Möödunud nädalavahetusel täitus esimesest Luunja mõisapargis korraldatud takistussõiduvõistlusest 30 aastat. Juubelit tähistanud võistlus kujunes meeleolukaks nii publikule kui osavõtjatele.
Luunja võistlus on aastaid olnud takistussõitjatele üheks hooaja pidepunktiks, mille järgi oma treening- ja võistlusplaane seatakse. Luunja üritust ümbritseb mingi eriline aura, mis rahvast ligi tõmbab. Oma osa mängib kindlasti fakt, et tegemist on juba aastaid Lõuna-Eesti suurima ratsaüritusega, kuhu paljudel tuleb kohale jõudmiseks ette võtta tavalisest pikem matk. Erandiks polnud seegi kord. Kahe päeva startide arv ületas 300 piiri. Juubelivõistlust austasid oma kohalviibimisega lisaks omadele lätlased Dainis Ozols ja Laura Penele, leedukad Zigmantas Sarka ja Andrius Petrovas ning soomlanna Christelle Littunen. 
Foto: Triinulalla
Kõrgushüpet kogu raha eest
Ajalooliselt on Luunja park olnud koht, kus püstitatakse Eesti kõrgushüppe rekordeid. Kuigi võistluse eelselt kehtinud rekord 2.09 oli püstitatud Konstantin Prohhorovi ja Domingo poolt Hiiumaal, siis sellele eelnev 2.05 Urmas Raagi ja Kingstoni poolt just nimelt Luunjas. Eelreklaamides lubati seegi kord rekordi purustamist. Küsitledes päeva jooksul erinevaid osalejaid, jäi kõlama pigem arvamus, et uut rekordit ei sünni. Tänaseks juba teada olev sündmuste käik andis hoopiski vastupidise tulemi.
Kõrgushüpet, mille publikule haaravamaks muutmisele aitasid kaasa võitlusvaimu tõstev taustamuusika ning tuntud raadiohääle Madis Ligi kommentaarid, alustas kaheksa võistluspaari. Eelmise Luunja rekordi kõrgusel 2.05 suutsid ületada Kallaste ja Opaal, Raag ja Axel du Beamount ning Ozols ja Landors LV. Järgmist kõrgust 2.10, mis tähistas uut vabariigi rekordit, mõõdeti eriti hoolikalt. Läti rekord muide oli juba selleks hetkeks sündinud – lõunanaabritel oli see eelnevalt 2.00. 
Ozols ja Landors LV puhtalt üle. Foto: Merike Udrik
Raag ja Ozols esimesel katsel rekordkõrgust ei ületa. Tuleb Kallaste ja püstitab tohutute publiku ovatsioonide saatel rekordi. Kas tehtud? Teised ei arva nii ning Raag ja Axel kordavad rekordit teisel, Ozols ja Landors kolmandal katsel. Mehed otsustavad jätkata.
Rajameister Mikelsons pakub uueks kõrguseks 2.13, võistlejad on päri. Täppismõõdistamisel selgub siiski, et hüpata tuleb 2.15, sest materjal ei võimaldanud tõsta kõrgust 3 sentimeetri võrra. Esimesed katsed on kõigil lootusetud. Kallaste ja Opaal ajavad esimesel üritusel maha enamuse müürist, kuid jonni ei jäta. Täna saame tõdeda, et otsus ei olnud vale – teisel katsel on Tori mees tori täkul puhtalt üle viies vabariigi rekordi 2.15 –le. Opaal on super, ahhetab publik. 
Võiduhüpe Kallastelt ja Opaalilt. Foto: Ago Ruus
Samast kõrgusest saab üle ka lätlane Ozols, viies Läti ja Eesti kõrgushüppe rahvusrekordid võrdseks. Siinkohal on koht, kus me ei saa uhkustada, et meie oleme lätlastest ratsaspordis üle. Võtke heaks või pange pahaks, kuid kõrgushüppes oleme nüüd võrdsed.
Võistluse sotsiaalne aspekt – erivajadustega inimeste ratsutamine
Ei ole saladus, et Luunja rahvas on erivajadustega inimestega aastaid kokku puutunud. Seda nii Maarja küla elanikele ratsatundide pakkumise kui nende võistlustele pealtvaatajaks kutsumisega. Oma märkimisväärne roll selles arengus on Tartu mehel, pikaaegsel Eesti Ratsaspordi Liidu juhatuse liikmel Jaan Kallasel. 
Takistussõidus osutus parimaks Karel Nappus hobusel Tarson (KRT). Foto: Ago Ruus
Juubelivõistlusel astuti koos Kukrumäe Ratsatalu rahvaga järgmine samm. Teist korda Eestis viidi läbi erivajadustega inimeste ratsutamise võistlus. Sportlased võtsid mõõtu täpsussõidurajal ning voltižeerimises. Osales üheksa võistluspaari oma juhendajatega. Kuigi selgitati ka paremusjärjestus, on sellel alal kindlasti tähtsaim osavõtt. Olgu siinkohal öeldud, et erivajadustega inimeste koolisõit on muide FEI ametlik ratsaspordiala.
Vihmasadu ja Grand Prix
Teisel võistluspäeval tabas Luunja mõisaparki lühiajaline, kuid üliintensiivne vihmasadu, mis suutis soojendusväljaku totaalselt ja võistlusväljaku arvestatavalt rikkuda. Kõik see toimus paar tunnikest enne planeeritud Grand Prix algust. Soojendus viidi üle tallide juures asuvale liivaväljakule, mis asus võistlusväljakust pisut rohkem, kui kilomeetri kaugusel. Põnevaks läks korrapidajate töö. Kuulates 
raadiosaatjaid, jäi aeg-ajalt mulje, et võistlusväljakule saabumine on omaette võistlusala. Raadiost oli kuulda, millal ja kuidas keegi ületas sõidutee, kes kellest möödus jne. Vaatamata korrapidajate pingutustele tekkis Grand Prix-le eelnenud 125 cm kõrguste takistustega sõidus sisuliselt elav stardijärjekord, kus kohtunikke tabas üllatus üllatuse järel väljakule saabuvate ratsanike näol.
Õnneks jõudis võistlusväljak 145 cm põhisõidu ajaks veidikene kuivada ning võistluse sai läbi viia enam-vähem oludes. Rada osutus enamikule raskeks, ümberhüpetele kvalifitseerusid vaid oma riikide kõrgushüppe rekordi omanikud. Nagu laupäeval nii ka pühapäeval võitlesid esikoha eest Kallaste Opaal, Ozols Landors. Kallste ja Opaal ei vääratanud selleski sõidus jättes võidu Eestisse. Võistluspaarile oli see tõenäoliselt üks elu edukamaid võistluseid – kõrgushüppe võit rekordiga, GP võit ja lisaks 135 cm sõidu võit. Kolm sõitu, kolm võitu.
Kallaste võidufoto: Triinulalla
Kokkuvõte
Luunja Karikas on kestnud 30 aastat. Vaadates seekord toimunut julgen loota, et vähemalt sama kaua kestab traditsioon edasi. Huvi on nii publikul kui võistlejatel, energiat tundub jaguvat ka korraldajatel. Jõudu neile!
Traditsioonid on tähtsad. Siinkohal on paslik mainida, et juba eeloleval nädalavahetusel (7.-8. Augustil) toimub küll lühema, kuid siiski juba traditsiooniga võistlus – Kärdla Ratsupäevad koos Palladium Cupi etapiga. Kas pole sümboolne see, et Luunja Karika üks korraldajatest Urmas Raag, sõidab juba lähipäevil Hiiumaale andes võistlejana oma panuse sellegi traditsiooni jätkumisse.
Foto: Triinulalla