Arvan, et kõik meie ratsutajad on sel aastal esmakordselt toimuvast Balti Liigast kasvõi möödaminneski kuulnud. Balti Liigas võisteldakse sel hooajal takistussõidus, koolisõidus ja rakendispordis. Esimesena jõudsid finišijoone taha koolisõitjad, ehk siis nemad lõpetasid oma Lätis, Eestis ja Leedus toimunud etapid aladest esimesena ning nüüd võiks selle kohta ka väikese kokkuvõtte teha.
Vähemalt koolisõiduringkondades tekitas uus sari küll meeldivat elevust. Kolmest alast hakati koolisõitu ette valmistama kõige varem ning kuupäevad said kalendrisse juba enne aasta lõppu. Otsustati ühiselt, et sari on suunatud eelkõige neile, kes tahaksid saada kogemust ka väljaspool oma kodumaad võistlemiseks, aga kellel veel FEI rahvusvahelised raskusastmed veidi üle jõu käivad. Järgnes formaadi välja töötamine Eesti, Läti ja Leedu föderatsioonide ühise nõu ja jõuga. Nn. “piloothooajal“ osalesidki vaid needsamad kolm riiki, kuigi mõningast huvi näitasid üles ka Poola, Soome ja Valgevene. Nende osalusest räägime juba järgmise aasta kontekstis.
Ideede rägastikust oli päris keeruline kõiki olulisi asju välja noppida, aga tasemed said paika ning koos nendega ka üldreeglid. Lähtuti sellest, et üldjoontes võisteldakse aste madalamalt kui FEI vanuseklassidele ette näeb, kuid näiteks arenenumad juuniorid said võimaluse võistelda ka FEI tasemel, see tähendab siis noorte klassis, ja paremad noored sõitsid koos seenioridega.
Võistluste formaat oli lihtne: Kahepäevase võistluse mõlema päeva tulemused liidetakse kokku, auhinnafond läheb kompleksarvestusse. Ning sarja üldvõitjate selgitamiseks läheb arvesse kaks paremat tulemust võimalikust kolmest võistlusest.
.JPG)
Vaidlust tekitas küsimus kürist teises osavõistluses. Leedukad kartsid, et neil pole seda kogemust ja kohustuslik kür ehk peletaks eemale nii mõnegi huvilise. Seetõttu tegimegi esimesel aastal kompromissi, pakkudes händikäp-süsteemiga võimalust kas küriks või tehniliseks skeemiks. Selline uuenduslik suhtumine tekitas näiteks Läti võistlusel suure draama, kuid asjad lahenesid siiski üldmäärustikus näidatud meetodi kasuks.
Baltic League formaadis olid ette nähtud peale võistluse enda veel ka sportlasi ja hobuseid välisvõistlustele minekuks ette valmistav kohustuslik vet ülevaatus ning samuti FEI kohtuniku poolt läbi viidav koolitus. Iga võistluse ajakava jäi korraldajate otsustada ning igas riigis toimuski võistlus erineva plaani järgi.
Esimene Baltic Dressage League võistlus toimus Riia ja Jurmala vahel asuvas Vikuli külas. Klubi “Temperaments“ oli asja väga hingega ette võtnud. FEI väliskohtunikuks oli Karin Krüger Taanist. Võistlustingimused olid päris head, plats muutus öise vihma tõttu reedel veidi libedaks, kuid kõik said hakkama. Võistluspäevad Lätis olid reede ja laupäev, mis tööinimestele ehk kõige sobivam variant ei olnud. Võistluse juurde kuuluv pidu toimus kahjuks laupäeva õhtul kui suurem osa rahvast juba koju suundusid. Samuti ei jäänud kuigi paljud pühapäevasesse kliinikusse. Osalejad olid põhiliselt Lätist, siiski olid kohal ka mõned Leedu ja Eesti paarid.
Läti etapi korraldaja Anita Mangale ja Taani kohtunik Karin Krüger
Läti etapp
Teine etapp toimus Eestis, Vääna ratsakeskuses. Ilmaga meil väga vedas ja Vääna plats oli tuntud headuses. Vääna pererahvas oli teinud suuri jõupingutusi ning korraldusliku poolega jäid vist küll kõik rahule, kuigi korraldusmeeskonnal oleks võinud veelgi rohkem abikäsi juures olla. Võistlus toimus laupäeval ja pühapäeval, reede oli saabumispäev, mis sisustatud koolituse ja tutvumisõhtuga. Boonusena sõitjatele viidi seenioride PSG/Inter 1 tase ja 4 osalejaga (!) GP lisaklass läbi viie kohtunikuga, FEI väliskohtunikuks oli Maja Stukelj Sloveeniast. Peale Läti ja Leedu oli osalejaid päris arvukalt ka Soomest. Vääna miinuseks külalisvõistlejate vastu võtmisel on muidugi see, et läheduses majutuskohad praktiliselt puuduvad.
Vääna Ratsakeskuse omanik perekond Tinno andis parima, et võistlus oleks heal tasemel.
Eesti GP-l osales 4 paari
Kolmas ja viimane etapp viis meie koolisõitjad Leetu. Leedu külalislahked korraldajad olid võistluspaigaks valinud Audruvise ratsakeskuse, mis asub tegelikult lähemal Riiale kui Vilniusele. Reede õhtul toimus vet ülevaatus, ning sõidud laupäeval ja pühapäeval. Lühike seminar ja pidu toimusid laupäeva õhtul. Audruvise keskuses on sellise võistluse jaoks olemas kõik vajalik: tallikompleks, maneez, hotell ja restoran kõik ühes koos. Kahjuks puudub seal veel korralik väliplats, nii et võistlus toimus sisemaneezis. Vihmase ilma tõttu polnud see aga väga suur miinus. Võistluste FEI kohtunikuks oli 5* kohtunik Wojtek Markowski Poolast, keda võib pidada oluliseks tõukejõuks kogu Balti Liiga sünniloo juures. Nõrgaks lüliks sel võistlusel kujunes sekretariaadi töö, mis jäi ilmselt kogemuste ja initsiatiivi puuduse taha ning oleks kindlasti tulnud paremini läbi mõelda.
Leedu võistlus toimus olude sunnil maneežis
Meie Balti Liiga sari sai tunnustust Euroopa Ratsaspordi Föderatsioonilt (EEF), kelle üks hetke aktuaalsematest töösuundadest ongi taolise väikeste föderatsioonide koostöö arendamine. Hetkel on Euroopas samalaadsetest regionaalsel tasemel võistlustest peale 
Balti Liiga veel Alpe Adria Dressage Trophy ja Donau-Bohemia Cup sarjad.
Kõige rohkem tõi see võistlus rõõmu muidugi lastele-noortele, kuid ka täiskasvanud tõdesid, et selline formaat aitas kaasa loomaks nö võistkonnahinge. Järgmisel aastal plaanime sisse viia võistkondliku arvestuse, selle formaat vajab kindlasti veel välja töötamist, samuti tuleb mõelda ja arutada missugune ajakava kõige paremini toimis ning millised vajalikud punktid veel üldjuhendis välja tuleks tuua. Asja käigus selgusid ka mõned üksikasjad, mille peale sarja kavandades ei osanud tullagi, nagu näiteks erisused meie maade rahvuslikes vet nõuetes, määrustikes jne.
Eestlaste tulemuste koha pealt näitas võistlus välja meie tugevad ja nõrgad kohad. Häid tulemusi tõid seeniorid, harrastajad ning eriti lapsed! Vahepeale jäid meil veidi hõredamad vanuseklassid: juuniorid ja noored. See kinnitab ka meie koolisõidu hetketrendi. Võime uhkelt kinnitada, et meil on Baltikumi tublimad lapsed, olen kindel, et just sealt meie spordi tulevik peale kasvabki!
Baltimaade parimad lasteklassi koolisõitjad Stella-Marii Tamme ja Helena Kaal
Balti Liiga kodulehelt http://balticriders.com leiate infot võistluste kohta, tulemused ja pildigaleriid.
Balti Liiga 2014 võitjad rakendispordis selgitatakse välja 22.-24. augustini Lätis ning takistussõidu 13.-14. septembrini Ruilas.
Mõned mõtted sarjast, põhiliselt Leedu etapi näitel, toob järgnevalt Niitvälja RSK treener Merle Männik, kelle õpilane Stella-Marii Tamme lasteklassis Eestile võidu tõi. Merle juhib tähelepanu, et need on vaid tema isiklikud nägemused, mida ei saa üldistada teiste treenerite seisukohaks. Kuid muljeid ja järeldusi on siin mitmeid, mõtisklegem ja elagem kaasa.
Valmistumisest
BDL oli Eesti, peamiselt Eva-Maria Vint-Warmingtoni tänuväärsel eestvedamisel käesoleval aastal ellukutsutud täiesti uus algatus. Lähiajaloos on Baltiriikide koolisõitjad küll korduvalt kohtunud, kuid sellist kolme riigi ühiselt organiseeritud võistlussarja ei ole seni veel kavas olnud. Nagu esimesel korraldusaastal ikka, on igal algatusel ka oma nn. sünniraskused, mis väljendusid rohkem tehnilistes detailides ja reaalselt võistlustulemusi ei mõjutanud.
Esimene, Läti etapp, jäi kalenderplaanis meie võistlejate EMV ettevalmistusperioodile ja seal paljud ei osalenud. Võistluse formaat võimaldas kompleksarvestust pidada kahe parema tulemuse osas kolmest etapist, mis tõstis motivatsiooni osaleda ka neil, kellel mõni etapp sobilikuks ei osutunud. Nii ka paljud otsustasid, võisteldes esmakordselt Väänas juuni kuus peetud Eesti ja augustis äsja toimunud Leedu etapil.
Kogu sarjal oli meie jaoks paar olulist nüanssi, mis andis tervele suvehooajale loogilise ülesehituse ja mõtestatud sisu – EMV-ks läbitud pingeline ettevalmisperiood, mille käigus valmisid ka KÜRid, ning BDLi jaoks valitud EMVga samad skeemid, olid omavahel loogilises seoses ja muutsid treening-võistlustsükli järjepidevaks. Kvalitatiivselt oli oluline tagasiside kaasatud väliskohtunike ja läbiviidud seminaride kaudu. Seega lisaks sündmuse enda toimumise olulisusele, oli oluline roll ka formaadi läbimõeldus ja pädevate inimeste kaasatus.
Minemisest
Kui kodumaistel võsitlustel osalemisega on enamus võistlejaid harjunud ja saavad kaasneva logistikaga kuidagi hakkama, siis riigist mitmeks päevaks väljasõit, olgugi küllaltki lühikeste vahemaade kaugusele, toob endaga kaasa täiendavaid nüansse. Kui Leedu etapile minnes veternaarsetest ja muudest tehnilistest aspektidests saadi üle, siis füüsiline kohelejõudmine vajas juba suuremat läbimõtlemist ja ühistööd eri klubide tiimide vahel. Kui enamus ekipaaže planeerib oma osalemist rahvusvahelistel võistlustel küllaltki iseseisvalt, siis Leedu etapile minnes ühendasime mitme klubi omavahelised jõud ja komplekteeritud sai KRT klubi suur hobuseauto, millega liikus võistlustele nelja erineva klubi kuus hobust. Suured tänud professionaalsele logistikule, kogenud hobusemehele Erik Rebasele ja KRT talli suurepärase auto kasutamise võimalusele!!
Ühisel minekul ja võimalusel kasutada asjatundlikku korraldust, oli tunda nn vana ja hea aja hõngu selle parimas mõttes, kui pikki vahemaid läbiti ikka üheskoos. Lisaks meile sõitsid Leetu iseseivalt veel mitmed võistlejad ja ühises autorongis liikudes oli tore ühistegemise tunne.
Treener Merle ja eesti noored koolisõitjad teel Leetu
Kindlasti peaks lisama ka soovitust kõigile vaktsineerida oma hobused kohe vastavalt FEI nõuetele, mis oluliselt suurendab võimalust paindlikult oma võistlusplaane ellu viia nii, et lähivälismaal toimuvad sobiva tasemega võistlused ei jääks mõnest veterinaarnõude erinevusest tingituna teostamata. Samuti tasuks kaaluda, et ka ülesandmised toimuksid ühiselt läbi ERLi või spordiala manageri, mis tagaks olulise infovahetuse korraldajaga ja jätaks meie võistkonnast ühtse ning hea mulje.
Eestlased Lätis: Kaie Kangur, perek. Tinno, Getter Kangur, Age Luha, Maiken Lepiste
Olemisest
Kõiki BDL etappe ühendas sarnane ülesehitus FEI võistlustega – saabumine päev või paar varem, majutus ühistes tallides, üheskoos läbiviidud veterinaarülevaatus, avalik stardijärjekordade loosimine, ühisseminarid ja koosolemised, mis andsid kogu sarjale olulist lisandväärtust ja eristasid nn tavavõistlustest. Ka andis mitmepäevane äraolemine võimaluse veeta koos treeningutest vaba aega, õppida tundma paremini oma õpilasi ning teisi Eestist tulnud koolisõiduga tegelevaid inimesi, mis tulevikus kindlasti ühiste välissõitude organiseerimise tõhusamaks muudab.
Maailmapilti avardav on ka see, et kui sõidad kasvõi 500 km oma kodust kaugemale Leetu, siis kõik asjad ei ole päris nii nagu kodus ja pead õppima kohanema ning uutes tingimustes võimalikult hästi hakkama saama, mis omakorda võistlustulemusi silmas pidades on väga oluline oskus.
Kuigi Leedu Audruvise klubi võistluskoht oli esmapilgul väga atraktiivne oma suurepärase restorani-hotellikompleksiga, hirvekarjade ja linnukasvatusega, siis võistluseelsel päeval selgus näiteks, et pole jõutud veel rajada korralikku soojendusväljakut ja hoolimata suurest suvest, toimub võistlemine sisemaneežis. Seega tasub teinekord juhendis kirjutatut võtta väga tõsiselt ja soojenduseks kuvatud “sand ring” võib osutuda tõesti küllaltki auguliseks ja tolmavaks 25 meetrise läbimõõduga ringiks, mille peal kogu soojendus aset leidis. “Indoor” omakorda võibki tähendada võistlemist sisetingimustes, olgugi, et on tegemist augustikuuga. Seega osutus väga oluliseks aegsasti kohalejõudmine ja korraliku treeningu läbiviimine võistluseelsel päeval, mis aga siiski ei olnud piisav, et juba esimesel võistluspäeval oodatud häid tulemusi saavutada.
.JPG)
Leedu soojendusväljak tekitas mõningast ehmatust
Kõrvalpõikena olgu öeldud, et Balti riikides käib väga vilgas teedeehitus, mis lubab küll lähitulevikus omada suurepäraseid ühendusvõimalusi, aga meie reisile lisasid ehitustööd olulisi täiendavaid pooltunde. Joniškise rajooni Põhja-Leedu Siauljai maakonnas, kus asus ka Audruvise ratsakompleks, iseloomustas aga veel meile harjumatu tohutu põllumajanduslik tegevus. Nimelt olid seal mõõtmatud viljapõllud, muljetavaldavad kuivatid ja tervaviljakobinaadid ning ööpäevaringselt toimuvad viljakoristustalgud. Rajoon on kokku 1150 km2 ja sellest enamus põllumajanduslikult haritav maa. Ime siis, et nii usina tegevuse saatel Leedu inimeste ostujõud eestlaste omast mööda läks! Huvitav on ka veel fakt, et maa-alal elavatest inimestest (ca 30 tuhat inimest) umbes 97% on leedulased ja kogu elanikkonast 75% on katoliiklased. Igatahes jättis kogu väikelinn mulje, et põhitegevus on suunatud pigem ümbruskonna põllumajandusele ja kõige olulisem objekt oli 16. sajandil asutatud võimas katoliiklik kirik vahva ingliskeelse nimega, mida ma siinkohal iseseisvalt tõlkima ei hakkaks “ The Church of Virgin’s taking to the Heaven”.
.JPG)
Balti Keti plakat kirikus
Võistlemisest
Nagu öeldud, olid Leedu etapil nii soojenduse kui ka võistlustingimused natuke ootamatud ning kindlasti oleks kasuks tulnud veel varajasem kohalesaabumine ja võistluseelsel päeval maneežis korraliku treeningu läbiviimine. Kuna minu hoolealused olid peamiselt juunioride klassi kuuluvad sportlased, siis lisaks sportlikule ettevalmistusele kulus palju energiat ka muule võistlusreisiga kaasnevale tegevusele. Seega kui saabumispäeva õhtul oli kõigil Eesti sportlaste hobustel läbitud ka veterinaarülevaatus, oli nagu esimene võistlusala edukalt läbitud!
.JPG)
vet. check – Maiken ja Rihanna
Võistluse ajakava oli ülesehitatud seekord nii, et skeemide järjestus liikus mõlemal päeval raskemalt kergemale. Võistluspaaridele, kellel oli kavas mitmel raskusastmel osaleda, selline järjetus kahjuks kasuks ei tulnud. Enamusel Eesti ratsanikel kujunesid päeva teise sõidu tulemused paremateks ning ka teise võistluspäeva sõidud edukamateks kui esimesel. Kindlasti mõjutab aga kogu võistlustulemust kõige enam kodus saavutatud põhioskuste tase, millele rajatud koolisõiduharjutuste esitamine skeemides on omavahel tingimusteta seotud.
Meie lasteklassi sõitjad poodiumil
Tiheda võistlukalendri või võistluste vahele planeeritud puhkusperioodide jooksul kipub sportlik vorm, mis eelkõige paistab silma skeemis saavutatud protsendi, mitte saavutatud kohaga võistlusklassis, alanema. Sellel suvel oli paljude parim vorm ajastatud EMV ajaks, mille realiseerimist noorte ja seenioride klassis häiris küll EMV viimastel päevadel allasadanud vihm. Noorte ratsanike tulemused jõudsid soovitud protsendiskoorideni Leedu etapi teisel päeval, lähenedes kohati juba 70 protsendile.
Raskemates klassides osalejatel olid sõidud natuke stabiilsemad. Üldiselt võib öelda, et tulemused, mis ületasid juba 65%, olid nauditavad ja enamus meie sõitjad sinna piiridesse ka teisel päeval mahtusid. BDL etappidelt jäi veel silma Läti koolisõidu traditsioonide jätkuv edukäik, kuna paljude sõitude esikohad kuulusid just nende sportlastele. Lisaks heale ratsutamise koolkonnale on nad suutnud edendada ka oma hobusekasvatust just koolisõidusuunaliste hobuste aretuses, tagades nii sportlastele omakasvatatud heade liikumiste ja kehaehituse ning koostööaldis iseloomuga suuri ja nägusad hobuseid, millest on puudu eelkõige meie noortespordis.
Kokkuvõtteks
Kokkuvõtlikult võib taaskord nentida, et ühistegevus kannab oluliselt magusamaid vilju kui üksi omaette pusimine ja seda tihti olenemata ressursside kättesaadavusest üksikindiviidi tasemel. Selles osas tasuks vanadest aegadest hea kaasa võtta ja juurutada praktikasse. Heaks näiteks on siinkohal käesolev suurepärane algatus Baltic Dressage League. Ka talveperioodil võiks vabalt aset leida sarnaseid spordiala edendavaid ühisalgatusi ning kindlasti mõjuvad motiveerivalt ühiste võistlusreiside planeerimine ning läbiviimine.
Ehk tasub lõpetuseks tuua Poola kõrgelt tunnustatud koolisõidukohtuniku Wojciech Markowski (kelle osalemine kohtunikekogu liikmena Leedu etapil tegi korraldajate väga suurt au) sõnad laiendatud tähenduses – “We are riding on the same horse”!
.JPG)
Ellen Vatsel, Wojciech Markowski ja Läti kohtunik