Jaanipäeva järgsel neljal päeval kogunesid Ruilasse meie parimad kooli- ja takistussõitjad, et selgitada tänavused meistrid kõikides vanuseklassides. Taoline kõikides vanustes sportlasi ühendav formaat toimib juba neljandat aastat ning tundub, et jätkub tulevikuski. Meistrid on selgunud, teeme väikese tagasivaate toimunule.
Eestimaa oludes ei saa me üle ega ümber ilmast. Kui jaanipäeva paiku saime nautida „sooja talveilma“, siis meistrivõistluste ajal nägime Eesti kliima mitmeid erinevaid tahke. Neljapäeval alustasime jahedas ja pilvises ilmas, reedel oli veidike soojem ning laupäeval oli võimalik nautida suvele tavapärast 20kraadist õhutemperatuuri. Seevastu pühapäev tõi kõikidele negatiivse üllatuse, kui kogu hommikupoolikul sadas vihma nagu oavarrest. Koolisõitjad selgitasid harrastajate parimad tõsises sajus, noorte ja täiskasvanute klassi meistrid sõitsid oma skeemid lirtsuval ja kohati basseini meenutaval väljakul. Sellistes oludes oli tõsiselt aruteluks takistussõidu tiitlivõistluste katkestamine ja üleviimine tulevikku, kuid õnneks lakkas ennelõunal sadu ning Ruila väljaku hea drenaaž tegi oma töö. Väljak ei muutunud küll ideaalseks, kuid võimaldas siiski takistussõitjatelgi jätkata.
Platsi päästmiseks alustati kahe skeemi vahepeal kaevetöid
Harrastajate vapper vastupidamine tihedas vihmasajus
Mõelgem kvalifikatsiooninormide peale
Väiksemates ringides on mitmeid aastaid arutelu all olnud kvalifikatsiooninormide kehtestamine meistrivõistlustel osalemiseks. Kuna osavõtjate arv ei ole olnud just liialt uur, ei ole seni teema aktuaalseks muutunud. Tänavuste tiitlivõistluste osalejate nimekirju ja tulemusi sirvides leian, et täna on siiski kätte jõudnud aeg antud teemaga tõsisemalt edasi minna.
Vabariiklik tiitlivõistlus ei ole üks tavaline võistlus kalenderplaanis, vaid midagi tähtsamat, jäävamat. Meistrite nimed talletatakse, neid meenutatakse ka paljude aastate pärast. Riikide meistreid väärtustatakse kohalike alaliitude, riiklike olümpiakomiteede, samuti rahvusvaheliste alaliitude poolt. Tiitlile peavad pretendeerima parimad – sportlased, kes ilmselgelt vastavad vajalikule tasemele. Meie tiitlivõistluste puhul, eriti takistussõidus, teeb muret asjaolu, et mitmedki treenerid saadavad oma õpilasi (põhiliselt juunior- ja noorteklassis) meistrivõistluste tasemel parkuure sõitma esmakordselt just tiitlivõistlustele. Vaadakem tõele näkku ja küsigem, kui paljud juuniorid ja noored, kes meistrivõistlustele registreerusid, olid eelnevalt sõitnud korralikke 130-135 cm kõrguseid parkuure. Teine parameeter on radade tehnilisus, mis tiitlivõistlusel peaks olema keskmisest kõrgem. Kahjuks peame nentima, et näiteks juuniorite takistussõidu teise osavõistluse ümberhüpped toimusid 8 karistuspunkti peal, noorte teises osavõistluses oli puhtaid sooritusi kaks.
Kaks puhast sooritust teises osavõistluses ja auga välja teenitud noorte meistrtiitel kuulub Kristi Luhale Vacantosel
Mõistan, et Ratsaliidu pea olematu administratiivse ressursi tingimustes tekitab kvalifikatsiooninormide kehtestamine ja nende kontroll täiendavat töökoormust, kuid spordi seisukohalt on see sellegipoolest vajalik. Meistrivõistlustele tulev juunior peaks minu nägemuses olema vähemalt korra eelnevalt läbinud 130 cm parkuuri vähemalt nelja karistuspunktiga, sama võiks kehtida noorte puhul kõrgusel 135 cm. Võimalik, et need kõrgused peaksid olema 125 cm ja 130 cm, see on arutelude teema. Arutelude teema onloomulikult ka see, kas kvalifitseeriv tulemus peab olema null, neli, kaheksa karistuspunkti või lihtsalt tulemuse kirja saamne.
Meriel Isok kaitseb juunioride meistritiitlit, seekord hobusel Calina
Omaette küsimuse tekitab muidugi vastavate võistluste olemasolu, sest 135 cm parkuure ei leia meie rahvuslike võistluste kavast just sageli. Samas on võimalik ERL-il selles osas erinevate korraldajatega kokkuleppeid teha ning kuna kvalifikatsioon võiks kehtida aasta, siis leiab aasta jooksul igal juhul meie kalendrist neli-viis võistlust, kus vajalikul tasemel parkuure läbida.
Mõneti sarnane on olukord harrastajatega. Mööngem küll siinkohal, et harrastajate puhul ei ole tegemist riiklikult tunnustatud tiitlivõistlusega, vaid alaliidu sisese paremate selgitamisega, mis nimetatud meistrivõistluseks, kuid siiski … Harrastajate meistrivõistlustele registreerus takstussõidus 45 osalejat, koolisõidus 25. Mitu harrastajat osaleb keskmiselt takistussõidus 100 cm tasemel tavavõistlusel? Meistrivõistlused ei saa olla ainukeseks võistluseks hooajal.
Huvigrupid kogunesid ümarlaudadesse
Harrastajatega seoses toimus samas Ruilas positiivne samm, kui koguneti ERL-i telki ümarlauale. Diskussioonide käigus avaldati omi seisukohti ning loodetavasti jõutakse konkreetsete sammudeni harrastusspordi paremas korralduses. Kõrvalt vaadates tundub, et nii takistus- kui koolisõidus on harrastajate-huviliste hulk arvestatav. Selles on potensiaali korraldada just harrastajatele mõeldud korralikke võistlusi ja miks mitte ka sarju.
ERLi telki koguneti mitmel korral, et arutleda nii käesoleva võistluse kui ka Eesti ratsaspordi tuleviku üle laiemalt
Teine positiivset tunnet tekitav ümarlaud toimus ERL-i ning hobusekasvatjate esindajate osavõtul. Teemaks oli suures osas juba ammu probleemiks peetud meie ratsasportlaste ja kasvatajate vähene koostöö. Kasvatajad ei paku oma noori hobuseid tasemel sõitjatele ning seetõttu jäävad ka võimalikud müügihinnad alla potensiaalsete tasemete. Sportlased seevastu võidavad valdavalt välismaalt soetatud ning ka välismaistele omanikele-kasvatajatele kuuluvatel hobustel. Ideena käidi välja luua andmebaas ratsutajatest, kes tunnevad huvi noorhobuste ratsastamise vastu, ning samuti noorhobustest, kellele kasvatajad sõitjaid otsivad. Sellel mõttel tundub olema jumet, peaasi, et sõnadest tegudeni ning reaalse koostööni jõutakse.
Eesti sporthobune Fee tõestas, et siingi sünnib häid hobuseid. Fee ratsanik Heiki Vatsel saab tänutäheks šampusedušši Tiit Kivisillalt.
Sissetöötatud formaat jätkub tulevikuski
Võistluse lõppedes jäi ERL-i peasekretär ja meistrivõistluste direktor Siim Nõmmoja üritusega üldjoontes rahule. Suured tänusõnad kõlasid kõikide vabatahtlike suunas, kes vahelduvat ja kohati väga halba ilma trotsides vapralt lõpuni vastu pidasid. Nõmmoja leiab, et neljandat aastat toimiv formaat on ennast suures plaanis õigustanud ja seda on plaanis kindlasti jätkata. Nüansilisi muutusi võib tulla võistlusalade paigutamisel konkreetsetele päevadele. „Algne idee, et kooli- ja takistussõitjad võistlevad ühel päeval ning see suurendab kahe ala harrastajate vahelist suhtlemist, ei ole tegelikkuses siiski õnnestunud. Võibolla on mõistlikum teha kahel päeval ära koolisõit ja samuti takistussõit, kuid see on alles arutelude tasemel,“ lisas peasekretär.
Paraku tõi takistussõit tänavugi publikut koolisõidust veidi enam
Valgevene koolisõidukohtunik Rubaskole torkas igas vanuseklassis silma häid sõitjad ja hobuseid
Koolisõidus olid tänavugi hindamas väliskohtunikud. Küsisin oma ammuse tuttava, kellega oleme koos töötanud nii Valgevenes kui Leedus, Natalya Rubashko käest, millise mulje jättis talle Eesti koolisõit. Minski Kehakultuuri Instituudis õppejõu ametit pidav Rubasko lausus „Kõigepealt kiidusõnad võistluse korraldajatele. Infrastruktuur, seal hulgas väljaku kvaliteet on hea, korraldus sujub ideaalilähedaselt. Võistlejate tase on loomulikult erinev nagu kõikjal mujalgi, kuid kindlasti mainin, et teil on igas vanuseklassis, kaasa arvatud harrastajate hulgas mitmeid andekaid sõitjad ja häid hobuseid. Meeldiv on tõdeda, et teie rahvuslikest kohtunikest kolleegidega olid meil ääretult sarnased hindamispõhimõtted, mistõttu erinevate kohtunike antud hinded ei erinenud rohkem, kui 4%. Viimast peetakse maailmas väga heaks näitajaks.“
Natalya Rubashko autasustamisel
Selleks aastaks on tiitlid jagatud, paljudel meistrivõistlustel osalenud sportlastel on ees tihe rahvusvaheline hooaeg. Võistlustest ei tule puudu kodumaalgi, nii et head ratsasportimist kõikidele!
Võistluse pildid kõikidest klassidest ilmuvad kahe nädala jooksul aadressile kyllitedre.com
Piltide kopeerimine ja kasutamine autori loata on Hobumaailmast keelatud.