Mis võib olla parem lõppakord nii harrastusratsutaja kui sportlase suvisele ratsahooajale kui üks korralik sügisene jahiratsaretk? Konkureerida selle üritusega on raske, eriti arvestades, et suuri ratsaüritusi Eestis just üleliia ei toimu.
Jahiratsutamine ei kao moest
Eestis on varasematel aastatel päris mitmeid jahiratsutamisi korraldatud, esimene neist 1997. aasta sügisel Ruilas Andres Tuvi eestvedamisel, (http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/97/11/08e/elu.htm), viimasel ajal on asi soiku jäänud. Loodus aga teatavasti tühje kohti ei salli ja nüüd on Hiiumaal oma teistkordse toimumisega see viga loodetavasti parandatud ning uus traditsioon loodud. Liidetud on kunagise Timmo Tallide tallipealiku/perenaise Astrid Lepiku pulbitsev energia ja põhjatu entusiasm ning Hiiumaa hobustekunni Koit Tiku hobused ja saare maastik. Sünergiana on tekkinud tänuväärt üritus – „Jaht Kassari moodi“. Võib ka öelda, et Timmo Tallide esindusüritus kolis Hiiumaale.
Kui korra käid, lähed kindlasti uuesti
See on ohtlik üritus. Allakirjutanu teab, et kui korra või paar Hiiumaale ratsutama sattuda, mõned korrad täisgalopil merelahti ja avaraid välju läbida – oled kadunud hing. Sa lihtsalt pead sinna kogu aeg tagasi minema, ennast ülejäänud maailmast välja lülitama, ning mõnusat seltskonda nautides muudkui ratsutama, ratsutama…
Sobiv kulminatsioon sellele lõputule ratsutamisele on üks kindla eesmärgiga ratsaretk, mida jahiratsutamine ka Eesti mõistes on. Eesti Ratsaspordi Liit on defineerinud jahiratsutamise mängulise võistlusena, kus aetakse taga kujuteldavat jahilooma (http://www.pikk.ee/Loomakasvatus/hobusekasvatus/kasutamine). Ürituse juurde kuulub ka jahimeeste ja ulukite kaitsepühaku Püha Hubertuse austamine, looduslikud takistused, piköörid. Elusaid jahiloomi taga ei aeta ja kaasjahiliste äratundmiseks saavad kõik osavõtjad rinda punaste lintidega rohelise roseti, ratsanike riietus on pidulik.
Jahiratsutamine Eesti moodi – START!
Niisiis, on septembri viimane laupäev, käes on tähtsa päeva tähtis hetk. Ilmataat on sedakorda jahiliste poolt, on soe ja päikesepaisteline sügisilm. Pasunad hüüavad, koerad kibelevad rihma otsas. See on tegelikult metafoor, vana head Inglismaad ei tuleta peale huntmasteri punase kuue miski meelde, kõik on tuttav ja oma. Õue peal on laud Jägermeistri ja klaasidega. Ilma selleta ei toimu ükski korralik jahiratsutamine, lisaks suur hulk hobuseid ning heatujulisi jahihuvilisi.
Kohale on tuldud nii saarelt endalt, kui ka Põhja- ja Lõuna-Eestist. Väike sissejuhatav kõne huntmasterilt ja lahti ta lähebki. Huvitaval kombel on rõhuv enamus jahihuvilistest taaskord naised – ligi 20-st osavõtjast on ainult neli mehed ja neistki kolm Tikud. Aga loomulikult ei lase keegi ennast sellest segada ja rõõmus jahiseltskond suundub Sääre tirbi poole. Esimene söögi- ja Jägermeistripaus on Orjaku linnuvaatlustorni juures. Linde ega ümbrust pole kellelgi tahtmist vaadata, kõigil on söömise ja puhkamisega tegemist.
Asjade rahulik ja õnnelik kulg
Seekordne jahitempo oli suht rahulik, esmakordselt osalejail oli aega ka ümbrust uudistada. Jahti ilmestasid paar võidukihutamist põldudel. Siis lubas huntmaster hobustel kõrvuti sõita, mida tavaliselt ei lubata. Jahirajale oli paigutatud ka mõned looduslikud takistused, mille kõik probleemideta ületasid ning retke lõpus tuli nentida, et seekord jäid kõik sadulasse.
Enne matka lõppu tehti jahilistest ühispilt Kassari taastatud veski juures.
Kõige raskemaks ülesandeks kujunes jahi kulminatsioon – trofee otsimine. Rebane oli iseloomulikult kavalalt ära peidetud, paljud käisid peidukohast korduvalt mööda midagi märkamata. Rõõmuhüüatuste saatel auhind siiski põõsast lõpuks välja tõmmati.Võitjaks osutus jahi debütant, Merike Hüüru tallist.
Kassari tuuliku juures. Foto: Reelika Kliimre
Lõõgastav lõppvaatus
Tagasi Tikkude juures, sai „äraaetud“ hobused karjamaale teenitud puhkusele saadetud, ratsanikke ootas kuum supp. Siis veidi hinge tagasitõmbamist ning juba viidi kõik Käina ujulasse sauna ja lõdvestuma. Ürituse lõpetas väärikas pidu Kassari rahvamajas. Vaadati hobuteemalisi filme, söödi-joodi, mängiti. Tublimatele lõppes pidu alles vastu hommikut.
Tagasi läbi Hiiumaa öö ööbimiskohta minnes jäi linnainimesel ainult imestada taeva puhtust ja tähtede selgust. Hea, et pea seljas käimisega õige teeots ikka üles leiti.
Ja oligi selleks korraks kõik. Matkad matkatud, jaht peetud. Muidugi võib ka sügisel ja ka lumisel ajal mõne tiiru metsas teha, aga siiski jääme ootama juba järgmist suve. Et jälle päikesepaistes läbi mere galopeerida. Ning Tikud ootavad alati.
Pildid:
http://fotoalbum.ee/photos/aulikas13/sets/862107/