16.-18. mail leidis Läänemaal Rohense külas aset suurejooneline takistussõiduvõistlus Uuemõisa Karikas, mis peeti ääretult kaunite suveilmade saatel. Võistlusest võtsid osa kolme Balti riigi sportlased ning osalevaid hobuseid oli tõesti palju – tervelt 229, 14 parkuuri jooksul anti kokku 744 starti.
Muusikalisi vahepalasid pakkusid Ott Lepland, Getter Jaani, N-Euro ja Nordea Panga Bänd. Neist kahtlemata kõige tundmatum Nordea bänd pani laupäeva õhtul peo korralikult käima. Rahva tuju hoidis kolme päeva vältel üleval N-Euro solist Marek Sadam oma kuulsa siili- soenguga. Rohkelt häid muljeid kogu üritusest oli hiljem jagada nii publikul kui sportlastel. Loodetavasti sai siit alguse üks ilus ja Läänemaa jaoks vajalik traditsioon.
Kõnelgu nüüd pildid enda eest, toomaks teieni ürituse võlu ja valu.
Rohkem pilte ilmub ajapikku siia: http://www.kyllitedre.com/SHOWJUMPING/Uuemoisa-Karikas-2014
Võistluse esitleja Arting Consult konsultandi Raavo Raadiku pealtnägemus:
Nädalavahetusel, 16 -18. mail, kogunes rahvusvaheline seltskond ratsasportlaseid Uuemõisa tallis Läänemaal, sedapuhku löödi kaasa võistlusel „Uuemõisa karikas 2014“.
Võistlus, millist Läänemaal nähti esmakordselt ja kus toimus ligikaudu 800 starti oli kohale meelitanud lisaks Eesti ratsaspordi paremikule võistlejaid Lätist ning Leedustki, madalamatel parkuuridel võistlesid seevastu Eesti noored tulevikulootused.
Ise maandusin Haapsalu külje all Uuemõisa tallis võistluse viimasel päeval, eesmärgiks sedapuhku vaadata kolmepäevase ürituse põhisõitu
Juba alguses, vahetult saabumisel rikkus mu tuju paras obadus vastu pead ja seda sõna otseses mõttes. Keegi „Heasoovija“ nimelt oli paigaldanud värava. Iseenesest, mis on väravas märkimisväärset? Juba ammu on väravad eemal hoidnud uudishimulikke. Ärge toppige oma nina sinna, kuhu tarvis pole, ütleb värav tavaliselt. Kuid sedapuhku oli mul lubatud vaenlasest värav läbida. Ning nagu needus, polnud see värav kinnitatud korralikult. Niisiis kukkus pahalasest värav mürakaga, mida kuulsid, nagu mulle tundus kõik inimesed Uuemõisast Tallinnani, siinkirjutajale vastu pead. Silmist lõi tuld, skalp oli lõhki ja tuju oli sant.
Olgu siiski üeldud, vahejuhtum, milles maid jagasid värav ja skalp oli sellel üritusel vähemalt minu jaoks ainsaks negatiivseks vahejuhtumiks. Kuna teistel inimestel võistlusväljakul ja selle ümbruses samalaadseid vigastusi ma ei märganud, siis paistab, et tegemist oli üldse ainsa negatiivse vahejuhtumiga Uuemõisa tallis.
Juba kihutas mulle vastu võistluse peakohtunik Hillar Talts. Kätega elavalt žestikuleerides, pidevalt raadiosaatja ja telefoni vahendusel midagi korraldades juhatas ta külalisi kohtadele. Sekund ja jälle oli ta kadunud. Tõsi, mõne päeva jooksul oli Taltsi välimus tunduvalt muutunud. Kolm suvise päikesega täidetud päeva olid teinud oma töö. Kui peakohtunikuhärra nägi välja lihtsalt päevitunud, siis võistluse direktor Andres Udeküll näitas juba keskmise pruunlase nahavärvi. (Teise, „N“ tähega algava sõna kasutamist peetakse tänapäeval juba rassistlikuks.) Tegelikult võiski pruuni nahavärvi järgi ära tunda enamikku selle suurepärase võistluse meeskonnast. Nagu üks neist mulle selgitas on pruunlase nahavärv juba järelmõju. Esimese päeva õhtuks oli enamikule meeskonnast laienenud ühine nimetaja keedetud vähk.
Vaatamata päikese ning härjapõlvlaste vastutegevusele oli meeskond Uuemõisas ära teinud suure töö. Võistlusväljak, soojendusväljak, boksid, tribüün ja toidutelk asusid mõnusalt – kompaktselt. Punktist A punkti B jõudmiseks ei pidanud inimene kondimootorit oluliselt kulutama. Võistlusväljak – siin lähtun teiste esitatud arvamusest, ise eriti sõna võtta ei julge, oli kvaliteetne, kvaliteedi tagamiseks nähti aga vaeva. Teerull, väljaku niisutamine ja ATV-d, mis vahepauside ajal platsil möllasid mürisesid nende väidete kinnituseks. Ning heal väljakul pakkusid head võistluspaarid publikule tõeliselt häid elamusi.
Publiku meele- ning heaolu olidki korraldajad võtnud tegelikult erilise tähelepanu alla. Uuemõisa karika korraldajad näis, et soovisid öelda ja muide ka ütlesid: „Unustage ära konservi topitud muusika. Meie pakume teile tasemel esinejaid siin, Uuemõisas!“
Ja esinejad olid tasemel. Ott Lepland oma tuntud headuses, särtsakas Getter Jaani, mitte enam uus, kuid ebaõiglaselt varju hoidev ning peatselt kindlasti tähe staatusesse tõusev Nordea Panga Bänd ning Marek Sadam ja N-Euro.
Esinejate palett paneb tegelikult mõtlema. Kas mitte siin ei peitu vastus küsimusele, kuidas paremini populariseerida ratsasporti? Võib ju kiita hobuseid ja ratsanikke, kuid tavalisele inimesele jääb hobune üldjuhul suuremat sorti koduloomaks ning ratsanik tavaliseks sportlaseks. Lööge või maha, kuid lisaväärtuse andmiseta rahva südameid ei võida. Uuemõisa karika korraldajad võivad seevastu uhkeldada, et nemad näitasid münti mõlemast küljest. Esiteks said esinejad teada, Eestis peetakse ratsasporti hinnas. Teiseks nägid ka lihtsalt kontserti kuulama tulnud inimesed, mis imeloom see ratsasport õige on. Muusikakultuur vaheldumisi ratsakultuuriga. Ja need kultuurid sobisid kokku!
Muidugi võib nüüd siinjuures kuulda ridamisi vastuväiteid, teeks, korraldaks, kuid kõik see maksab ju raha, mida eelarves pole, kõik see korraldamine on kulukas ja inimesed tahavad saada bensiini- ja hunt seda teab, mis kompensatsioone veel.
Maksab. On kulukas. Kuid ei tohi ära unustada tahtmist. Õnneks pole veel Eestist kadunud ettevõtjad, kes ei pea paljuks toetada kodukoha lähedal toimuvaid üritusi. Palju tänu neile. Pole küll õla alla pannud ettevõtajtele annetada briljantidega kaetud aumärke. Anda on aga midagi sellist, mida ka kõige dekoreerituim aumärk ei väljenda. Saame edastada vaid positiivse emotsiooni saanud inimeste tänu ja meelespidamise. Seda liiki aumärki aga naljalt ei saa.
Õnneks on meil ka inimesi, kes tulevad ja teevad. Vilistades kodusele voodile, teades juba ette, kui raske töö neid ootab ees. Needki inimesed on väärtuseks, keda peab hoidma. Tänu neilegi.