Londoni Olümpiamängud: Esimesed muljed

Täna, 1. augustil on ainuke ratsaspordivaba päev, mida kasutan kohe ära pikema loo kirjutamiseks. Rääkida on mõistagi palju, ei teagi, kust alustada. Loodan, et suudan lihtsa inimese kombel edasi anda oma emotsioone ja kogu olümpia-atmosfääri, mis on minu jaoks esmakordne kogemus. Alustan täitsa algusest.

Kui ma Londoni reisi planeerima hakkasin, sai põhiliseks mureks elukoht. Otsisin seda sotsiaalvõrgustike ja tutvuste kaudu, leides isegi paar vastust oma päringule. Olin üsna rahul ükskõik, millise asukohaga. Siis aga naeratas õnn mulle eriti ootamatul ja meeldivaimal võimalikul viisil. Sain vastuse CouchSurfing portaalist ühelt väga kenalt inimeselt, kes elab peaagu, et Greenwich Parkis. Olles siin olnud vaid kolm päeva, tuleb juba tunnistada, et ma olin vist lausa hullumeelne arvates, et võiksin elada kuskil kaugemal. Päevad on pikad ja London on hiiglaslik. Kui sa just ei soovi veeta vähemalt 4-6 tundi iga päev ühistranspordis, on kindlasti ülioluline majutuda võimalikult sündmuste keskel. Lihtsam öelda kui teha – tõsi. Igatahes mina lähen nüüd igal õhtul magama suure tänutundega oma võõrustaja suunas.

Kes ei tea, siis CouchSurfing on võrgustik inimestest, kes majutavad tasuta oma kodudes täiesti võõraid inimesi, ning loomulikult nendest, kes säärast majutust ise otsivad. On vist üsna normaalne eeldada, et igavad inimesed sellisesse portaali end ei registreeri, kuid risk sattuda kuhugi tundmatusse ja ebameeldivasse kohta on kahtlemata olemas. Enda esimese kogemuse põhjal on kaugeleulatuvaid järeldusi kindlasti vara teha, kuid julgen siiski igati soovitada. Olen lisaks ilusale ajutisele kodule leidnud ka uue sõbra.

Inglased üllatavad külalislahkuse ja sotsiaalsusega

Minu saabumispäeval hilines lend pea kaks tundi. Õnneks oli minu võõrustaja, kes on täiesti arusaamatult külalislahke ja abivalmis inimene, mulle Lutoni lennujaama vastu saatnud auto. Pääsesin südaöisest seiklusest ilma kaardita võõras linnas ning saabusin luksuslikul viisil oma uude koju, kus mind juba ootas hiline õhtusöök ja väga soe vastuvõtt. Minu võõrustaja ei ole küll britt, kuid mis tema puhul ja mujalgi esimesena silma torkas, on kohalike suhtlusvalmidus. Kuigi mulle üpriski meeldib omaette nohistada, nii et keegi mind ei tülita, hakkab mulle vaikselt isegi meeldima see eht-inglaslik viisakus täiesti võõraste inimeste suhtes, mis algab tavaliselt umbes selliste lausetega: "Wow, you must be carrying a heavy bag, are you okay?!" ("Oi, te kannate vist väga rasket kotti, on teiega kõik hästi?!") või lihtsalt "How do you do, ma’am" ("Kuidas käsi käib, madaam"), rääkimata kuulsatest repliikidest ilma teemal. Väga raske on siis jääda ise selliseks mühakaks, kes midagi vastu ei ütle. Avastasin end eile ringi käimas suu kõrvuni ja kõigile eriti optimistlikult "tere hommikust" soovimast. Mängudega seoses on tänavail tuhandeid roosades vestides inimesi, kes lihtsalt suunavad ja abistavad külastajaid teekonnal ja seoses transpordiga. Kindlasti on neid instrueeritud olema avatud ja naeratavad, kuid mulle näib, et see tuleb neil väga loomulikult välja.

Mis veel muidugi Inglismaale omane, on vihmane ilm. Vahetult enne kolmevõistluse autasustamist tegid fotograafid aega parajaks vihmavarjude all istuvaid lõbusaid pealtvaatajaid pildistades. Foto: Külli Tedre

Öösel ei maksa Greenwich Parki sattuda

Rääkides suunamisest ja minu elukohast, siis esimese võistluspäeva õhtul õnnestus mul peaaegu ära eksida. Lõpetasin pressikeskuses kümne paiku õhtul ja minu üllatuseks oli selle aja peale väljas kottpime. See ei olnudki mingi naljaasi, kuna Greenwich Park on väga suur ning öösiti seal mingit valgustust ei ole, sest ametlikult on ta öösel suletud. Kogu ala on muidugi piiratud ja väravaid õige mitu, kuid õige tee valimine polegi esimesel korral nii lihtne.

Pärast pikemat sorti seiklemist õnnestus mul leida väljapääs, millest oli ainult pooleldi abi, sest ma ka päris täpselt ei mäletanud, kus ma elan. Kõlab uskumatult tobedalt, aga kuna mul puudus ühtlasi Londoni kaart ja minu telefoni aku oli võrdlemisi otsakorral, seadsin sammud selles suunas, kuhu naiselik vaist juhatas. Minu kodutänava nime siin loomulikult keegi ei tea, sest kes ikka teaks kõiki Londoni linnatänavaid peast. Õnneks asus kodule võrdlemisi lähedal üks naljaka välimusega kirik, mis paistis juba kaugelt. Mulle teed juhatada üritanud võistluste turvamees ei olnud küll päris kindel, et ma öösel ikka kirikusse peaksin minema, kuid ma jäin enesele kindlaks ning see polnudki vale. Järgmisel hommikul tervitas kõnealune mees mind kavalal muigel ning oli päris rõõmus, et ma ikkagi koju jõudsin.

Olümpiat näivad nautivat kõik – pealtvaatajad, ratsanikud ja hobusedki

Esimesed muljed kogu Olümpiast olid vastakad. Ühest küljest on näha, et sellise ürituse korraldamine on suur väljakutse ja tundub, et seda on tehtud parimal võimalikul viisil. Linnarahva jaoks on üles seatud suured ekraanid, kust näeb otseülekandeid ja iga londonlane saab niiviisi spordipeost isiklikult osa. Teisalt tekitavad suunaviidad suhteliselt palju segadust, mistõttu juba kõige lihtsamat asja – põhilist pressikeskust ja selle juures asuvat akrediteerimispunkti otsisin ma pea kaks tundi.

Olümpiastaadion. Foto: http://www.london2012.com/

Lisaks, kuna kõik on mastaabilt nii üüratu, ei saa rääkida ka mingist visuaalsest naudingust. Näiteks, vabandagu mind arhitektid ja kunstnikud, aga see Orbiti nimeline olümpiatorn, kust kogu külale ülalt alla vaadata saab, on lihtsalt eriliselt inetu. Kogu küla ümber on palju tööstusmaastikku, kõrghooneid, pooleli olevaid ehitusi, raudteesõlmi jne. Paljud rajatised (kasvõi näiteks peamine pressikeskus või siis ajakirjanike lounge Greenwichis) on rajatud nö suvalistesse karpidesse, mis meenutavad laohooneid ja soojakuid. Samas on see kõik olümpia suurust arvesse võttes paratamatu ja vähemasti ratsutamisareen, tallid ja loomulikult meie kaunis park on meeldivad.

Orbit. Foto: http://www.london2012.com/

Areen, mis mahutab 25 000 pealtvaatajat, on loomulikult välja müüdud. Kolmevõistluse krossile aga müüdi 50 000 piletit ehkki oleks võinud isegi rohkem, nagu alguses plaanitud (70 000). Nii palju inimesi ei ole ma loomulikult ratsavõistlustel kunagi näinud. Siin ei saa rääkidagi mingisugusest jahedast suhtumisest esinejatesse. Igaüks, kes teeb ilusa soorituse, või ka veidi kehvema, saab suure aplausi osaliseks ning kaasa elamine eriti kodustele esinejatele on mõistagi maruline. Publik on riietunud oma rahvusvärvides kostüümidesse, kannavad kaasas lippe ja isegi maalivad neid oma põskedele. Ka võistlejad kordavad teineteise järel pressikonverentsidel, et olümpiamelu on midagi, milleks ei ole võimalik kuidagi valmis olla. Ja ometi, keset säärast suurt kära suudavad hobused jääda rahulikuks ja taluvad seda ülimalt erilist atmosfääri lausa uskumatult hästi.

Foto: Külli Tedre

Pealtvaatajate toetus aitavat ka sportlikele sooritustele kaasa. Võiks arvata, et sellise pinge ja tähelepanu all võistlemine on mõnele nõrgema närvikavaga inimesele raske, kuid ratsanike väljaütlemised kinnitavad pigem vastupidist. Kõigile on siin olemine privileeg, rõõmupäev, ja paljudega juhtub see esimest korda elus. Vaadates eilseid medalivõitjaid, on selge, et ehkki ihaldatud kulda soovib igaüks, ollakse rahul ja üllatunud ka teist karva medali üle. Midagi ei tule olümpial kergelt ega iseenesest mõistetavalt. Mina, kes ma pole kolmevõistlusega palju kokku puutunud, avastasin end ühtäkki meeletult kaasa elamast ning paaril korral tuli isegi väike pisarakene silma. Tekkis tohutu austus nende ratsanike ja hobuste vastu, kes siin kolm päeva näitasid oma ülimat võimekust. Ja ehkki Saksamaa oli juba valitsev olümpia kuldmedalist, pidid nemadki andma oma maksimumi. See kross ja ebaharilik kahevooruline takistussõit tõesti nõudsid hobustelt viimast ja ometigi tulid sellest katsumusest puhtalt läbi nii mõnedki. Suur au ja kiitus kõigile, kes siin üles astusid.

Juubeldava kodupubliku ees hõbemedalile tulnud briti koondis galopeerib kenas reas auringil. Tekkisid kohe kadrilli-mõtted. Foto: Külli Tedre

Kuninglik park on ideaalne paik ratsavõistluse läbi viimiseks

Paar sõna ka toimumispaigast endast. 74 hektari suurune Greenwich Park asub Kagu-Londonis, põhilisest olümpiastaadionist umbes 10 km kaugusel. See on kuningaperele kuuluv park, kus vanasti peeti jahti, ning mis kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Park paikneb kahel tasandil, millest kõrgemast ehk lõunapoolselt osalt avaneb vaade linnale. Mõistagi just see mitmetasandilisus oligi see, mida krossiraja tehnilisust silmas pidades kõikjal esile toodi. Pargi kõrgemas osas asub ka ulatuslik lilleaed, eraldi kaunis roosiaed, parditiik, kõlakoda, kriketiväljak, tenniseväljakud, 17. sajandist pärit kastanipuud, iidne tammepuu, mida seostatakse kuninganna Elizabeth I-ga, ning suletud territoorium, kus peetakse metskitsi.

Foto: http://www.london2012.com/

Teises otsas ehk põhjas asub populaarne laste mänguväljak ning järv, millel saab sõita paadiga. Olulisematest rajatistest pargis peab nimetama Meremuuseumi ning Kuninglikku Observatooriumi. Ratsutamisareen paikneb samuti põhjaservas ning kuna tribüünid on väga kõrged, paistab ka nende tipust kena vaade.

Tribüünide ülemises otsas seista on minule, kui kõrgust kartvale iniemesele paras katsumus, kuid pildi saamise eesmärgil tuleb seda paratamatult teha. Foto: Külli Tedre

Kross aga kulges sinka-vonka läbi terve pargi, läbides korraks ka põhiareeni. Raja ääred olid paksult rahvast täis ning kohati oli päris raske pildistama pääseda; (mul nimelt puudub fotograafide akrediteering). Samas oli kõik väga hästi korraldatud ja peetud silmas, et igaüks saaks sellest raskesti hoomatavast maastikusõidust osa. Mitmetes kohtades üle pargi olid üleval hiiglaslikud ekraanid, kust sai jälgida ratsanike kogu teekonda rajal. Selle tarbeks olid kõrgele üles veetud kaamerad, mis traatidel edasi-tagasi liuglesid, andes edasi võrdlemisi ebatavalist pilti antud spordialast. Palju publikut liikus aga raja ääres ühest kohast teise, et pildistada erinevaid takistusi, ja alati, kui hobune hakkas lähenema, kõlas korraldajate poolt vali vile pealtvaatajate tähelepanu püüdmiseks. Ehkki mul õnnestus enamus ligi 6 km pikkusest rajast läbi käia, jäi paar kohta ja takistust siiski nägemata. Sellest hoolimata heitke pilk galeriile, kus iga pildi all on ka vastavat kohta või tõket kirjeldav allkiri. http://www.hobumaailm.ee/?page=11&gallery=2&sub=78

Rahvas naudib krossi suurelt ekraanilt. Foto: Külli Tedre

Mäe otsa paigutatud kuu takistus oli paljude fotograafide lemmik, kuna iseloomustas hästi ümbruskonda. Roheluses kappavad hobused, taamal juba Londoni kesklinn. Foto: http://www.london2012.com/

Kolmevõistlejad on nüüdseks medalid kaela saanud ja sakslasel Michael Jungil ilmselt pea haige – tuli ju eile tähistada nii meeskondlikku kui individuaalset võitu, rääkimata ka oma 30ndast sünnipäevast, mis sattus eriti põnevale ajale. Täna ratsaspordialasid ei toimu, homme aga astuvad areenile koolisõitjad. Õhtu lõpuks leiate hobumaailmast kindlasti ka uudise, pikema loo loodetavasti mõne päeva pärast. Kuulmiseni!