Möödunud reedel toimus Tartumaal ECU tallides esmaabikoolitus hobustega seotud inimestele. Antud koolituse järele on vajadus suur, seda näitab nii osalejate arv kui see, et algselt vaid Lõuna-Eesti inimestele suunatud koolitusele tuli osalejaid ka Tallinnast. Esmase abi andmine kukkumiste, hammustuste ning torkehaavade puhul tuleb kasuks mitte ainult tallis hobuste juures, vaid ka igapäevases elus.
Algselt plaanitud ühest koolitusest jäi aga kiiresti väheseks: huvi koolituse vastu oli nii suur, et moodustati kaks gruppi. Kumbki koolitus kestis 3 tundi ning kokku osales koolitusel 30 inimest. Ja neile, kes sel korral välja jäid, ütleme lohutuseks, et peagi plaanime koolitust korrata! Anname sellest jooksvalt teada, sest tuli välja, et võrreldes Skandinaavia maadega on Eestis abiandmise- ning elustamiskultuur lapsekingades.
Koolitust viis läbi 20-aastase kiirabiarsti staažiga lektor ja esmaabitreener Mare Liiger, kelle esinemine oli kuulamapanev ja mõjuv. Mahlakad näited elust illustreerisid hästi õpetatavat.
Koolituse esimeses pooles tutvuti talli esmaabikapi ja selle sisuga. Nagu selgus, siis mõnel tallil on olemas selline „suurem esmaabikott”, millega võistlustel käiakse, kuid paljudel ei ole seda üldse, peab vaid lootma oma autoapteegile. See, kui suur on kott või kas kasutatakse autoapteeki, ei olegi sugugi määrav. Määravaks osutub see, MIS on nendes kappides/kottides.
Soovitus järgmistele, kes analoogsel koolitusel osalevad – võtke oma tallist/autost kaasa esmaabivahendid, nii saate teada, kas nendega on ka võimalik vajadusel esmaabi osutada. Samuti peaksid talliomanikud mõtlema, kas nende talli juurde on olemas viitavad märgid. Nagu selgus, võib kiirabi (aga mitte ainult) abivajajateni jõuda kiiresti, kui teatakse, KUHU sõita. See, et teie talli inimesed teavad, kus see on, ei tähenda, et seda teavad abiandjad.
Pärast väikest seljasirutuspausi said koolitusel osalejad ka abiliste ja nukkude peal ise proovida, kuidas kukkumise korral käituda ning esmaste vahenditega abi osutada. Kui oleks valida, kas anda esmaabi seda oskamata või vigastatut mitte aidata ja oodata kiirabi, siis selliste valikute korral tuleb alati valida esimene variant. 
Muuhulgas tehti selgeks šoki- ning traumaseisundi erinevus ning see, kuidas kummaski olukorras vastavalt käituda. Esimesed 15 minutit võivad määrata abivajaja tuleviku. Sest nagu ütles Mare Liiger: „Kas valida tervete roietega surnu või katkiste roietega elav, siis ei tohiks kahtlust olla.”
Ka elustamine oli füüsiliselt raske, kuid kasulik harjutus. Kui alguses vaadati/kommenteeriti, et ma oskan küll, siis käsi külge pannes selgus, et ei maksa oma oskusi ikka ülehinnata. Koolitusel osalejad teavad nüüd väga hästi, mis on 2/15 ja kuidas peavad käed ja keha olema.
Mõlemad koolitused möödusid kiiresti ja Liigeri sõnul piiblit poole tunniga ei õpi. Samuti on lühikoolitusel võimatu kõike esmaabiks vajalikku selgeks saada. Kui tead peamisi sidumis- ja elustamisvõtteid, mida peab sisaldama talli esmaabikapp, millised on vigastatu asendid trauma ja šoki korral ning esmane käitumine selle kõige juures, siis võib öelda, et kiirabi jõuab kohale täpselt õigeks ajaks.
Paljusid soovijaid ei olnud võimalik enam koolitusele registreerida, kuna kaks gruppi a’ 15 inimest said täis. Nõo Ratsaklubil on koolitajaga kokkulepe lisakoolituse läbiviimiseks. Palume huvilistel meile kirjutada jaana@ratsaklubi.ee. Soovijatega võtame ise ühendust ja komplekteerime järgmise esmaabikoolituse.