Augustikuu viimastel päevadel peeti Slovakkia väikelinnas, mis kannab Topol’čianky nimetust, Paarisrakendite Maailmameistrivõistlused, kus osales ka Eesti rakendisportlane Pille Oberpal (kõikidel fotodel). Olin Hobumaailma toimetajana võistluskeerises ning leian siinkohal hea võimaluse tuua võistlustel toimunu lähemale ka meie lugejatele.
Mis maa see on, see Slovakkia?
Slovakkia on Euroopa Liitu kuuluv väikeriik Kesk-Euroopas, kelle naabriteks Tšehhi, Poola, Ukraina, Ungari ja Austria. Slovakkia, kus räägitakse slovaki keelt, rahvaarvuks on 5,4 miljonit inimest, kellest pealinnas Bratislavas elab 1.7 miljonit. Slovakkia on iseseisvust suutnud nautida oluliselt vähem kui eestlased. Ajalooliselt on nad enim kuulunud Ungari koosseisu ja allunud kas ungarlastele või ungarlaste okupantidele. Nii on Slovakkiat valitsenud roomlased, mongolid ja türklased. Enne esimest maailmasõda kuuluti Austria-Ungari keisririigi koosseisu. 1918. a. määrati Slovakkia Esimese Maailmasõja võitjate poolt moodustatud Tšehhoslovakki koosseisu. Oma vabariigi kuulutasid slovakid välja aastal 1939, mis püsis vaid uue maailmasõja alguseni. Taasiseseisvumine leidis aset 1. jaanuaril, 1993. a., mil Tšehhoslovakkias jagati Tšehhiks ja Slovakkiaks.
Pean tõdema, et eks ajalugu ole oma jälje jätnud ning slovakkia jätab suhteliselt ääremaa mulje. Eriti suur on kontrast, kui võistlusreisi teisel päeval külastame Bratislavast pooleteisttunnise autosõidu kaugusel asuvat Ungari pealinna Budapesti. Võrdlen mitmel hetkel tänast Bratislavat omaaegse Leningradiga (tänane Peterburg). Viimane on tänaseks muidugi jälle superlinn, kuid 30 aastat tagasi valitses kultuuriväärtuste vahel ja eriti neist kaugemal suhteline räpasus. Eks sotsialismiajal jäi Bratislava pealinn Praha varju, täna ollakse Euroopa Liidu ääreala. Positiivsemaks lähevad muljed küll võistluspaiga lähistel asuvas Nitras, kus ööbime.
Publikut oli, kuid ootasin enamat
Nüüd aga maailmameistrivõistluste juurde. Paarisrakendite MM on esimene ratsaspordialade MM slovakkidele ja samuti mulle kui külastajale. Võistlus toimub ajaloolises, Austria-Ungari keisririigi aegses Topol’čianky ratsakeskuses. Omal ajal peeti ning aretati selles tallis keisri paremaid hobuseid, täna on tegemist Slovakkia riikliku kasvandusega.
Jõuame võistlusele laupäeval, mil kavas maraton. Kogu võistlusala on siledal maad, ei ühtegi mäeküngast. Vaid ühele, viimasele krossitakistusele, on ehitatud sild. Takistused on ehitatud statsionaarsed ja paljude väravatega, mille vahel saab rajameister igal võistlusel vastavalt tasemele erineva raskusastmega teid kujundada. Takistuste väljanägemise kohta ütleksin, et tavalised. Ootasin tegelikult veidike enam vaatemängulisust. Mis näitekeks hakkas pealtvaatajana häirima, oli see, et mitme takistuse seinad-väravad olid kõrged ja läbipaistmatud ning näha oli ekipaaži sisenemist ja väljumist. Enamus, mis toimus väravate vahel, jäi pealtvaatajate silmade eest varju.
Pealtvaatajaid oli mitme tuhande ringis, kuid ootasin enamat. Ametlik statistika väitis, et neljal võistluspäeval külastas üritust 5000 pealtvaatajat, kelle hulgas oli ka Slovakkia President Ivan Gasparovic. Sama suurusjärgu võistlustest olin eelnevalt külastanud noorhobuste kolmevõistluse MM-i Prantsusmaal, mille krossi jälgis circa 50 000 pealine publik, kes asjatundlikult takistuselt takistusele liikus. Hiljem, Eesti Chef d`Equipe’i rolli täitnud Belgias elava ja rakendispordiga seotud Piret Lepaga vesteldes saan teada, et tegelikult Slovakkide naaberriigis Ungaris, kus rakendisport ülipopulaarne, küündibki suuremate, (ja mitte ainult suuremate), võistluste publiku hulk 50 000-ni. Ungaris olla Pireti sõnul kogu korraldus palju rohkem pealtvaatajatele suunatud. Kasvõi teeninduspunktide hulk ja tihedus olla võrreldes Topol’čiankyga kordades suurem. Tõepoolest, Slovakkia MM-paigas toitumine tekitab tõsiseid probleeme, sest müügipunktide arv on väike ja järjekorrad „üle mõistuse“. Hinnad samas meie põhjamaiste hindadega harjunuile arvestatavalt odavad.
Kuigi eeldasin suuremat publikut, suutsid suuremate rakendispordiriikide toetustiimid teha arvestatavat lärmi. Retkel esimese takistuse juurde, kui startimas oli Eesti sportlane, jään praktiliselt Poola „armeele“ alla. Nii poolesajapealine tiim liigub oma suurte lippude saatel kiirel sammul ühtlases kolonnis mulle vastassuunas, toetamaks järgmisel takistusel startivat oma riigi sportlast. Suured tiimid olid väljas ka tšehhidel ja ungarlastel.
Oberpal ja teised eestlased MM-il
MM-il olid esindatud 23 rahvusriigi esindajad, kokku 72 sportlast ja 21 riiki väljas võistkondadega. Eesti oli üks rahvustest, kes esindatud vaid individiuaalsportlasega ja nagu juba uudiste kaudu teada, oli selleks Ungaris treeniv Pille Oberpal. Krossirajal liikusin Pillega kaasa kõikide takistuste juurde, mis osutus tehniliselt võimalikuks, sest takistused asusid sisuliselt üksteise kõrval ning kahe takistuse vahel läbiti kohustuslik distants.
Esmalt torkas silma, et meie sportlase hobused on erinevat värvitooni, mida paarisrakendite puhul püütakse pigem vältida. Hilisemas vestluses selgus ka põhjus. Nimelt oli Sloveenias Lipicas peetud kvalifikatsioonivõistlusel tulnud ühel Pille põhihobusel maratoni ajal alt raud ja hobune suutis oma kapja seejärel õnnetult vigastada. Õnneks mitte miskit traagilist, kuid mõned nädalad enne MM-i tuli teha hobusevahetus. See paraku andis oma panuse ka tulemusele, sest koostöö harjutamine uue paari vahel jäi asjaolude kokkulangevuse tõttu liialt lühikeseks.
Pille läbis takistused ilma suuremate probleemideta, kuid teistega võrreldes arvestatavalt rahulikumalt, kuid nagu noor rakendisportlane isegi tõdes, oli tema elu esimene MM ilmselgelt kogemuste omandamiseks, ja ta oli väga rõõmus, et suutis maratoni lõpetada ning mitte välja langeda. Lisaks sellele ei jäänud ta ju ka viimaseks, vaid lõpetas maratoni 61. Positsioonil 72-st alustanust.
Oma rõõmuks kohtasin Topol’čiankys veel teisigi eestlasi. Jälgides Oberpali sõitu vast kolmandal takistusel, avastasin noormehe T-särgiga, millel ilutses ESTONIA. Liikusin veidi lähemele ja kuulsin, et tema seltskond rääkis sulaselges ungari keeles. Selge, see peab olema tiim Pillega seotud Ungari tallist. Viimastele takistustele jõudes aga kuulsin tõepoolest eesti keelset juttu ja avastasin filmiva proua kaelakaardilt tiitli Chef d`Equipe ning nime Piret Lepp. Olin Belgias elavast rakendispordiga seotud Piretist kuulnud, kuid kohtumine oli meil esmakordne. Samal takistusel sain kokku ka sellele artiklile ja meie operatiivsemale uudisele fotod teinud Kristiina Tigasingiga. Nagu selgub, tegeleb ka Kristiina rakendispordiga.
Ungarlased valitsevad paarisrakendeid
Pille Oberpal alustas rakendispordiga muide just Pireti ja tema belglasest mehe juures, töötades algselt põhiliselt groomina. Mõneti juhuslikult sattus ta ajutiselt Ungarisse, kuhu on tänaseks jäänud juba aastateks ning groomist arenes välja kutsar. Arutledes Topol’čiankys eestlastega Pille Ungarisse jõudmise üle, tõdeme koos, et tegelikult oli see hea otsus – Ungaris on rakendisport ülipopulaarne ja kõrgel tasemel. Viimastel aastatel on enim starte just paarisrakendites, kuid loomulikult ei ole kuskile kadunud ka ühe- ja neljarakendid. Kui meie lugejad mäletavad, siis neljarakendite MK sisehooajal oleme korduvalt kirjutanud rõõmsameelsest ungarlasest Doborovitzist, kes ise tipptasemel ja sellest kaugel ei ole ka tema poeg. Mõlemad on Ungaris tuntud ja populaarsed.
Mitte vähem populaarsed ei ole ka Ungaris lõppenud MM-i kangelased vennad Lazarid. Teatavasti lõpetas kullaga Vilmos Lazar, mis oli talle neljandaks MM kullaks, ja pronksiga Zoltan Lazar. Lisaks teenisid vennad koos Tibor Nagyga võistkondliku kulla, mis oli Ungarile ajaloo viiendaks. Muide 1997. a. oli paaride maailmameistriks vend Zoltan. Ungaris pidi populaarne Lazarite pere olema rakendivõistluste korraldaja ning samuti suurtoetaja.
Eestlaste sidemed Ungari rakendiringkondadega ei ole kasulikud pelgalt tänaste sidemete omajatele, vaid suure tõenäosusega tõuseb sellest tulu kogu kodumaisele rakendispordile. Ühel heal päeval naaseb kodumaale nii Pille Oberpal kui ka mitmed teised välismaal elavad rakendiinimesed, kuid nende sidemed rakendimaailma tippudega jäävad ja potensiaalset kasu sellest tõuseb meie spordile läbi võimalike treeninglaagrite, kogemuste, võistluspartnerite ja muu sellise.
Paarisrakendite MM lõppenud
Maailmameistrivõistlused paarisrakendites jõudsid lõpule. Medalid said jagatud ja sportlased naasesid oma kodutallidesse. Pille Oberpal andis oma nõusoleku kirjutada sellest, et tema leping Ungaris selle aastaga lõpeb ning juba talvekuudel asub ta treenima oma koduklubi – Kurtna – ratsakeskuses. Pille muide võtvat Ungarist kaasa ka oma hetke parima hobuse. Kuigi ta plaanib järgnevalt oma ajast põhiosa veeta Kesk-Euroopas, kus kõrgem tase ja arvukalt võistlusi, võime oma MM kogemusega kutsarit tõenäoliselt näha võistlemas ka mõnel tulevakevadisel kodumaisel võistlusel.
Tänavuse välishooja rakendispordi tippsündmusteks on veel septembri lõpul Ungaris peetav neljarakendite EM ning oktoobri lõpus – novembri alguses Lõuna-Prantsusmaal toimuvad ponide kõikide rakendite Maailmameistrivõistlused.
MM-i koduleheküljega saab huviline tutvuda siin: http://www.chmtopolcianky2013.sk/index.php