11. mai varajane hommikutund oli paljulubav – vihmapilvi polnud näha, loota võis päikselist ilma. Teatavale osale meie Eesti ratsasportlaste seltskonnast tundus selline teadmine eriti vastuvõetav, kuna suunduti Järvamaale Koordi Tallidesse kolmevõistluse koolituselele.
Kaks muhedat tegelast, Raivo Laanet ja Joosep Tikk, koostöös Eesti Ratsaspordi Liiduga, olid hakkama saanud suure töö ja tõelise saavutusega. Hommikul kell 10 ootas ratsasportlasi, treenereid, võistluste korraldajaid, otseloomulikult ka meie tehniliste delegaatide ja krossirajameistrite kontingenti ei keegi muu kui maailma absoluutsesse tippu kuuluv rootslasest rajamester, tehniline delegaat ja krossidisainer, aga samuti ka paljude suurte võistluste korraldaja ja direktor, Per Magnusson isklikult!
Per Magnussoni CV siin ära toomine tähendaks ilmselt mitut masinakirja lehekülge tihedas kirjas. Toome ära olulise. Ta on 65 aastane, TD ja CD (tehniline delegaat ja rajameister) 3 ja 4 tärni võistluste tasemel. Tuletame siinkohal lugejale meelde, et kolm ja neli tärni on kõige kõrgemad raskusastmete tasemed. Ning, kui me avame internetis http://malmoeventing.com/, siis näeme, et spordidirektoriks on selle aasta Euroopa Meistrivõistlustel Malmös märgitud samuti Per Magnussoni nimi. Nagu nimest võiks eeldada, on tegu rootslasega. Lisaks, kõnekeelena valdab ta ka saksa, inglise ja prantsuse keelt. Loodetavasti pärast siin veedetud aega saab ta aru ka mõnest eesti keelsest fraasist.
Millest siis räägiti?
Erilist tähtsust ja suurt vastutust omistati just TD ametile. See amet nõuab lisaks rajameistri ameti suurepärasele valdamisele ka teadmisi teistest valdkondadest. Ei ole vahet, kas tegu on 90 cm või 4* tasemel võistlusega. Ühesuguse tõsidusega tuleb suhtuda mõlema tasemega võistluste radadesse.
Meie st. Eesti olude seisukohast pidas Per Magnusson eriti oluliseks just ponispordi tähtsust, sest ponid, see on meie tulevik, lai kandepind ja tulevane tipptase. Ponid tähendavad suurepärast võimalust kaasata spordi juurde lapsevanemaid ja vanavanemaid, samuti sponsoreid.
Kuigi võistlusklassid hakkavad Rootsis 90 cm juures, rõhutas ta nn. treeningklassi võistluste (alates 50 cm) tähtsust.
FOTO: Maria Ståhl, http://www3.ridsport.se/Tavling/Falttavlan/Startfalttavlan
Olulise punktina tõi ta välja ja rõhutas kolmevõistlejate ja võistluste korraldajate omavahelise koostöö tähtsust. Eks meil ole sellega juba ammu algust tehtud, aga tuleks rohkem koopereeruda mobiilsete, teisaldatavate tõkete ehitamisel. Samuti peaksime koopereeruma võistlustarvikute kasutamisel, nagu näiteks takistuste lipud.
Ülioluliseks pidas Magnusson Eestis oma rahvusliku „Estonian Cross Country Course Design Guidelines“ ( „Juhendmaterjal krossitakistuste ehitamiseks“) materjali koostamist. Selleks soovitas Per kasutada kasvõi rootslaste analoogset juhendit, kus on toodud ära vastavad nõuded ja soovitused alates 50 cm kuni 4 tärni tasemeni välja. See aitaks ühtlustada tasemeid ehk tähtis on, et erinevates kohtades peetavatel ühe ja sama tasemega võistlustel oleksid ühesugused standardid.
Peeter Viiard (vasakul) ja Per Magnusson (paremal)
Radade disainimisel oli ta veidi üllatunud, et meil ei lastagi võistlejaid maastikule mõne minutiliste vahedega. Seepärast soovitas ta vältida radade ristumist. Samas väikesed aasad (silmused) raja trajektooris on igati lubatud.
Põhjalikult peatuti võistluse organiseerimisel. Näitena kasutas ta Malmö EM ettevalmistust.
Rõhutas kvalifitseeritud takistuste kohtunike olemasolu tähtsust.
Mingil hetkel peatus ta ka Rootsi Ratsaspordiliidu (Svenska Ridsport Förbundet) struktuuril ja rõhutas, et kolmevõistluse üheks edu aluseks on hästi välja arenenud tugev nn kolmevõistluse alaliit ja nende seltskond.
Praktiline osa eeldas korralikku mõttetööd
Kõik said ülesandeks teha varem ette antud raskusastmega rada. Vastama pidi erinevatele küsimustele. Miks just see tõke, aga mitte mõni teine? Miks tõke just siia, aga mitte näiteks 5 m kõrvale või ettepoole? Miks just seline süsteem või seotud vahe ja millised on vahed antud künka nõlval ja millega see on põhjendatud? Miks kaunistada just kuuseokstega, aga mitte puuvilja valikuga? Miks valiti krossi distantsi pikkuse lubatud vahemikus pea maksimaalset, aga mitte ei kasutanud lubatud vahemiku minimaalset? Ja nii edasi, ja nii edasi…
Vaatamata sellele, et esimese päeva kokkuvõtete tegemine koos suurepärase grilli ja suupistetega venis hiliste öötundide peale, oli kuulda, kuidas taevalaotusse tõusis kolmevõistlejaid ühendav võimas lauluviis, oli järgmise päeva ülivarajastel hommikutundidel maastikul jalutamas näha kursusest osavõtnuid, kes eelmisel päeval saadud ülesannet lahendamas olid. Kella kümneks pidi rada koos tõkete kirjeldusega paberil olema!
Oli kasulik nädalavahetus! Vanajumal jättis ka vihma saatmata. Kuna teadmistepagas oli mitmekordistunud, toimus tagasisõit kordades raskema ja lössis kummidega autoga kui Järvamaale sõites. Tänud võõrustajatele Koordi Tallides! Spetsiaalne tänu siinkirjutajalt Perile ja Joosepile, kes vaatamata tihedale ajagraafikule said korraks Lagedi Ratsaspordikoolist läbi põigata ja anda nõu murupinnase rajamise kohta.
Joosep ja Per Lagedi Ratsaspordikooli muruplatsil kiik-takistust katsetamas
Kes siinlugejatest endiselt kõhkleb, kas tasub algust teha kolmevõistlustlusega, ootame teid kindlasti Lagedile 25-26.mail toimuvale koolitusele „ERL Kolmevõistluse kliinik Lagedil, kolmevõistlusega alustamine“. Täpsem info Hobumaailmas – http://www.hobumaailm.ee/index.php?page=37&m=5&y=2013&id=1127