Kukrumäel leiab täna aset eriline sündmus – erivajadusega inimeste ratsavõistlus. Kunagi varem pole invaratsutamises Eestis võisteldud.
On kuldne sügise algus, tee Kukrumäele on nüüd juba selge ning mul on hea meel, et end siiski rooli ajasin. Mõtlen, et selle võistluse osalejad tulevad võõrasse kohta, vaatamata kõigele, ei tea kust Eesti otsast. Ürituse korraldajad Eesti Ratsutamisteraapia Seltsist, eesostas Marit Künnapuuga, on ette võtnud suure asja, julgenud teha esimese sammu, teadmata, kas kõik läheb üldse hästi ja õnnelikult, kas osalejaid tuleb, kas lapsed ja nende vanemad jäävad rahule.. Ja mina kurdan, et elan linna teises otsas ning kodus on palju teha. Hakkab kuidagi häbi, ehkki me kõik ju vaatame asju vaid oma mätta otsast. See on inimlik.
Kohapeal on vaikne ja rahulik. Pole mingit võistluseelset kära, keegi ei jookse ega kiru kedagi, võistlejad on märkamatult ametis oma hobuste tundma õppimisega. Võistluse algus on pisut viibinud, seega õnnestub mul vaatamata korralikule hilinemisele rahulikult olukorraga kohaneda ning kõike algusest peale näha. 
Esimeseks alaks on koolisõit. Sõidavad lapsed, kes suudavad hobuseid ise juhtida ning kellel on potentsiaali invaspordiga tõsiselt tegeleda. Mõistagi on hobustel rihmad peal ja skeem päris lihtne – mõni volt ja diagonaal ning sammu ja traavi üleminekud. Kuid mind rabab esimsest hetkest, kui hea see kõik välja näeb. Küllap ma suhtun ikkagi sõitjatesse teatud mööndustega, kuid ei saa jätta imestamata, kui rahulikult nad hobuseid juhivad, kui lõdvestnult ja mõnusalt hobused jooksevad, kui korrektsed on diagonaalid, keskliinid ja voldid.
Sõitjad on igasugused ja minus ehk tekitabki kõige rohkem küsimusi just see, mismoodi neid üldse omavahel võrrelda saab, igaühel on ju erinev puue. Seekord ongi kõik üheskoos, ühes arvestuses, võitjaidki ei selgitata, vaid kõik saavad sinimustvalge roseti. Ehkki teema on keeruline ja raske, on siin rõõmu palju rohkem kui tavalisel ratsavõistlusel. Iga sõitja sooritust saadab siiras aplaus, ratsanikud ise on vaatamata pabistamisele lõpuks naerul nägudega, autasustamisel on kõik uhked võitjad.
Tänane võistlus on proov, täna võib ka ette öelda ja kõrvalt juhendada. Tulevikus, lubab Marit, et tuleb ikka täitsa päris värk, nagu välismaal. Invasport on ikka sport. Praegu on vaja välja selgitada, kes need võistlejad üldse on, palju neid on, kui suur on tahe. Tahe on suur, seda on kõrvalt näha. Vanemad tahavad, lapsed tahavad, hobused ei näi ka vastu olevat.
Teise alana on kavas voltižeerimine, millest võtavad osa küll ainult kaks võistlejat, kuid minu suureks üllatuseks teevad nad päris julgeid tempe – mõlemad tõusevad lõpuks hobusele püsti! Olen seda, ja muidki voltižeerimistrikke proovinud ja peaks ütlema, et pole nii lihtne kui paistab..
Viimasena toimuvad osavusmängud hobusel. Siingi pole tähtis miski kiirus ega oskus, vaid pigem osalemisrõõm. Hobusega tuleb läbida rada, millele on seatud erinevaid ülesandeid slaalomist täpsusviseteni. Kuulates ülesannete juhiseid, mõtlen just, et kuidas nad sellega küll hakkama saavad, aga siis täpsustatakse, et talutaja on ikkagi kõrval. 
Leian end mõtlemast, kui kerge on midagi pealt vaadata, aga kui raske tegelikult võib olla sooritus. See on nii igalpool, igal alal. Siin on pealtvaatajal kindlasti vähem vaadata kui 
„suures” spordis, ilmselt sellepärast publikut nii vähe ongi, ainult omad inimesed, lapsevanemad. Samas võibolla see ongi alustuseks hea, pinget on vähem, õhkkond võistlejate jaoks kodusem ja hubasem. Aga ilmselt tuleb neil lastel pingutada isegi kordades rohkem kui me kõrvalt näeme. Saada üle hirmust võõra koha, võõra hobuse ja üldse ratsutamise või esinemise ees, ning siis veel teha täpselt sedasama, mida teevad kõik teised, terved inimesed. Mina ei kahetse, et ma vaatama tulin ja kolm tundi oma ilusast pühapäevast Kukrumäel veetsin, sest kõik, mis ma nägin, oli hingele hea.
Lahkun mõtlikult, teepeal käsitööna valmistatud ja ratsatalu logoga pakendisse mähitud šokolaadi mugides. Iga laps sai sellise kaasa. Soovin, et neid lapsi järgmine kord rohkem oleks. Soovin, et jätkuks huvi ja jõudu invaspordivõistlustega jätkata. Soovin, et Eestis oleksid peagi pararatsutamise meistrivõistlused. Sest hobused on nende laste elu tõsiselt paremaks muutnud.