Augustikuu viimase pühapäeva varahommikul asus Saksa talu hoovist pealinna poole teele üks üpriski isevärki killavoor, koosseisus neli õppegrupi hobust, peatreener Siret, abitreener Terje, särtsakad ergutusnäitsikud Sille ja Maria, erinevas vanuses vaprad võistlejad (Anna-Liisa, Teele, Deily, Grete, Ingrid, Liina, Heliis, Mari-Liis ja Gerli) ning üks päris ärevil Hr Kivastik. Ja seda kõike eesmärgiga esindada Saksa Ratsakooli ning Liivimaa Ratsaklubi Ratsakoolide Meistrivõistlustel. Et võistkonnad kokku saada, laenati oma ridadesse täiendust Jõgevamaalt Birgit Kranich´i näol.
Laskmata end kohutada pealinnas valitsevast tuulest ning jahedatest ilmastikuoludest, asuti järgemööda starti, et anda endast parim. Pikale veninud koolisõidus sai harrastajate klassi individuaalses arvestuses auväärse kolmanda koha Anna-Liisa Pääsukene hobusel Paula. 
Anna-Liisa Pääsukene hobusel Paula. Foto: Külli Tedre
Takistussõidus alustasid nooremad sportlased kõrgusel 70 sentimeetrit, eakamatele ja harrastajatele vinnati takistused 10 sentimeetrit kõrgemaks. Äkiliste pööretega kaheosalises parkuuris (70 cm ja 80 cm handicap arvestuses) tõusis aga individuaalses arvestuses pronksmedalile kõikide suureks üllatuseks ja veel suuremaks rõõmuks Toomas Kivastik (kellele kaasa elava tugimeeskonna ergutuskisa küündis pea Nations Cup´il kõlanud hõisete kategooriani).
Vasakul: Toomas Kivastik õnneliku medaliomanikuna. Foto: Külli Tedre
Siinkohal tuleb tõdeda, et ehkki sportlikest saavutustest jäid tartlastele parimaks ülaltoodud pronksikarva medalid, tuleks rõkkava rõõmu ja sportliku vaimu (mitte segi ajada Tartu Vaimuga) näitamise eest kaasa elamisel meile erimedal anda. Nii mõnigi vapper võistleja ja pöidlahoidja kaotas oma hääle võistlusplatsi ääres omadele kaasa elades.
Ajal, mil Tallinna ratsakoolide võistlejad juba medalipidu pidasid, olid Tartu sportlased alles Põltsamaa sillal. Koju tagasi jõuti alles hilistel õhtutundidel, mõnus väsimus korda läinud päevast kontides.