Kestvusratsutajad on ilmselt päris õnnelik seltskond, et neid see Eestimaa talv ühtigi ei sega ning sporti saab teha sellest hoolimata. Veidi sissepakitumalt kui tavaliselt asus möödunud reedel traditsioonilise Ruila Talvise Kestvusratsutamise nimelise võistluse raames starti rekordiline arv osavõtjaid. Mulle meeldib ka talv, läksin õhinal metsa kaasa.
Iga poole tunni tagalt rajale lastud startijad magasin ma loomulikult kogu täiega maha, jõudes moodsalt hilinedes kohale siis, kui plats oli absoluutselt puhas. Ees laiusid Ruila põllud ja külateed. Kuhu siis nüüd õige minema peaks, jõudsin endalt juba mitu korda küsida, kui märkasin õnneks paari tuttavat, kes juhatasid õige suuna kätte.
Uued küsimused kerkisid aga kohe järgmises teeristis. Ausaltöeldes ei olnud ma endale rajaplaani hankinud ja tundsin end ühtäkki täielikus mutiaugus kobavat. Kestvust on tegelikult väga huvitav pildistada, eriti kui end hästi ette valmistada. Minu jaoks on see täielik hasart. Väike kaardi lugemine, ajaga võidujooks õigetesse teeristidesse, looduses üksinda oma mõtete mõlgutamine ja siis adrenaliinilaks, kui lõpuks künka või käänu tagant lõpuks hobused paistavad. Paljud kindlasti naeravad siinkohal laginal, mis adrenaliin see küll olla saab. Tõelised adrenaliinikütid teevad selleks ikka midagi palju mehisemat – lendavad, hüppavad, kihutavad ja mida iganes veel. Aga ma olen selle koha pealt kordades ettevaatlikum ja rahulikum inimene. 
Nii rahulik aga, kui ma ka ei soovinud olla, olin päris närvis, sest ei olnud ma seekord ettevalmistuseks minutitki aega kulutanud, ikka kohe panin metsa suunas punuma. Mul ei olnud nüüd seal teelahkmel õrna aimugi, kas põrutada otse edasi või keerata paremale, kas jääda seisma ja oodata, ning kui kaua ma seejuures ootama pean. Kas riskida ja hobustele lähemale vastu sõita (ehku peale mõni suund valides) ja kas võib siis äkki juhtuda, et niigi lumesogane tee saab lõpuks mu autole saatuslikuks? "Jajaa, see ettevaatamatu autoga hobuste jälitamine lõpeb alati sellega, et oled pärast üksi metsas lumevangis," tõdes ka Ago (Oma Hobu peatoimetaja Ago Ruus), kui ma hiljem talle oma hirme paljastasin. "Ühel aastal siinsamas Ruilas lasin labidal ikka hoogsalt käia," meenutas ta.
Võtsin riski ja sõitsin otse. Tundus enamvähem korralik tee. Märkasin lõpuks võistlejatele mõeldud rajamärgiseid ning otsustasin teha peatuse – varem või hiljem nad ju siia jõuavad. Osutus, et nad jõudsid siiski hiljem, sest tegemist oli võrdlemisi ringi lõpuga. Oma pool tundi, kui mitte kauem, sain seal teel üksi seista ja mõtteid mõlgutada. Nentisin, et peaks olema väga hea ilm ratsutamiseks. Parajalt soe ja samas mitte liiga niiske, lumi ei tundunud ei libe ega kõva, samas ka mitte täiesti sula.
Helistasin Mannile (kestvusratsutaja Marian Koplimäe). Manni hobune pidi ka võistlusest osa võtma, seekord siis ühe teise ratsanikuga. Uurisin, kas ta teab midagi "kiirusest, millega hobused võiksid kuhugi jõuda". Mann arvas, et isegi tema hobune, kes on ilmselt kogu võistluse aeglaseim, peaks juba selle aja peale olema minust möödunud. Tundub siiski, et ta hindas oma kuldset ratsut kõvasti üle, sest kulus veel vähemalt 5, et mitte öelda 10 minutit, enne kui esimesed kõrvad teeotsast paistma hakkasid. Olgu öeldud, et Manni hobust veel esimeste saabujate hulgas ei olnud… (Mulle oli nimelt antud korraldus kõnealusest isendist pilte teha, "või muidu..!")
Uskumatu, aga tulevad! Vasakult: Kadri Kullerkupp hobusel Ilu-Eedi, Kaisa-Liisi Kangur ja Manni Ruudik ning Kelly Kvarnström ja Landas
Esimese ringi lõpuks olin ma juba mitmeidki rändajad kaadrisse püüdnud ning tuju aina tõusis. Kestvuse pildistamise juures on veel üks ääretult mõnus külg – ratsanikud nimelt väga ei pahanda, kui teepervel ootamatult fotograaf kükitab. Paljud isegi naeratavad rõõmsalt kaadrisse, lehvitavad või hüüavad midagi kommentaariks. Selge see, et mõnel suksul tõmbab see silma kõõrdi küll, kuid et võistlusrajad on planeeritud läbi inimasustuse ja külateede, on juhusliku seenelise, matkalise, koeraga jalutaja, jalgratturi (või fotograafi) möödumine peaaegu et paratamatu. Oleme niiöelda osake loodusest. Püüan mitte liiga koll olla, ausõna.
Kuna ma saatust ei usu, siis ma olen ilmselt lihtsalt koba
Oli aeg vahepeatuseks ja -ülevaatuseks. Maneež hakkas hobustest, sportlastest ja hooldemeeskonna liikmetest kihama nagu 
sipelgapesa. Igal pool olid laiali värvilised vidinad – tekid, päitsed, heinavõrgud, ämbrid ja nii edasi. Hobused aurasid.
Baltimor protseduuril
Sain mahti võistluse korraldajalt ja rajameistrilt Heigo Rohtlalt uurida, kus need rajad üldse looklevad ja kuhu ma autoga ligi pääsen. Hankisin kaardigi. Heigo viis mind kurssi ühe kavala teeristiga, kuhu pidin õigeks ajaks kohale jõudma, ning see minu plaaniks saigi. Rajal tuleb leida võimalikult palju huvitavaid ja erinevaid kohti, kahjuks paljudele neist alati autoga ligi ei pääse. Ruila 14 km pikkusel ringil nii juhtuski, et lume tõttu jäi sisuliselt lõviosa teekonnast mulle kättesaamatuks.
Uus plaan käes, asusin enesekindlalt teele. Kuigi mul ei olnud mingit teadmist, millise ajaga hobused nimetatud maagilisse punkti jõuavad, olin ma kindel, et jõuan sinna lahedasti enne neid. Tegelikkuses ebaõnnestusin ma haledalt. Tahaks öelda, et mingid "kõrgemad jõud" lihtsalt ei soosinud minu soovi selles punktis sellel päeval pilti teha, kuid olgem ausad, olin ise koba. Imestasin, mis ma jaksasin, oma saamatuse üle, kuid kaasa see ei aidanud. 
Esimesel korral jäin sinna teeristi napilt hiljaks, auto kiskus lumevalli, pidurid ragisesid ja samal ajal traavis enamus juba minust mööda. Teisel korral jõudsin ma kohale õigeks ajaks, parkisin auto kõrvaltee algusesse ja jalutasin uudistama. Mida ma kuulsin, ei olnud mitte hobused, oli hoopis väike nunnu punane traktor, kes just sel samal hetkel tahtis täpselt samast teeotsast välja sõita. Panin ummisjalu auto suunas punuma, eesmärgiga see kähku ringi parkida, et siis tagasi õigesse kohta tormata. Ei saanud ma aga autostki välja, kui eelmise ringi stsenaarium kordus – jälle kiiruga kaugusse traavivad hobused. Kolmandal korral valisin sinnasõiduks kavalalt teise marsruudi… mis osutus poole pikemaks ja kohale jõudes õnnestus napilt kolm viimast hobust pildile jäädvustada. Kahju, nii kenad männid olid seal, oeh. 
Kolm halli looduskaunil metsarajal, just seal, kuhu ma kolm korda hiljaks jäin.. Laura Jõgeda ja Nilsson ox, Helina Kalev ja Simson ning Grete Kaas ja Nola
Terve kari muhedaid võistluspaare
Puudulikest juurdepääsuoludest hoolimata sain oma adrenaliini kenasti üles, enamus võistluspaare digijäädvustatud ja värske õhu annuse pealekauba. Jäin ühtlasi mõtisklema, et seekord oli stardis palju huvitavaid paare.
Üle pika aja istus Filly Bella sadulas tuntud kestvusratsutaja Virge Laur. Ei suudagi meenutada, kas olen neid kunagi koos võistlemas tabanud. Sama on Heigo Rohtlaga, kelle hobune Wierusz on kas rivist väljas olnud või Heigo muude asjade korraldamisega nii ametis, et ise sadulasse ei saagi. No või siis ei ole mind kohal. Tavaliselt on ikka nii, et pilte on igavane hulk, aga seda ühte, mida just vaja, ei ole mitte. See on tõeline Murphy.
Heigo Rohtla ja Wierusz finišisirgel
Muidugi tekitas teatud elevust fakt, et oma kestvusratsutamise debüüdi tegi seekord takistussõitja Anni Kaljund. Küsisin, millest selline ettevõtmine. "Tegelen juba pikemat aega Rohtlatele kuuluvate hobustega, eriti Wierusziga. Aitan teda vajadusel sõita. Praegu oli neil abi vaja, et noor Jalizza saaks rohkem võistluskogemusi," kommenteeris Anni, kes arvas, et vaheluseks oli teise ala proovimine väga tore, kuid takistussõidu vastu ei saa. "Ma arvan, et see on inimeses kinni. Minule lihtsalt tundub takistussõit kõige põnevam, kuid mulle meeldis ka kestvus. Olen tänu Rohtlatele sellest palju rohkem teada saanud ning ka nüüd võisteldes tekkis uusi küsimusi ja vastuseid. Kestvusratsutamises on seda teooriat, analüüsimist ja planeerimist ikka minuaurst väga palju." Anni arvas, et kõige rohkem kartis ta hobusega midagi valesti teha ja ebaõnnestuda talle antud ülesandes, aga kõik läks siiski kenasti. Rajal oli tema sõnul vahva. Ta lisas, et kuigi paljud võibolla arvavad, et seal tehakse ainult sammu või ainult galoppi, siis tegelikult on tempo ja allüürid olenevalt pinnasest muutuvad. 
Anni Kaljund ja Jalizza – mõlemil kerge muie näol?
Ruilas tegi pärast pikka taastumisprotsessi ka stardi suve alguses õnnetult kaevu kukkunud kahekordne Eesti meisterhobune Oopus. Sedapuhku läks ta starti Marian Kikase isa Velloga. "Tahtsime proovida, mis seisus ta nüüd on, kuna alles poolteist kuud oleme teda jälle saanud vaikselt treenida," kommenteeris Marian Kikas. Haavad on Oopusel nüüdseks ilusti paranenud ning Ruilas näitas ta üles rõõmsat meelt ja head jaksu, kuid kuidas hakkab talle mõjuma suurem koormus, ei ole veel selge. Marianil on igatahes kavas kuu lõpus Soomes, Vesilahtis Oopusega natuke pikem distants sõita, (arvatavasti 80 km), ning kui kõik hästi läheb, maikuus Kurgjärvel juba uuesti Eesti Meistrivõistlustest osa võtta. 
Vello Kikas ja reibas Oopus taas võistlustules
Marian Kikas ise demonstreeris Ruilas oma uut tulevikulootust Jaliszkot, kel ühine isa nii Jethro, Jalizza kui ka nüüdseks meie seast lahkunud Jaduga. "Tõime ta Rootsist, kus kasvataja ise soovis, et hobune satuks sporti. Üldiselt on sellest täkust (Jalaam) tulnud Eestisse häid kestvushobuseid ja meie tegelik
ult plaanisime juba ammu, veel enne Oopuse õnnetust, uut hobust perre osta," seletas Marian. Jaliszko on väike hall araablane, kes tänavu sai viieseks. Tal on Mariani sõnul väga usaldav ja julge iseloom ning üllatavalt kiire taastumisvõime. "Olin lausa šokis, et ta nii kiiresti taastus, see tundus lausa ebaloogiline, arvestades veel, kui vähe temaga üldse on trenni tehtud," kirjeldas Kikas sügisel sadulasse pandud hobuse omadusi. Loomulikult loodetakse temastki pikkade distantside hobune treenida.
Marian Kikas ja debüteerija Jaliszko
Raja noorim võistleja oli seekord Keila kooli 3. klassi õpilane Kerli Karita Nugis, kes võistles kestvusratsutaja Katrin Liivi kasvatatud kuulekal ponil Riks. Neiu küll eksis vahepeal rajal ära, kuid saabus lõpuks ikkagi õiges suunas õnnelikult finišisse. Keila nädalaleht otsustas seepeale neiu vaprust tunnustada nende võistlusfotoga lehe nädalakokkuvõtte rubriigis.
Katrin Liiv sedapuhku ise võistles esimest korda oma 5aastasel araabia tõugu iludusel Valentine ox, lõpetades avavõistluse positiivse tulemusega. Maie Kuke kasvatatud Valentine on ka juba ühe varsa ilmale toonud, kellega loodame tulevikus võistlemas näha tema omanikku Sanna Turu. On näha, et araabia hobuste arv meie kestvusratsutamises on märkimisväärselt suurenenud ning spordiala näeb järjest ilmekam välja. Mis seal salata, nad on ju päris ilusad, need araablased.
Ilus Valentine ja Katrin Liiv. Taga Kerli Karita Nugis ja Riks
Ilm soosis, aga raja raskus pakkus suurt väljakutset
Aga mitte ainult araabia hobuseid, vaid üldse osavõtjaid oli Ruilas tänavu rohkelt. "24 võistlejat, seda on tõesti talve kohta täitsa palju. Ei usu, et meil varasematel aastatel oleks osalejaid nii palju olnud," arvas võistluse korraldaja Heigo Rohtla, kes pani selle tulemuse pehme talveilma arvele. Mullu ju jäeti võistlus käreda pakase tõttu sootuks pidamata. Kaua aga üldse traditsiooniliselt Vabariigi Aastapäeval peetav talvine kestvusvõistlus on toimunud, seda Heigo ei mäletanudki. "Lähme küsime Tuvi käest," pakkus ta. Tuvi (veterinaararst Andres Tuvi) ka ei mäletanud, aga arvas, et neli või viis korda.
Mis oli tänavu siis head ja halba? Ilm oli suurepärane, rada aga kole raske, arvasid paljud. Selles olin ise eksinud, arvates, et pinnas on just paras. Eks mina ju nägin ainult neid kohti, kuhu autoga minna kannatas. Tegelikult oli eelmistel päevadel lund kõvasti juurde tuisanud ning kohati oli hobustel metsas pehmes sügavas lumes päris raske. 
Kogenud Baltimori see muidugi ei murdnud, temale sobib ilmselt nii kõrbeliiv kui lumepuder. Vahva hobune. Võitis jälle. Efektselt nagu ikka, galopeeris finiši poole oma kaheksa hobust korraga. Paljudele kiirusvõistluse osalistele aga saigi ilmselt just raja raskus saatuslikuks ning õige mitu neist ei taastunud. Anne Rohtla, kes sedakorda Jethrol kolmanda koha võttis, oli auhinnale järgi minnes päris üllatunud: "Seda nüüd ka liiga sageli ei juhtu, et saabun finišisse kaheksandana, aga koha saan kolmanda…" Selline see sport on – tunne oma hobust. 
Baltimor juhib pikka lõpuspurtijate rivi
Virge Laur ja Filly Bella võtavad kiirusvõistluse teise koha
Jälle sai vahva päev seljataha. Inimesed tundusid rõõmsad. Mann oli ka õnnelik, tema hobune ei jäänudki viimaseks. Järgmine kord kohtume jälle Kõrvemaal, kui Kõrvemaa Kevade raames 28. aprillil peetakse ka juunioride meistrivõistlused.
Keda tulemused huvitavad, leiab need siit: http://hobumaailm.ee/files/event/rqmkm4f4bcf0b2b1b5Tulemused.pdf
Kes rohkem pilte soovib kaeda, vaadaku siia: http://www.kyllitedre.com/Photography/Endurance/Ruila-Talvine-Kestvus2012/21633267_JzSG5M#!i=1725289288&k=VBNG3HQ
Artiklis avaldatud piltide autoriõigus kuulub Külli Tedrele ning nende kasutamine autori loata on keelatud.