Läinud laupäeval kogunesid Pärnumaal Sauga vallas Kiisa külas Nurmenuku puhkekeskuses eesti raskeveo tõugu hobuste kasvatajad, pidevalt muutuvas ilmas valiti Eesti Hobusekasvatajate Seltsi (EHS) komisjoni poolt paarisaja vaataja ees välja tõu ilusaimad täkud ja märad.
Eesti Raskeveohobuse Päev, mida taasiseseisvunud Eestis korraldet juba XVII aastat, sellest kolmel aastal Nurmenuku puhkekeskuses, äratas mitmeid ootuseid. Seetõttu sõitsingi üritusele huviga.
Loomulikult oleks soovinud teada juba ette, milline raskeveohobune tunnistatakse tänavu parimaks. Siiski, vahest enamgi veel olin elevil mõtte üle, kas tänavu tehakse lõpuks ajalugu, nimelt ostetakse oksjonil esmakordselt nende toimumise ajaloos ka mõni raskeveohobune?
Üleüldine värskus
Puhkekeskus Kiisal oma tuntud headuses… Vastu tuli Nurmenuku perenaise Viktoria Kaasiku väimees, väliselt ergas, tegelikult paistis asine noorsand, vähemalt mulle, pisut väsinud. Uurisin ääri-veeri, kuidas siis ürituse ettevalmistamine tänavu ka sujus. Vastus polnud üldsegi torisev. „Lõpetasime alles täna. Hetk enne näituse algust,“ ütles mees, kelle liikumiskiirust ja edasist tegevust arvestades mõistsin, et väsimus näib tal olevat ainult kontides. Hing oli värske.
Ja värske oli Nurmenuku puhkekeskuses sellel päeval kõik. Piinlikult hooldatud muru – millest muide võiks üht-teist õppida Pärnu linnaaednik Vallikääru hooldamisel, värske oli nii kohapeal pakutav suitsulest, kui ka šašlõkk. Ja kõige tähtsam, värsked olid hobused, kes peatselt pidid „iludusvõistlusel“ isekeskis konkureerima. 
Eesti raskeveo mära Equity s2009 isa Ekstron 2179 ER aretaja Ande Arula ja omanik Massu Mõisa Tallid OÜ. Foto: Krista Sepp
Värsked – humoorikad olid ka pealtvaatajad. Näiteks Vambola Bakhoff, kes temale omasel muhedal moel habemenurgast hiljem kommenteeris toimuvat. Tavakohaselt elurõõmus oli ka EHS raskeveohobuse kasvatajate haruseltsi pealik Enn Rand, keda näis jaguvat kõikjale.
Tegelikult pidin siinkohal isegi üllatuma. On olnud vähe sääraseid üritusi, mis algavad peaaegu täpselt ettehõigatud ajal. See siin algas. Ja loomulikult tervituskõnedega. Siinkohal tuleb järjekordselt kiidusõnu öelda Nurmenuku perenaisele Kaasikule, kes oma ennastsalgavusega on muutnud Raskeveohobuse Päeva üheks Sauga valla tähtsündmuseks.
Eesti raskeveo tõugu täkk Heartland, s. 2009 isa Härold , aretaja ja omanik Jüri Pertel. Foto: Krista Sepp
Tunnistagem, tänastes majandussurutise tingimustes on raske saada näituste-ürituste-võistluste korraldamiseks abi kohalikelt omavalitsustelt. Kõigil on ju oma kitsad eelarved. Kuid Sauga vald aitas. Vallavanem Vello Tiidermanngi nentis tervituskõnes, et ise on hariduselt insener, ega puutu seetõttu tihti kokku ka hobustega. „Seevastu austan neid inimesi, kes hobustega tegelevad,“ ütles vallavanem.
Rand, EHS tõukomisjoni esimees Andres Kallaste, kõik nad kinnitasid kõnedes, et see päev tekitab ainult rõõmu. Ilusad on hobused, ja mis kõige tähtsam, raskeveohobune hakkab vaikselt, kuid kindlalt kriisist välja tulema. Varssu sünnib Eestis, varssu sünnib Soomeski. Soomes sündinud varsad leiavad sageli üles ka teekonna juurte juurde, Eestisse.
Iludused võistlemas
Soliidselt, võiks isegi öelda suursuguselt sammusid näituseväljakule eesti raskeveohobuse täkud. Täkud, kes peavad üleval hoidma seda, täna veel ohustatud hobusetõugu, mis sest, et tõu arvukus näib hetkel kasvavat. Uhked ja tugevad hobused. Natukene ettekujutust, väike rändamine ajas ning meie silmade ees pole mitte ainult kopsakas künnihobune või lemmikloomaks sobiv museaal. Pigem vaadake seda hobust kui 100 kilogrammist turvist kandva rüütli truud lahingukaaslast, kes ei heitu tagasi ka selliste vaenlaste ees nagu draakon, greif või kümmekond verejanuliselt ulguvat osmanit ristisõdade ajast. 
ER päeva parim täkk Vapper Airi Perkmanni käekõrval. Foto: Krista Sepp
Foto: Hille Ring
Ergud, samas vaoshoitud ja sõnakuulekad hobused, kes esitlejatele nende töös ei tekitanud, vähemalt näiliselt, probleeme. Kohtunikekogu kommentaaridki asised. „See hobune on erk, uudishimulik. Ta uurib publikut, mis temast arvatakse, silmavaadegi särav.“ Loomulikult ei unustatud parima hobuse väljaselgitamisel ka välimikku.
Märad, üks koketselt varsaga näitusväljakul eputamas, teised tõsiselt-tähtsalt oma võlusid pealtvaatajaile demonstreerimas. 
Foto: Sanna Turu
Kogu selle positiivse pangeüürika juures ei saa jätta muidugi mainimata, et nii mõnigi suksu sattus ka hindajate kriitika alla. Kellel võiksid kabjad olla paremini värgitud, üks märadest sai kriitikanooli seevastu oma pisut lopsaka, sisuliselt Rubensliku keha eest. „Vaadake seda hobust siis, kui ta on 100 kilo alla võtnud,“ andsid kohtunikud muheda hinnangu.
Parim eesti raskeveo tõugu mära 2011- Novella s.2007 isa Naksur 2137 ER, aretaja Hannes Kivil, omanik Aaviku Talu Halduse OÜ. Foto: Krista Sepp
Foto: Hille Ring
Näituse ja hindamisega üritus Nurmenuku puhkekeskuses ei lõppenud. Oli show, näidati ka raskeveohobust töös. Toimus oksjon, jälle kord ei tehtud ajalugu, hobuseost jäi olemata.
Olulisemaks võiks siiski pidada üht üsnagi omapärast võrdlevat esinemist. Nimelt jäid näituseväljakule kaks täkku. Täkku, keda, kui mitte arvestada turjakõrgust, võiks pidada vendadeks. Kui ainult üks poleks olnud Belgiast sisse toodud flaami raskeveohobune ja teine, meie oma, eesti raskeveohobune. Kui kasv välja jätta, siis olid nad üksteise koopiad. „Belgias on samuti uuesti hakatud tegelema raskeveohobuse arvukuse taastamisega. Selle järgi on vajadus,“ lisati selgituseks.