"Me vajame veel ühte professionaalset ratsanikku, kes oleks vähemalt Royal Windsor Horseshow tasemel," ütles mulle Saksamaa Daamisadula Ühingu esinaine Bettina Keil. Seega, ma otsustasin osaleda ülimainekal International Traditions Fair (Rahvusvaheline Traditsioonide Laat) nimelisel üritusel Saksamaal Lossburgis.
Tegelikult pidin ma sel päeval minema Itaaliasse hobust vaatama, olles ise tol momendil veel Prantsusmaal Saumuris, kuid otsustasin Saksamaa kaudu "väikse" ümberpõike teha.
Bettina valmistas koos teiste üritusel osalevate daamidega päev varem meie hobuseid ette ning käis neil kordamööda seljas. Pärast 850 km pikkust autosõitu sain ma kohe aru, et midagi on viltu, kui ta tervitas mind parklas lausega: "Kui sa otsustad seda mitte teha, siis ma saan sinust täiesti aru".
Mis võiks küll probleemiks olla, mõtlesin… Tegu oli rakendihobuste tiimiga, kellele polnud tegelikult enne eilset kordagi daamisadulaid selga pandud, aga nad olid juba hommikul jooksnud 20 km, seega nad pidid ju olema enamvähem vaiksed ja rahulikud.
Järgnesin Bettinale tallidesse, kus kolm suurt ja tugevat rakendimeeskonna meest üritasid tagasi boksi sundida metsiku olemisega valget mära, kes sealt välja üritas ronida. Sel hetkel sain ma teada, et see ongi minu hobune nimega Gandolf (see on see, kui sa viimasena kohale jõuad). Bettina küsis, mis ma asjast arvan. Naeratasin ja palusin tal mitte muretseda: "Meil on Gandolfiga kõik korras." (Kust ma küll õppisin niimoodi valetama?)
Vasakult paremale: M. Lucassen, B. Lachenmayer, I. Auch, B. Keil, J. Vaughan
Kiirelt vahetasin riided ning valmistusin siis hobusele selga minema. Bettina üritas ikka veel sadulaid passitada, sest hobused olid hommikuse jooksuga kõvasti kaalus alla võtnud ja pehmendusi tuli veidi vahetada. Vahemärkuseks niipalju, et kõik neli hobust olid harjunud koos vankri ees olema, mis tähendas, et me ei tohtinud üksteisest eralduda. Ja kui üks neist jooksu tahtis pista, siis tegid seda ka teised. Ärge laske end eksitada ilusatest fotodest, sest hobused polnud sugugi mõnusad ja rahulikud.
Nii ma saingi teada, et rakendihobused on väga energilised ja loomulikult hästi tugevad arvestades raskust, mida nad peavad vedama. Kohal oli suur hulk imeilusaid rakendeid üle maailma, kes olid tulnud omavahel võistlema.
Ühesõnaga, mehed suutsid Gandolfi hoida piisavalt kaua, et ma saaksin selga ronida. Kuulsin teisi daame lausumas, et ma olen väga vapper ja midagi sarnast veel. "Vapper või lihtsalt väga rumal?" mõtlesin endamisi, kuid ma olin ikkagi sõitnud 850 km ja ma ju esindasin Eestit, seega kuidas ma oleksin saanud taganeda.
Meile anti 10 minutit, et oma hobustega tutvuda, enne kui etteaste algas. Bettina oli mulle varem saatnud kõik juhised, seega ma teadsin, mida teha, ja lootsin, et ma ei eraldu oma hobusest enne areenilt minema saamist. 
Ja siis, äkitselt justkui eikusagilt tuli üle 50 metsikult haukuva koera, kelle omanikud olid eksinud ning sattunud seetõttu tallihoovi, kus me harjutasime. Ma kujutlesin, kuidas me neljakesi kaome nelja tuule suunas üle põldude, kuid imekombel õnnestus kõigil selga jääda ja paigal püsida. Ma ei oska kahjuks saksa keelt, kuid mul on üsna hea ettekujutus sellest, mida Bettina koeraomanikele karjuda võis.
Meie ettaste tuli üllatavalt hästi välja ning meeldis publikule väga. Kui me lõpetasime, olid rakendimehed juba ootel, et minu hobune võtta. Ma ronisin sadulast maha, mille peale Gandolf sai hakkama vägeva küünlaga ning hakkas mööda aeda ringi jooksma, ärritades sellega kõiki teisi hobuseid. Ma olin rõõmus, et olin ise siiski ühes tükis ja et meie show läks väga kenasti. Meid kutsuti ürituse presidendi poolt väiksele dringile, kus meid kiideti elegantsi ja meesterahvale omase julguse eest. Loomulikult saime kutse ka järgmiseks aastaks. 
Seejärel oli mul aga aeg autosse joosta, sest Itaalias ootas mind üks hobune, keda ma lootsin endale soetada.