Vabariigi sünnipäeval Heimtalis kogunenud Eesti Hobusekasvatajate Seltsi (EHS) trakeeni hobuse kasvatajate haruseltsi liikmed kogesid maneežis meeleolukat demonstratsioonesinemist. Heimtali Põhikoolis aset leidnud koosolekule tuli ligi 30 trakeeni hobuse kasvatajat, arutati möödunud aasta sündmuseid, ühtlasi seati plaane selleks aastaks ning arutleti Noorhobuste Tšempionaadi korraldamisega seonduvat.
Ei saa öelda, et läksin sellele koosolekule heal meelel. Öösel sadanud Lörts ja tema abiline Sulailm olid liitunud üheks pahaks inimkonna vaenlaseks ning muutnud kodulinna kõnniteed ühtlaselt läbimatuks. Tiik siin, järv seal. Enamgi veel… Kiirustaja ees ja taga kostus tihti raskeid ja tumedaid mütakaid, mis andsid märku mitmepuudastest, potentsiaalsete mõrtsukate-vigastajatena majakatustelt võimalikke ohvreid luuravatest lumehunnikutest. Lisaks veel niiskus.
Lõpuks sain õnnelikult autosse ja algas sõit Heimtali poole. Tõsi, teekond üle Soomaa Viljandimaale ei tundunud libeduse tõttu eriti turvaline, aga kohale ma jõudsin. Autod, suured ja väikesed, olid kõik juba pargitud. Vaatasin ja mõtlesin, et inimesi peaks selle järgi küll hulga olema.
Tallimehe kohale kandideeris 51 soovijat!
Maneeži juures askeldas paari hobuse juures trakeeni haruseltsi juht Peep Puna. Alati naerunäone Puna juhatas seltskonna sisse. Reklaamis oma kasvandust ja selle rahvast. Taaskord kuulsin Kairi Dräbtsinskaja tublidusest. Kuulsin sedagi, et vakantsele tallipoisi kohale oli Heimtalisse laekunud koguni 51 sooviavaldust!.JPG)
Trakeeni haruseltsi juhataja Peep Puna ja EHS president Hillar Kald
Sooviavaldusi oli 51, pealtvaatajaid maneežis seevastu vaid näpuotsaga. Seda märkis Andres Kallastegi: „Varem oli autosid vähe ja inimesi hulga. Nüüd on kahjuks vastupidi.“
Kersti Alpi mahlakate kommentaaride saatel demonstreeriti ilusaid hobuseid
Algas demonstratsioon, vürtsitatud Kersti Alpi kommentaaridest. „See proua on ju iseliikuv trakeenide teatmik,“ arutlesin endamisi. Ei hakka siinjuures kuuldut ümber jutustama. Väikesed vihjed annan siiski: tutvustati esinevate hobuste päritolu, fakte nende emade-isade kohta, hobuste esivanemate saavutusi erinevail võistlustel. Toodi huumoriga vürtsitatud mahlakad võrdluseid: „Neljal tikul karvapall", "Põrutas varsa juurde üle kolme aia" jne. Rahvas muheles. Kostus naerupahvakuidki.
.jpg)
Hobuseid kommenteerib Kersti Alp
Ja hobused… Trakeenid, noortest neidistest ratsanikega maneežis kihutamas, uudistamas oma, tõesti imeilusate, silmade nurgast pealtvaatajaid. Tõsi, mina ei saanud peatselt etendust enam täiel rinnal nautida. Paganama kodulinna paganama lompidest kingadesse kogunenud vesi! Olgu etterutates öeldud, et kui pähepotsatavad lumekänkrad mind kätte ei saanud, siis niiskusest ja märgadest jalgadest tingitud külmetus lõi mu hiljem ikkagi pikali. Te ei tea, mida ma üle elan, nagu ühes ravimireklaamis öeldakse..JPG)
Tunnustatud trakeeni täkk Moorion
Lõpuks, vaadanud lõppakordina ära kahe külalisesinejast tori hobuse esinemise, suundusime koosolekule.
Trakeenivarssu sündis tänavu oluliselt vähem
Heimtali Põhikooli valduses olev värskelt renoveeritud ja kunagi aadliperekond Sieversitele kuulunud XIX sajandi algusest pärinev mõisahoone tervitas hobusekasvatajaid mõnusa soojuse ja hernesupiga.
Läinud aasta aruande kohaselt oli 2011. aastal Eestis 386 trakeeni. Trakeenide kasvatajaid seevastu 47. Piirkondlikke ülevaatusi viidi läbi 36-l korral. Parimaks nooreks märaks osutus Belizee, kelle kasvatajaks ja omanikuks on Viigi Tiits. Parim noor täkk on Heimtali oma kasvandik Miraaž. Aretuses kasutati üheksat täkku.
Midagi ka mitte eriti rõõmustavat… Kui 2009. aastal sündis Eestis 47 trakeeni tõugu varssa, siis 2011. aastal oli see number ainult 18. Tegelikult ei ole need numbrid vähenenud mitte ainult trakeenide kasvatajail. Masu on sarnase tendentsi põhjustanud kõigi kodumaiste hobusekasvatajate statistikas.
Kairi Dräbtsinskaja: trakeen oskab väga hästi hüpata
Loomulikult ei saa seda masti koosolek ilma tublimate tunnustamiseta. Seekord kiideti Kairi Dräbtsinskajat, kelle tööd trakeenide populariseerimisel spordis on raske ülehinnata. Tõttöelda väärib ta seda kiitust. Piilusin nimelt koosoleku ajal trakeenifanaatikut silmanurgast. Hunt seda teab, kas mulle lihtsalt tundus või oli see päriselt, kuid Dräbtsinskaja jälgis Puna ettekannet, sellele siiralt kaasa elades. Positiivsete uudiste kõlades elavnes ta silmnähtavalt. Samas tunnistas solvumist väite üle, et trakeen ei sobi osade Eesti sportlaste sõnul takistussõiduks. „See on väär stereotüüp,“ peegeldus igas ta lauses. „Trakeen suudab hüpata,“ oli Dräbtsinskaja kindel. Väide leidis koosolekulgi kinnitust. Videokaamera oli salvestanud trakeeni Aristokraat suurepäraseid hüppeid mullu suvel. .JPG)
Aristokraat
Kaks trakeeni Heimtalist otse Ameerikasse
Midagi veel positiivset. Üldiselt on kujunenud reegliks, et Eestis aretatud ja kasvatatud hobused jõuavad Euroopast kaugemale siiski peamiselt sellest samast Euroopast pärit vahendajate majandamisel. Trakeenide kasvatajad on seda põhimõtet tänaseks nahhaalselt rikkunud. 2011. aasta novembris läksid Heimtalist Ameerikasse kaks hobust. Mära Pirita ja tema varss, kellele nüüd juba ameeriklasest omanik pani kõlava nime Preussenlied. Mis ja kuidas täpsemalt, neilt asjaoludelt Puna saladuskatet tõmmata ei soovinud. Las ta olla. Igal kasvatajal omad saladused.
Lisaks tuleb kindlasti positiivseks lugeda peatset Eesti trakeenide tõuraamatu väljaandmist. Kersti Alp teeb selles töös hetkel kunstnike keeles viimaseid štrihhe.
Noorhobuste Tšempionaadi korraldamine tekitas palju küsimusi
Siiski polnud seegi koosolek pehmekoeline ja oma saavutuste pelk kiitmine. Arutelud muutusid kohati tulisekski. Seda peamiselt selle aasta ürituste osas. Esile kerkis mitmetele hobusekasvatajatele tuntud probleem. Kuidas laveerida õigeaegselt võistluste ja jõudluskatsete, kus hindajaiks on tasemel külalised välismaalt, vahel? Arvamusi oli mitmeid. Küll eelistati sporti, küll eelistati ülevaatuseid. Kuldset keskteed ei leitudki. Tundub, et see ongi tegelikult võimatu..JPG)
Kairi Dräbtsinskaja ja Peron, mulluse NHTS 5aastaste hobuste klassi võitjad
Käesoleva aasta üritustest tekitas elavat diskussiooni Noorhobuste Tšempionaadi korraldamine. Koosolekulised said Imre Samsi sõnavõtust teada, et tänavu on tšempionaadi korraldajaiks märgitud RSK Luunja, Eesti Sporthobuse Kasvatajate Selts ja EHS. Sams esitas seepeale oma ettekandes rohkelt küsimusi: Kas on põhjendatud tšempionaadile kvalifitseerumise nõue? Miks saab tšempionaadile kvalifitseeruda ainult ratsaliidu egiidi all toimuvatel võistlustel, kuigi teistelgi ratsavõistlustel on enamalt jaolt kohtunikeks ratsaliidu paberitega inimesed? Palju EHS tõuraamatutesse kantud hobuseid suudab üldse tšempionaadile kvalifitseeruda, eriti kui arvestada asjaolu, et võistluspaar peab kvalifitseerumiseks läbima kaks sõitu nulliga? Palju on üldse Eestis võistluseid, kus noorhobused saaksid neid nõudeid täita? Noorhobuste võimekust hinnates, kas ei lähe hobuseomanikule selliste võistluste taga ajamine kulukaks?
Samsi kalkulatsioonid, mida tunnustasid koosolekulisedki, viisid vähemalt viimase küsimuse osas üksmeelsele arvamusele. Sams tõi välja lihtsa arvestuse: „Selleks et saada noorhobusega kaks nulliga sõitu, läheb keskmiselt vaja neli kuni kuus starti. Hobusekasvatajail, kellel on palju noorhobuseid, läheb keeruliseks pühendada ainult noorhobuste kvalifikatsiooninõuete täitmisele.“
Ühiselt jõutigi arusaamisele, et tšempionaadi korraldamise juures on veel mitmeid küsimusi, mis vajavad täiendavaid läbirääkimisi kõigi korraldajate vahel. Seni jäid Heimtalis noorhobustega tegelejad kvalifikatsiooninõuete osas pigem eitavale seisukohale.
Koosoleku powerpoint presentatsioon