie reisiseltskond keskpäeval Londonisse jõudis, võttis meid vastu soe ja sombune hilissuvine ilm, täpselt selline nagu Inglismaa puhul oskadki ette kujutada.
Telefoni sisse lülitanud, sain Reinult sõnumi, et võistlus on veidi edasi lükatud ja algab täpselt 25 minutit pärast päikeseloojangut.
Jõudsime Windsorisse väga täpselt, viimased kolmsada meetrit küll juba joostes. Ahmisime jooksu pealt esimest emotsiooni nii palju kui võimalik.
Kogu võistluspaika saab kirjeldada sõnadega – klassikaline, väljapeetud, eksklusiivne. Meie ees avanes tohtult suur prozektoritevalguses areen, mis oli ümbritsetud kõrgete tribüünidega, välirestoranidega ning erinevate ratsavarustuse butiikidega, kõige selle taamal säras uskumatult kaunis Windsori loss. Hobused ja nii prestiizne ratsaüritus sobisid sellisesse miljöösse nagu valatult.
Enne tribüünile sisseseadmist viskasime kiire pilgu ka tallidele ja soojendusväljakutel toimuvale; neid oli kokku kolm ja kõik samuti väga suured. Silma hakkas see, et igal pool sujus kõik äärmiselt rahulikult, inimesed teadsid, mida teevad, ja puudus igasugune närvilisus, mida olime harjunud suurvõistlustel tihti nägema. Ilmselt mõjutas ümbritsev õhkkond kõiki inimesi.
EM esimesel osavõistlusel, kus takistuste kõrguseks 150 cm, (sellistena nad tõesti ka tundusid.. või isegi suurematena), startis kokku 77 ratsasnikku, lisaks euroopa paremikule ka vähemtuntud sportlasi.
Rein muigas pärast parkuuri vaatamist: „Nii suuri tõkkeid hüppame me teistel rahvusvahelistel võistlustel heal juhul Grand Prix sõidus“. Aga muidu tundus ta olevat väga rahulik ja keskendunud, ilmselt sobib ka Reinule ümbritsev õhkkond.
Seda, et tegemist väga heade hobuste ja väga heade sportlastega, näitasid ka parkuuri edenedes järjest paranevad tulemused, tehti suurel kiirusel riskantseid pöördeid nagu oleks tegemist meetriste takistustega.
Kui Rein ja A Big Boy 36.-ndatena areenile sõitsid, tundus hobune sellel hiiglaslikul platsil nagu poni aga seda ainult niikaua kui ta hüppama hakkas… See, kuidas see „Little A Big Boy“ seekord hüppas, oli tõesti uskumatu, ja seda ka paljude teiste tribüünil istujate jaoks, mõneltki poolt oli kuulda emotsionaalseid kommentaare. Nii super tulemusega võisime juba poole parkuuri peal loota väga head kohta.
Tiit ja Cinnamon startisid 47.-ndatena ja läbisid parkuuri ühe napi mahaajamisega, kuid samuti väga kindlalt. Nii hobune kui sõitja tundsid sellistel takistustel ennast väga koduselt.
Pärast meie poiste sõitu jäi meil vaadata veel 40 sportlast, enne kui lõpptulemused välja kuulutati. Jäi ainult loota ja „nõiduda“, et Reinu ja A Big Boy tulemus püsima jääks.
Nii see ka jäi, õnneks ei suutnud lõpupoole startinud Meredith (Michaels-Beerbaum – toim.) ja Rolf-Göran (Bengtsson – toim.) paremat. Sellega olid Rein ja A Big Boy lõpp-protokollis seitsmendad ning kaheksa kutsutu hulgas autasustamisel!
See oli super tunne!