Tänavused Eesti meistrid takistussõidus juuniorite ja seeniorite seas selgitati Ruila ratsakeskuses välja ülimalt tihedas konkurentsis. Võistlusplatsil ja selle ääres kohtas hulgaliselt rõõmu, pettumust ning draamatki.
Pühapäeva hommikul sumises Ruila segamini paisatud mesilastaruna. Tribüünidele ja kohvikusse kogunenud pealtvaatajate hulka vaadates võis tõdeda, et seekord annavad ratsanikud etenduse täismajale.
Emotsioonidki olid üleval. Kes avalikult, kes salaja, hoidis pöialt oma lemmikule. Ainus, kes ei väljendanud nähtavalt poolehoidu ühelegi võistluspaarile, vaid säras ühtviisi kõiki võistlejaid vaadeldes, oli Ruila Talli Belarus tüüpi traktorikökatsis istuv härrasmees. Ta naeratas siis, kui kobestas traktoril võistlusplatsi ja siis, kui lihtsa pealtvaatajana võistlust jälgis. Teda võikski tegelikult nimetada näitlejat ja humoristi Peeter Ojat parafraseerides Rõõmsaks Traktorimeheks
Tögamine ja ennustused
Võistlusplatsi ääres valitses ootusärevus. Ratsanikud püüdsid üksteist tögada. Üks viitas konkurendi ratsapükstele, mis sadulast valgele pisut musta karva lisaks saanud olid: “Mis, kas puhastad sadulat musta saapaviksiga?”
“Ei, eile tuli vihma.”
Ruudo Vatsel seevastu üritas välja selgitada, kes ennustab paremini seeniorite meistrit: “Noh, mis seal hobumaailma küsitluses kirjas oli? Kes võidab?”
Teine pealtvaataja seadnud sammud Gunnar Klettenbergi juurde, hakkas pärima: “Noh paned kinni?”
Gunnar Klettenberg ja Andres Treve Autor Grete klettenberg
Hetkeks jõuti vestlustes ka ratsaspordivälisele teemale. Kõne alla tuli Urmas Raagi 45. juubel. Üllatavalt paljud olid kuulnud pühapäeva hommikul raadiost kõlanud õnnitlust, kus sõbrad, konkurendid Gunnar, Tiit ja Rein peredega Raagile juubeli puhul õnne soovisid. “Tal juba vanust küll, eks siis panimegi õnnitluse Raadio Elmarisse. Vanainimeste raadiosse! Ma veel hommikul helistasin talle, ütlesin, pane aga raadio Elmari peale,” lõõpis Klettenberg.
Vahepeal möödus seltskonnast lonkav Andrus Kallaste. Mitmed teadsid, mees oli võistlustele tulnud ebaõnne tähe all. Nimelt oli ratsasportlasel Pärnumaalt õnnestunud mõni päev enne võistlust nael jalga astuda. “Hei, invasportlane, kuidas läheb,” kõlasid heatahtlikud hüüded.
Noored
Esialgu näis, et juuniorite võistlus mängib enim pereliikmete, treenerite ja poolehoidjate, kui võistlejate endi närvidel. Juuniorid ise olid rahulikud. Tähelepanuväärne oli noorima, Georg Klettenbergi küsimus meistrivõistlustel juunioride pronksi saanud õele Kertu Klettenbergile. Noorsand astus nõutult õe juurde, sikutas viimast särgisabast ja päris: “Kertu, sai ei tulnudki täna maailmameistriks? Miks?”
“Ju ma siis polnud täna veel nii tugev,” vastas õde. Tea, kas selles vastuses peitus midagi enamat?
Juuniorid liikusid autasustamisele. Dekoreeritud ratsaliidu peasekretär Siim Nõmmojalt saadud medalitega, käes kenad lillekimbud. Siirduti auringile. Eesti meister Kätlin Sehver sirutas käe lillekimbuga üles, vibutas ja viskas selle pealtvaatajate suunas. Lendu tõusnud kimp kogus reaktiivmürsuna kiirust, otsis sihtmärki ja leidis selle – Andres Udekülli, keda kimp otse vastu hambaid tabas. Tabamusele järgnesid kildudena laialilendavad õienupud, saadetuna ümbritsevate inimeste naerupahvakust. Mitmedki pidasid “kimbutabamust” heaks endeks – oli ju Udeküll veel medalikonkurentsis, võrdluseidki toodi pruudikimbu heitmistest.
“Eks nüüd sina järgmine oled,” muigasid mõnedki.
Kätlin Sehver ja Lord Leu Autor Grete Klettenberg
Fännide kaklus
Rõõmus Traktorimees asus seeniorite võistluseks platsi korrastama. Publik sumises. Mõni higistas üha pikemaks venivas järjekorras šašlõkiportsjonit oodates, mõni niisama. Oodati seeniorite võistlust. Ootusärevusele ei pidanud vastu aga üks väike seltskond. Seltskond, kus noored – vanad läbisegi lõrisedes üritasid oponendile selgeks teha, kelle lemmik tuleb Eesti meistriks.
Ei, ei olnud tegelikult ei löönud selles kähmluses välja homo sapiensi hormoonid. Kümmekond pealtvaatajat, kel perenimeks Canis lupus familiaris, rahvalikult tuntud kui Russeli terjer, läksid isekeskis haukudes ja lõrisedes vaidlema. Jäi mulje, et teemal, kelle peremees vingeim ratsutaja on. Turvameesteks kehastunud peremehed, üritasid omakorda kaklejaid aktiivselt lahutada, mis lõpuks neil õnnestuski. Sellele vaatamata jalutasid väikesed ratsaspordihuligaanid lahinguväljal võidukalt ringi, otsekui öeldes: “Minu peremees võidab.”
Seeniorid
Olgu öeldud, et enne viimast võistlust oli seeniorite meistritiitel lahtine. Meenutati fraasi, et sellel kõrgusel võib meistriks tulla kes iganes.
Mitmetele sportlastele möödus võistlus ebaõnnestumise tähe all – kellel tuli alla üks õnnetu takistus, kellel hakkas hobune liialt isepäiselt mõtlema. Suurimaks ebaõnnestujaks (heas mõttes tegelikult) kujunes Andrus Kallaste, „invasportlane“, kelle soorituse võiks kirjutada suurte tähtedega Eesti ratsaspordi ajalukku. Peale esimese takistuse ületamist kostus võistlusväljakult ootamatult Kallaste röögatus. Pealtvaatajad pistsid sumisema: “Jalus, tal läks jaluse rihm katki. Ta sõidab ühe jalusega.”
“Katkestagu, edasi sõita pole nii või naa mõtet, sealt ei tule ju midagi,” osatasid ühed.
“Kallaste, pane edasi,” hüüdsid teised.
Kallaste jätkaski, balansseerides akrobaadina hobusel, meenutades kohati sadulasse tõstetud jahukotti. Ja mees ei katkestanud. Mahagi ajas vaid ühe lati. Ning üritusest piisas pronksiks.
Ebaõnne märgi all medalile tulnud sportlane mainis ise hiljem: “Eks ma kõlkusin seal sadulas nagu Lendav Hollandlane.”
Andrus Kallaste ja Opaal ületamas takistus ühe jalusega Autor Grete Klettenberg
Autasustamine ja tänavused meistrivõistlused said väärika lõpu. Mitte, et võistlused selleks päevaks veel läbi oleks saanud. Järgnevate startide ajal toimus ka see, mida paljud peavad selle spordiala üheks oluliseks osaks. Toimus suhtlus. Vahetati teavet, uuriti niisama elu – olu. Ja selgus, et paljud seekord Ruilas viibinud kohtuvad uuesti juba tuleval nädalavahetusel Luunjas.
Eesti parim ratsatiim Andres Treve, Ra ja Marju Treve Autor Grete Klettenberg