Tänavu Ruilas toimunud Maailmakarika etapi laupäevase võistluspäeva lõppu kroonisid pidulikult kolm sündmust – 140 cm parkuuri avatud klassi ja Eesti seenioride meistrite autasustamine ning Eesti Meistrimärkide üleandmine.
Rohelise Kaardi ja järkude süsteemi näol on Eesti kontekstis tegemist värske ideega, mille avalöök toimus 30. mail 2011 Tartumaal Nõo ratsaklubis, Ecu tallis, kus jagati esimesed Rohelise Kaardi programmi märgid ja raamatud ratsutamise algastme läbinutele.
Ruilas toimus pidulikult süsteemi viimase järgu – Meistrimärkide üle andmine. Meeles peeti nii endiseid teenelisi meistersportlasi – Maie Kelle, Tõnu Rähn, Raigo Kollom, Konstantin Prohhorov, Pille Elson, Sirje Argus – kui ka praeguseid Eesti takistussõidukoondise liimeid: Rein Pill, Gunnar Klettenberg, Urmas Raag, Tiit Kivisild, Hanno Ellermann. Kuigi kohal ei viibinud teenekas sportlane Jüri Villemson, oli ka tema märgisaajate nimekirjas. Kõik nimetatud sportlased on Eestit tublide tulemustega välisriikides esindanud.
ERL juhatuse esimees Heiti Hääl ulatab Meistrimärgi üle Hanno Ellermannile. Foto: Külli Tedre
Tegemist ei ole siiski täiesti uudse asjaga, vaid väikestviisi koopiaga nõukogudeaegsest süsteemist, kus kolmel olümpiaalal (koolisõit, takistussõit ja kolmevõistlus) olid määratud sportlase arengu jälgimiseks erinevad tasemed: 3., 2. ja 1. järk, Meistrikandidaat ning Meister. Erinevatel aegadel olid ka Suurmeister, Rahvusvahelise Taseme Meister ja Aumeister. 
Vasakult: Raigo Kollom, Sirje Argus ja Maie Kelle. Foto: Külli Tedre
Loodetavasti on sportlastele järkude saamine tänapäevalgi tähtis
Uurisin meie märgi saajatelt, keda peale pikka võistluspäeva kinni suutsin püüda, kas nad olid ka Nõukogude ajal meistersportlased ja mis tundeid tekitab neis järgusüsteem. Raigo, Tõnu, Sirje, Maie, Pille ja Rein on kõik olnud ka „vanad Meistrid“. Lähtuvalt ajast oli Raigo näiteks Aumeister, samas Pille, Kostja ja Rein rahvusvahelise taseme Suurmeistrid.
Raigo sõnul oli süsteem alguses hea ning Pille hinnangul oli sportlastele järkude saamine eriti tähtis. Kuskil 80ndatel olevat asi rohkem 
nagu nalja tegemiseks läinud. Rein täpsustas, et nagu Nõukogude ajal ikka, olid ka spordis normid: "Näiteks klubi kohta 2 Meistersportlast aastas või muidu…!" Seega tehti klubide vahel kokkuleppelisi võistlusi, et vajalikku meistrite arvu täis saada. Samuti võis vahest ette tulla, et meistreid tehti kunstlikult. Meistriks saamiseks oli vaja hüpata 150 cm parkuur kuni 4 kp-ga. Mis teha, kui kippus ikka 8 kp tulema? Ei sobinud ju ometi Nõukogude Liidu koondises võistlejale, et ei ole meister!
Rein Pilli rinda ehivad nii äsjateenitud Eesti Meistrivõistluste pronksmedal kui ka Meistrimärk. Foto: Gerlin Kess
Täna on järkude saamiseks võrdlemisi sarnased reeglid kui vanasti, asjakohase tabeli leiab ERLi lehelt. Järgusüsteemiga liitumine eeldab sportlaselt ERL litsentsi omamist. Järgusüsteemi kvalifikatsioonivõistlustena lähevad arvesse ainult ERL ja FEI kalenderplaani võistlused, Meistri järku saab aga täita ainult Eesti Meistrivõistlustel või rahvusvahelistel võistlustel.
Järkude süsteem toetab ratsaspordi pealekasvu
Intervjueeritavad leidsid üksmeelselt, et uus süsteem võiks peamiselt just noori ja ka harrastussportlasi motiveerida. Maie leidis, et kui mõnes riigis tuleb enne esimesed astmed läbida, kui järgmisele jõuda, siis see peaks ka spordi üldisele tasemele kaasa aitama. "Ei ole nii, et 100 cm ei suuda puhtalt sõita, aga ostad superkalli hobuse, kes hüppab ka kogenematu ratsutajaga 125 cm muudkui kihutad," arvas Kelle. Näiteks kolmanda järgu saamiseks tuleb sõita kahel korral puhtalt 90 cm parkuuri ning esitada vastav taotlus ERL-i.
Süsteem läheb käima siis kui me seda ise väärtustame! Ma ei tea, kuidas on artikli lugejatega, aga minul kahe aastast võistluspausi pidanud harrastussportlasena tekkis küll tahtmine vähemalt 3. kui mitte 2. järk lähiaastatel välja teenida.
Pilte Ruila MK etapist ning järkude jagamisest leiate aadressil http://gerlinkess.smugmug.com/Takistussit/CSI2-W-Ruila-09072011/17960078_L6C2wg#1375780472_srNC5zL