Patjalas toimunud kestvusratsutamise Eesti Meistrivõistlused juunioridele ning Tartu Linna Meistrivõistlused olid mitmeski mõttes tähelepanuväärsed. Võistlusel osales rekordiline arv ratsanikke, juunioride meistriks tuli teist aastat järjest Kairit Kalbre, kuid lennuka finišeerimise käigus juhtus ka õnnetus.
Üldjoontes kujunes 23. juulil Jõgevamaal Patjalas toimunud kestvusratsutamise võistlus hästi. Ilm oli ilus, ehk hobustele liigagi palav, kuid enamikule mitte ületamatu katsumus. Stardis oli erinevate klasside peale kokku 33 võistluspaari, mille üle oli kõigil asjaosalistel hea meel. Nii palju pole teadaolevalt tänapäevases Eestis veel kestvuses startijaid olnud. 
Esimesed kilomeetrid
Suur huvi oli 23 km pikkuse tutvumisklassi vastu. 13 võistluspaarist lõpetas 9. "Mõnes uustulnukas on näha ainet lähiaastatel juba medalitele konkureerimiseks," hindas uusi osalejaid võistluste direktor Lembit Kalev Ratsarügemendi Klubist.
Hugo Rohtla Jadul ning Hanna Rohtla Jalizzal
Suuremaks kordaminekuks neil võistlustel luges direktor täpseid ja kaasaegseid rajakaarte, mida kahjuks võistlejad siiski piisavalt ei uuri. "Kahjuks paljud võistlejad ei oska või ei suuda nendelt vajalikku informatsiooni välja lugeda, loodetakse ainult rajamärgistusele. Starti tullakse lausa eelviimasel minutil ja kellel siis enam aega kaarti õppida, ilmselt loodetakse, et küllap pundis on ikka keegi kohalik, kes kõiki radasid peensusteni teab. Määrustikku ja kaarte peaks ikka lugema," arvab Kalev. 
Sanna Turu ja Gilmor
Teistkordne juunioride meister Kairi Kalbre arvab, et üldine korraldus oli korralik. "Ainuke asi, mis natuke muret tekitas, oli see, et vesi hakkas lõpupoole kaevust otsa saama, kui seda hädasti vaja oli. Kaardid ja rajamärgistused olid aga täitsa arusaadavad, võibolla lihtsalt vähemkogenumad sõitjad ei osanud nendest õigesti aru saada." 
Kairit Kalbre ja Ecuador Baff
Mariann Averin, kes sõitis esimest korda elus kestvusratsutamise võistlusel, jäi tutvumisklassiga väga rahule. "Kuna minu hobune teeb trenni koos hobusega, kes võistleb juba pikemaid distantse, siis oli tal teatav ettevalmistus olemas ja meil tekkiski idee seekord koos minna," kirjeldas ta. "23 km pole tavalisele hobusele ju väga raske, kui mõistlikult sõita. See on just paras distants, et aru saada, kas see ala meeldib sulle."
Mariann Averin ja Hagar – kohe on läbitud esimesed 10 km
Kuigi ilm pani iga ratsutaja oskused hobuse ja enda säästmise osas proovile, kompenseeris pingutust suur potitäis tasuta seljankat, mis pika ja väsitava võistluspäeva järel lauale toodi.
Õnnetus küll ei hüüa tavaliselt tulles, kuid valmis saab selleks teatud olukordades olla paremini
Patjala võistlust varjutas õnnetu juhus, kus mitme asjaolu kokkulangevuse tõttu sai kannatada inimene. Nimelt jäi kõrvalseisja ette suure hooga finišeerinud juunioridele. Kokkupõrge lõppes mitme murtud roidega. 
Tulises medaliheitluses tormasid võistlejad finišisse täie hooga. Üks hobune otsustas pärast finišit järsu pöörde kõrvalteele sooritada. Manööver osutus aga ratsaniku jaoks sedavõrd äkiliseks, et viimane lendas sadulast jõuliselt vastassuunda, otsa tee serval põõsa varjus seisnud mehele. Vigasaanu oli kogenud hobuseinimene. Õnneks oli kohapeal arsti elukutset pidav ratsanik Ines Beilmann, kes ohvrit rahustas ja üle kontrollis. Umbes 20 minutiga kohale saabunud Jõgeva kiirabi viis kannatanu Tartu haiglasse, kust ta sama päeva õhtul lubati kodusele ravile. Kokkupõrke tulemuseks oli kaks purunenud ja üks mõranenud roie. Tänaseks liigub mees reipalt valuvaigistite ja rõhksideme abil ning tunneb end eelkõige halvasti lamamisel. Hinnanguliselt umbes kuu aega peab ta olema töövõimetuslehel. Ratsanikul ja hobusel vigastused puuduvad.
Võistluse ametnikud peavad õnnetust kolme asjaolu/osapoole väga ebaõnnestunud kokkulangemise süüks. Finišiliin asus kogu ürituse melu keskel, lõpusirgel parkisid autod. Ratsanik ei olnud valmis oma hobust piisavalt juhtima ega olnud valmis ootamatusteks, mis ratsaspordis, eriti suurtel kiirustel, on tõenäolised. Kannatanu, olles ise aastaid hobustega kokku puutunud, ei hinnanud olukorda õigesti ning valis hoogsa finiši jälgimiseks võrdlemisi ohtliku koha. 
Juuniorid finišissirgel
Kestvusratsutamist peetakse üldiselt rahulikuks, isegi ohutuks alaks. Küsisin meie kogenud kestvusratsutajatelt Annelt ja Heigolt, kas arstiabi on tavaliselt võistlustel tagatud, ning kahjuks tuli tõdeda, et tavaliselt mitte. "Kestvuses juhtub õnnetusi ikka üsna harva. Ei mäleta väga, et välismaalgi oleks meditsiinitöötajaid täheldanud," tõdes Heigo.
Tõsi ta on, et brigaadi, vahel isegi medistiinitöötaja tellimine terveks päevaks on ülikallis. Kõik, kes on võistlusi korraldanud, teavad, mida see tähendab. Samas teab ka iga korraldaja, et pea iga võistlusel juhtunud õnnetus on justkui tema isiklik süü. Nii tunneb ka Patjala võistluse korraldaja Lembit Kalev, kes on õnnetusest muserdatud.
Lembit Kalev, võistluse direktor
Juhtum varjutas sedapuhku minu jaoks kõik meie klubi sportlikud saavutused antud võistlusel. Olen korraldajana sellest palju õppinud ja kujutan nüüd ette, kuidas finišiliini turvalisemalt üles ehitada. Tegelikult meenus mulle, et sama hobune tegi ka Kõrvemaal ponide EMV-l kiirelt finišeerides riskantse pöörde. Kahjuks ei osanud ma arvata, et selles kujuneb mingi muster ehk et ta on mingi säärase teo endale pähe õppinud.
Malle Einaste, peakohtunik
Mina rõhuksin kahele asjaolule. Peamiselt – ei tohi keegi, ei ratsanik ise ega pealtvaatajad, unustada, et kihutav hobune on ettearvamatu. Võõrad inimesed oskavad tihti rohkem karta, kuid hobuseinimesed unustavad, et ohutusreeglid kehtivad ka neile. Hobune võib ehmatada igas olukorras. Kui suur loom tuleb täie hooga, roni puu taha peitu! Teiseks oleks võinud finišis rohkem ruumi olla. Teel parkisid autod, ja mitte lihtsalt autod, vaid hobuseinimeste endi autod. Jällegi – omad ei oska enam midagi karta ja see on vale.
Malle Einaste õnnitleb Keiu Orast, kes saavutas juunioride EMV arvestuses kolmanda koha
Kalli Kalbre, peakorrapidaja
Mulle valmistab muret, et ratsanikud ei mõtle piisavalt turvalisusele. Korrapidajana näen ma pidevalt vales varustuses ratsanikke ja hobuseid. Näiteks tossudega võib sõita ainult turvajalustega. Tuleb lugeda määrustikku enne võistlemist. Kuigi antud võistlejaga oli selles aspektis kõik korras, suhtus ta ehk liiga lõdvalt hobuse juhtimisse suurel kiirusel. Kui sa tuled finišisse täiesti vaba ratsmega, siis ei ole mingit võimalust omada kontrolli. Praegu on eriti ohtlik aeg ka, kuna hiiglaslikud parmud ja vaablased võivad hobused täiesti hulluks ajada.
Vasakul: Kalli Kalbre
Siim Nõmmoja, ERL peasekretär
Tänases Eestis me anname endale aru, et kiirabitöötaja tellimine võistlusele on korraldaja eelarvele väga ränk. Seetõttu me tungivalt nõuame, et korraldaja teeks omalt poolt kõik võimaliku, et tagada kõigi ohutus. Piirdelindid, piisavalt ruumi, kontakt eelnevalt kohaliku kiirabiga, võimalusel koha peal keegi, kes oskab anda esmaabi, kasutage ikka ratsaliidu või enda meditsiinikohvrit. Turvalisus käib ratsaspordis käsikäes hobuste heaoluga, need on väga tähtsad asjad. Palume korraldajatel ja ametnikel vastutada selle eest, kes võistlusel osalevad, kas nad on (tasemeks) selleks valmis jne. Kui iga osaline omaltpoolt laseb niiöelda natuke üle ääre, ongi võimalus, et ühel hetkel satuvad kokku mitu nõrka kohta.
Loodetavasti on kõik osalised midagi loost õppinud. Loodetavasti õppisid ka need, kes kohal ei olnud, aga praegu seda lugu lugesid.
Peakorraldaja soovib kiita osalenuid, samuti peakohtunikku, sekretäri, korrapidajat ja vet. arsti asjatundliku ning pühendunud tegutsemise eest ning loodab, et võistluste korraldamise traditsioonid siiski jätkuvad.
Pilte võistlusest: http://www.kyllitedre.com/Ratsutamine/Kestvusratsutamine/EMV-juuniorid-2011-Patjalas/18229933_pTzMVF#1401732393_9X28KpJ