Olen vahepeal end päris hästi sisse seadnud ja kuhjaga mõtteid koondanud, et on paras aeg kirjutada järgmine reisikiri. Kirjutan seda lugu tegelikult juba viimased neli päeva, aga kuidagi ei jõua lõpuni, nii palju toimub ümberringi. Mul paluti eelkõige rääkida sellest, mida telekast ei näe. Usun, et siia sai nüüd ka ühtteist sellist kirja.
Kõigepealt natuke sellest, kuidas üldse Olümpiamängudele akrediteeringut saada. Lihtne vastus oleks, et läbi "halli kivi". Nii, nagu sportlastelegi jaotatakse riikide kaupa piiratud arv kohti, mille täitmise eest vastutavad riiklikud ratsaliidud, nii on ka ajakirjanikke igast riigist lubatud vaid teatud arv. Meediaväljaanded esitavad oma taotlused aastaid varem Eesti Olümpiakomiteele, kes suuresti otsustab, kui palju ajakirjanikke igast meediumist akrediteeringu saab.
Mõistagi peetakse silmas, et kajastus oleks võimalikult lai ning kataks kõik populaarsemad alad ning eriti need, kus võistlevad eestlased. Kuna OMil ükski Eesti ratsasportlane ei võistle, ei ole tegelikult üldse eriti reaalne saada akrediteeringut vaid ratsaspordi kajastamise jaoks. Minu viibimine on siin seotud ainult sellega, et oli väljaandeid, kes viimasel hetkel loobusid, kuna tegelikult on väljasõit, isegi nii lähedale nagu seda on Suurbritannia, väga kulukas. Näiteks ainuüksi ühe inimese ligipääsu eest internetti tuleb maksta 200€. Fotograafide kohti oli Eestile üldse antud minu andmeil kolm (võin eksida, aga see number oli väga väike). See on ka põhjus, miks minusugusel ei tasu sellest üldse unistada. Et kirjutava pressi jaoks on mõeldud ainult istmed tribüüni kõrgeimail astmeil, tuleb pildistada ülevalt alla, mis on veidi nukker, kuid parem kui mitte midagi.
Ajakirjanikud on veidi hädas
Kuna teema on sujuvalt jõudnud ürituse korralduseni, on paras hetk rääkida ilmast ning seda seoses sellega, et pressitribüünil puudub katus. Ülemistel astmetel puudub ka seljatagune. Kirjutav press istub kiiresti vahelduva tuule, tormi, vihma ja kõrvetava päikese käes. Ehkki kõik ajakirjanikele mõeldud lauad on varustatud televiisoritega ning võimalusega (elektripistikud, internetikaablid) tuua kogu enda tehnika sinna, et ei peaks jooksma väljaku ja pressikeskuse vahet, pole sellest kenast žestist alati just kasu. Ilm muutub Londonis iga paarikümne või isegi paari minuti järel ning seetõttu on kõik kohad pidevalt üle ujutatud või tuulte meelevallas. Stationaarseid ekraane laudadel katavad küll suured läbipaistvad kiled, mille alla on võimalik varjuda, kuid kilede peale kogunevad sajuhoogude ajal suured lombid, mis omakorda voolavad laudadele ja uputavad üle kõik paberid, ja veel hullem, sülearvutid. Kohati on endast isegi natuke hale, samas on kilede alla peituvaid ajakirjanikke päris naljakas vaadata. 
Loodame, et teil on selle märja kile all mugav. Muide, kui päike paistab, siis juhtub kilede alla unustatud ekraanidega hämmastavaid asju. Üks näiteks sulas täielikult üles..
"Nad vaidlesid kõvasti, kas panna pressitribüünile katus või mitte, aga siis mõtlesid vist, et ega Inglismaal ju ei saja ometi," teadis üks kohalik asjapulk rääkida. Siinkohal tooksin ära ühe humoorikaima stamplause, mida kuuleb pea iga päev: "Do you need a dry starting order?" ("Kas te vajate kuiva stardijärjekorda?") Vähemasti vihmakeepe jagatakse meediaesindajatele usinalt tasuta. Võta kasvõi kolm tükki!
Mis veel on pressilaudade puhul huvitav, on igasugune siltide puudumine, ometigi on üle poolte kohtadest kellegi omad või millegi muu jaoks broneeritud. Esimestel päevadel oli võrdlemisi tavaline, kui mind enamikest kohtadest ära aeti ja suunati kuhugi uude ja paremasse, mis ka lõppude lõpuks valeks osutus. Alles nädal aega pärast võistluse algust oli tribüünidel töötavatele vabatahtlikele lõpuks selgeks saanud, kes kuhu istuda tohib ning kahjuks ei õnnestu mul enam pildistamiseks hiilida parematele kohtadele. Üldiselt midagi valesti teha ei tasu, muidu võidakse ajakirjanik OMilt välja saata ning tulevikus võib see intsident osutuda suureks probleemiks uue akrediteeringu saamisel.
"Näete, seal ei ole pressi kohad!"
Korralduslik pool on üldiselt kohati natuke rabe seetõttu, et kogu ratsakompleks on ehitatud nullist ning võetakse pärast võistlust maha. Üks kohalik ajakirjanik seletas lähemalt, et Pekingis (tehniliselt Hong Kongis) korraldas ratsutamise osa kohalik džokiklubi ning võistlused peeti juba olemasolevates rajatistes, mis on tunduvalt stabiilsemad ja rohkem läbi mõeldud.
Turvasüsteemid on samuti paiguti veidrad. Mõnes täiesti "süütus" kohas tuleb neli või viis korda oma kaarti näidata, samas kui paar päeva tagasi õnnestus mul kogemata peaaegu, et sekretariaati eksida, sest selleni viiva tee alguses polnud mingeid tähiseid ega turvameest. Teine hämmastama panev lugu on fotografeerimise lubamisega. Nimelt on igas väravas sildid, et pilte teha ei tohi, filmimisest rääkimata, ometigi kannab kogu publik päris suuri peegelkaameraid kaelas, mis seal niisama ei ilutse, vaid mis loomulikult kohe esimesel võimalusel käiku lähevad. Internetis on pilte ja videosid üleval vist küll juba kõigil, kes võistlust vaatama on tulnud.
Põhjuseid, miks igaüks ei tohi pilti teha, on mitmeid. Põhiliselt muidugi kardetakse, et jäädvustatakse midagi ebameeldivat või intrigeerivat (õnnetus, hobuse väärkohtlemine, kellegi sobimatu käitumine vms). Teiseks on OMi korraldamine seotud suurte sponsorlepingutega, millega üritatakse katta 19 miljardit dollarit maksma läinud mängude korralduskulud. Seetõttu on igasugune muu reklaam keelatud ning fotode avaldamine ajakirjades ja portaalides, mis on seotud erinevate sponsoritega, vägagi kontrollitud. See on ka põhjus, miks paljud teile kõigile tuntud hobused on olümpial järsku teise nimega – nende nimedest on eemaldatud kõik toetajatele viitavad osad.
Ühelgi teisel võistlusel sellist publikut ei näe
Suurbritannia on end nende päevade jooksul tõestanud suure ratsaspordiriigina mitte ainult tulemuste poolest, vaid ka selles osas, kuidas nad oskavad kaasa elada ja austavad võistlejaid. Publik tundub siin võistlust täiel rinnal nautivat. Paljude jaoks on see kauaoodatud sündmus, kuhu sõidetakse riigi teisest otsast kohale kogu perega. Loomulikult rääkimata neist, kes on tulnud siia teiseltpoolt maakera, et elada kaasa oma sportlastele, isegi kui neid on ainult üks. Inimesed on riietunud rahvusvärvidesse ning kannavad ühel või teisel moel kõik kaasas oma riigilippu, olgu ta siis tilluke või hiigelsuur, maalitud lihtsalt põsele või üle terve näo. Britid on oma sportlaste üle väga uhked ning kuna tänaseks on neile tulnud juba mitmeid olulisi medaleid, käiakse tänavatel ringi lauluga ja rongijaamade tabloodki sisaldavad tekste: "Palju õnne, Suurbritannia!" Kokku on ju võidetud juba 48 medalit, neist 22 on kuldsed.
Suurbritannia hümni mängimise ajal on tribüünil viibimine kirjeldamatu tunne, kuna kõik laulavad kaasa, luues hetkeks ühislaulupeo laadse atmosfääri. Olümpia on brittidele suur pidu, kuhu tullakse šampust jooma ja mõnusalt aega veetma. Muidugi on ka inimesi, kes kogu seda melu vältida üritavad ning rongijaamade sulgemise ja ülerahvastatuse tõttu väga pahased on, kuid see kõik käib asja juurde. Kõigile ei saagi sport meeldida. Enamus inimesi on jätkuvalt abivalmis, ehkki vähem jutukad kui esimestel päevadel. Näha on, et väsimus on igatpidi ligi hiilimas, aga võibolla ollakse juba lihtsalt selle ebatavalise olukorraga harjunud.
Väike ekskursioon kergejõustikuareenile
Mõned päevad tagasi võtsin end lõpuks kokku ja ronisin metsast välja, mõttega minna suurele staadionile kergejõustikku vaatama. Kuna ratsavõistlused võtavad suure osa ajast ära, siis ühegi Eesti sportlase esitust ma ei näe. Samas oli tol õhtul kavas ilmselt üks mängude oodatuimaid sündmusi üldse – meeste 100 m finaal. Haakisin end sappa ühele abivalmis prantsuse fotograafile, kes teadis hästi teed. Kuna meie enda pressikeskus suletakse 4 tundi pärast võistluse lõppu (ja see ei ole ausõna piisav, et oma töödega lõpule jõuda), peamine pressikeskus on aga avatud 24h, käib tema seal igal õhtul oma fotosid sorteerimas ja töötlemas. Ise olin peamisse pressikeskusse sattunud vaid korra – kõige esimesel päeval, mil tuli enda akrediteering valideerida. 
Kohale jõudes sattusime otse suure melu keskele. Meedia lounge’is mängis elav muusika ning oli näha, et surmani väsinud ja näljased ajakirjanikud saavad siin tõesti vajadusel lõõgastuda ja väikse turgutava õlle teha. Nähes minu elavnevat huvi ja rõõmsamaks minevat meelt, lausus prantslane: "See ei ole siin mingi Greenwich Park!"
Pressikeskus on tõesti suur, laiudes 25 000-l ruutmeetril, sisaldades lisaks ajakirjanike igapäevatööks vajalikele ruumidele ka teemaspetsiifilist raamatukogu, baare, lounge’e, keemilist puhastust, massaažisalongi, apteeki, meditsiinikeskust, postkontorit, juuksurit, ilusalongi, võimlat, palveruumi ja muidugi erinevaid poode. Keskuse neljal korrusel asuvaid ruume on võimalik kogu perioodiks rentida, mida mitmed riigid on ka teinud. Tubade sisustamiseks tuleb tellida ka mööbel, mis ei ole just eriti odav. Fotograafid võistluse vältel samuti muretsema ei pea, nende jaoks on eraldi pood ning ka tehnika parandamise keskus, mille ladu on silmini head ja paremat kraami täis. Tehniku sõnul on neil käed-jalad tööd täis, kuna inimesed muutuvad päevade edenedes järjest lohakamaks, pillates kallist tehnikat väsimusest lihtsalt maha.
Pärast väikest ekskursiooni pressikeskuses tuli võtta meedia-buss ning sõita põhiareenile. 80 000 istekohaga areen osutus kuidagi oodatust väiksemaks. Ma muidugi ei taha öelda, et ta oli väike, sest nii palju inimesi korraga polegi ma ilmselt elu sees näinud. Kuid televiisorist vaadates on tunne, nagu staadioni lõppu polegi näha, ning tekib küsimus, kuidas pealtvaatajad kõike seal toimuvat hoomavad. Kohal olles neid küsimusi ei kerki, sest kõik on kenasti jälgitav. Samas toimub mitu ala korraga ja ülevaade on siiski palju segasem ning vähem hubane kui ratsaspordis. Ma ei ole küll eriline kergejõustiku fänn, ning oleks väga palju vahvam olnud, kui mõni eestlane samal ajal üles oleks astunud, aga Usain Bolti järjekordne võit oli sellegipoolest vaatamist väärt. 
Siit see võit siis jälle tuleb
Pärast 100 m jooksu mõtlesin ma hirmus kaval olla ja kiirelt välja hiilida, et rahulikult enne võistluse lõppu rongile jõuda. Väike valearvestus oli see siiski, kuna seda sama lootsid teha ka ülejäänud mitutuhat inimest. Segaduse vältimiseks suleti lähim rongijaam ning rahvas suunati turvalisuse huvides 3 (!) peatust kaugemale. Vähemalt oli see üks kena õhtune jalutuskäik. Enne kojuminekut aga toimus väike humoorikas vahejuhtum, mil ma naiste tualeti ees põrkasin vastamisi Pius Schwizeri ja Steve Guerdat’ga, (kes on siis Šveitsi takistussõidukoondise liikmed). Hmm….jpg)
Seltskondlik jalutuskäik koju
Eestlasest ei saaks küll kunagi inglast
3. augustil kutsus Eesti Olümpiakomitee kõiki eestlasi ja Eestile kaasa elajaid mängude ametlikule afterparty’le. Mõtlesin, et äkki viskan ka siis pilgu peale ja räägin mõned laused emakeeles, kirun taga seda, mis ei meeldi, ja muljetan kõike, millest olen vaimustuses. Registreerisin end ka nõutud kohas eelnevalt külaliste nimekirja ning avastasin, et seal on enne mind juba üle 250 inimese. Loomulikult ei olnud ma viimane – nagu hiljem kuulsin, külalisi oli kokku registreerunud üle 300 ning ma siiani ei saa aru, kuidas nad sinna nimetatud baari alguses kõik ära mahtusid. Ise jäin loomulikult kõvasti hiljaks, aga parem seegi kui üldse mitte kohale jõuda.
Loomulikult oli minu hilinemise üks põhjuseid asjaolu, et suutsin taas ära eksida. Mul nimelt polnud ikka veel korralikku kaarti ja sellel kiiruga välja prinditud visandil olid peal vaid kõige suuremad tänavad. Igatahes vihastasin ma end ringi ekseldes välja ja hüppasin esimesse ettejuhtuvasse toidupoodi, kus imekombel müüdi ka kaarte. Kaardi abil on tõesti tunduvalt mõnusam välja selgitada, kuhu sa lähed! Tõttasin õhtuhämaruses, ise tänaval käigu pealt makaronisalatit süües, sihtkoha suunas, kartes, et pidu hakkab juba lõppema. Lõpuks üritusele jõudes sain ma ühtäkki nii selgelt aru, mida mõeldakse selle all, et eestlast eristavad jäätükist ainult kulmud. Ma arvan, et oleksin võinud keset põrandat ühe koha peal seista kaks tundi ilma, et keegi oleks reaalselt minu vastu mingit huvi tundnud. Sellised me, eestlased, oleme, ja omaette olemine on mulle muide alati meeldinud, kuid uskumatul kombel hakkasin sel õhtul kohalikest väga kiiresti puudust tundma. Pidu ise midagi väga erilist ei olnud, loositi mõned auhinnad ning tehti juttu oma esinemise lõpetanud sportlastega. Igaüks sumises eraldi nurgas ja oleks olnud surmigav, kui ma poleks kohanud üht kena Inglismaal elavat eestlastest paari..jpg)
Ma olen üks väga kehv ja laisk turist, aga tegin sõbra nõudmisel sellest kellatornist siis ka ühe klõpsu
Londoni elust
Järgnevad lõigud pole kindlasti Londonis käinutele mingi üllatus ning need võite vabalt soovi korral vahele jätta, kuid tahaksin siiski pisut kommenteerida kogu üldist elukorraldust. Britid ise arvavad endast ja oma kodumaast hästi, nad usuvad, et maailma esimese metroosüsteemiga riigina on just neil kõik asjad kõige modernsemad ja paremas korras. Minu võõrustaja kutsub Inglismaad naljatlevalt arengumaaks, kus tegelikult paljud lihtsad asjad on üsna keeruliseks aetud ning bürokraatia ja laiskus lokkab. Rongid toimivad muidugi nii hästi, kui see Olümpiamängude ajal üldse võimalik on, kuid näiteks rongijaamade logistika on kohutav.
Nii palju olen ma nende päevade jooksul jõudnud õppida, et mingit loogikat kuskilt otsida ei tasu. Tuleb üritada järgida silte, kuid kuna need ei näita pooltel kordadel sinna, kuhu vaja, on lihtsam koguaeg kelleltki teed küsida. Ma ei tea, kas ma oma elus üldse olen nii paljude inimestega rääkinud kui siin Londonis olles kokku. Paljuski on muidugi abiks raudteejaamade perroonitöötajad ning OMi ajaks palgatud lisatööjõud, kes on tähelepanuväärselt entusiastlikud ja näivad rahvamasside koordineerimist isegi nautivat. Samas on lausa häiriv, kuidas teed juhatavad sildid vahel lihtsalt täiesti absurdses suunas viitavad ning hiljem selgub, et vasakule pööramise asemel tuli tegelikult minna otse ja siis paremale. Ärge küsige, miks.
Ühel hilisel õhtul jäin ma maha kahest rongist lihtsalt sellepärast, et ma ei suutnud lihtsas väiksemat sorti jaamas leida viisi saamaks teiselepoole rööpaid. Ning kui ma hõikasin selle küsimuse vastasperroonil istuvale noormehele, teatas ta, et tal pole samuti aimugi, ta lihtsalt hüppas üle. Tegelikult on selline tegevus väga suurte trahvidega karistatav ja ehkki mind keelitati tema eeskuju järgima, otsustasin ma omal jõul edasi navigeeruda. Kuna mul see endiselt väga hästi välja ei tulnud, pidin loomulikult jälle abi paluma. Ja te võite mind lihtsalt kobaks nimetada, mida ma ka kindlasti olen, aga see ei olnud tõesti esimene kord, kui kohalik vastas: "Yeah, sorry, I know.. the signs are not correct here." ("Jah, vabandust, ma tean.. need sildid ei ole siin õiged").
Muide seoses raudteega on veel kaks äärmuslikku lugu jutustada. Nimelt ehkki rööbastelt üle hüppamise eest on ette nähtud suured karistused, ei tasu seda trikki teha ka teisel põhjusel. Nimelt on osa rööbastest surmavad, kuna sisaldavad 750 voldist elektrilaengut ning võivad inimese eluküünla hetkega kustutada. Reegel kõlab: mitte kunagi ära katsu kolmandat rööbast. Kuid kui lõbusamaks minna, siis paar päeva tagasi õnnestus mul raudtee ääres näha hiigelsuuri soolakotte. Kindlasti küsite põhjendatult, miks. Kahtlen, et keegi vastab sellele küsimusele esimese hooga õigesti, kuid vastus on: selleks, et sulatada jääd. Millist jääd, küsite kindlasti seepeale. Tõepoolest, ehkki väljas on kena suvi (nii kena, kui Inglismaal ilm üldse vist olla saab), on London 2012 kõigeks valmis. Pagan seda teab, võibolla ongi homme lumi maas!?
Ja loomulikult ei saa ma lõpetada lugu enne, kui olen õhku visanud klassikalise küsimuse: Kuidas pesta käsi, kui ühest kraanist tuleb kuum ja teisest külm vesi, ning nad voolavad eraldi?
Kas pole mitte nunnu?