Kui paar kuud tagasi Külli helistas ja küsis, kas ma ei tahaks temaga Göteborgi Maailmakarika finaali sõita, ei olnud vaja kaua mõelda. Muidugi oli asjal ka konks nimega “ajakirjanik”. See mind eriti ei hirmutanud, ülikoolis sai midagi nagu õpitud ja kui raske see ikka olla saab?! Loodan neljanda päeva lõpuks sama optimismi säilitada. Siin ma siis nüüd istun, pressitribüünil, koos teiste, päris ajakirjanike ja fotograafidega. Külli tunneb ennast juba nagu kodus – teab täpselt, millal, kus ja miks olema peab.
Olles enne suurvõistlusi erineva nurga alt näinud, on nö ajakirjaniku kogemus mulle siiski esmakorde. Hetkel olen küll nagu väike laps kommipoes, Külli sõnul olen täitsa imelik. Rõõmuga laseb ta mul rahulikult rabeleda.
Kohale jõudes ootas meid korraldajate poolt järgi saadetud shuttle. Ei osanud oodata, et lennujaama välja pandud uued Volvod, mida Külliga just imetlesime, hetke pärast meid võistluspaika toovad. Meile vastu tulnud rootslanna, kes juba mitmetel suurvõistlustel vabatahtlikuna tegutsenud, teadis, et võistluste ajaks on shuttle teenuseks Volvo poolt eraldatud 20 uut mudelit, millega sportlasi ja asjatajaid ringi sõidutatakse. Üldse ei kurda!
Akrediteeringud tehtud, hakkasime pressiruumi otsima. Olles Küllilt lennukis juba kõiksuguseid korralduslikke õudusunenägusid kuulnud, kinnitas ta, et rootslased on alati tasemel. Kui tahaks nuriseda, siis selle kallal, et pressiruum on teises majas ja peab läbi õue edasi-tagasi jooksma. Minule kulub natuke liikumist ära, aga Küllile ja teistele fotograafidele on tehnikaga topelt ringitamine kergelt öeldes ebamugav. Varasemalt asus pressiruum väidetavalt otse pressitribüüni taga, kuid nüüd on see pisike muudatus tegelikult kaasa toonud tibake meelehärmi.
Väike sinine särk
Õigustatult suuremat urinat tegi Külli hoopis väikese sinise särgi pärast. Ei, ta ei jäänud Rootsi värvides fännisärgist ilma, tegemist on fotograafide jaoks hoopis olulisema asjaga. Nimelt on kõigil fotograafidel võimalik pildistada raja ääres, kuid selleks on neil vaja korraldajate poolt sinist särki, mida siin oli väidetavalt ainult 25. Mis sellisel juhul tähendas, et teised ajakirjanikud vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. sm.jpg)
Nii seda asja kohe kuidagi jätta ei saanud, sest normaalsest käitumisest oli asi väga kaugel. Peale pikki läbirääkimisi FEI meediaosakonna töötajatega, kes on igal võistlusel ajakirjanikele toeks, ja seletamist, miks on oluline, et ainus meie regiooni kajastav fotograaf võiks selle saada, võitles Külli omale õigused ja sinise särgi. Õigel ajal õiges kohas olnud hea vene kolleeg Katja Štatnova, kes on siin ainuke Venemaa ajakirjanik-fotograaf, pälvis särgi õnneks samal moel, kahjuks puudutab sama probleem veel kolm päeva hiljemgi paljusid teisi piltnikke, kes nii häälekalt enda eest võidelda pole julgenud.
Mitmete teadjamate sõnul seisneb põhiline probleem konkreetselt fotograafia eest vastutava meesterahva isikus, keda isegi kohalikud põlgavad. Paraku pidavat sama sell olema vastutav ka aasta pärast Göteborgis toimuvate Euroopa Meistrivõistluste fotovaldkonna eest ning osad väga lugupeetud kolleegid on tungivalt soovitanud FEI-le esitada ametlik kaebus. Tore on näha, kuidas fotograafid, isegi kui nad on omavahel konkurendid, hoiavad selles küsimuses täielikult ühte, sest on elus töötanud igasugustes kitsastes tingimustes ning alati edukalt toime tulnud.
Pisut unised aga endiselt asjalikud
Jõudsime täpselt teiseks parkuuriks, kus stardis oli meie rootslastele kaotatud talent Jüri Sokolovski. Kuigi Jüri on pikalt rootsis paiknenud, võistleb ta endiselt Eesti eest. Jüri hüppas noortele hobustele mõeldud 130 cm kaheosalise parkuuri puhtalt ja oli viiendal kohal. Kindlasti proovime Jüri siit Scandinavium Arenalt tabada ja intervjuu saada. Loodame, et ta eesti keelt veel mäletab.
Enne koolisõidu Maailmakarika esimest sõitu märkasime hallist väljaspool asuvat expo ala ja mõtlesime korraks vaatama minna. Mõte lõppes sellega, et olime riiulite vahel eksinud, sest poode ja kaupa oli üle mõistuse palju, lubasime sinna rohkem mitte sattuda.
Päev jätkus koolisõiduga. Kuna mitu favoriiti erinevatel põhjustel finaali kohale ei tulnud, siis mina kui rohkem takistussõidu fänn, väga palju emotsiooni edastada ei oska. Publik on siin Göteborgis ideaalne, omasid, eriti Kittelit, kes on ka üks favoriite, kutsutakse aplausiga areenile ja saadetakse külmavärinat tekitava emotsiooniga tagasi. Skeemi ajal valitseb ülim vaikus, kostavad ainult fotograafide klõpsud ja Kitteli sõidu ajal võib kuulda rootslaste südamelööke. Seda õigustatult. Hinnete tabloo kõigub kaheksandalt kohalt viiendale, siis esimesele ja tagasi neljandale. Pinge püsib ja minu taga istuval ajakirjanikul oli väga raske viimasel keskliinil oma kohal püsida. Lõpptulemus kolmas koht ja minu uni kadunud. Hea töö Kittel! Pressikonverentsil käidud, uudis üleval, võtame järgmise! Väidetavalt pidi koolisõidu pressikas alati väga tore olema, aga seekord olid kahjuks puudu kõige suuremad naljaninad Dujardin, Werth, Gal, Hester jt.
Takistussõit, finally! Areen on rahvast täis ja Edwina avab Maailmakarika takistussõidu esimese parkuuri. Plats on lihtsalt võrratu! Olete käinud botaanikaaias? Siinsed platsikaunistused – lilled, puud ja põõsad meenutavad pigem näitust Pirita botaanikakeskusest kui võistlusareeni. Mida tähtsam parkuur seda suurem põõsanäitus. Rada on kõrge ja kaval – palju mõõdetud vahesid, aga ka lõikamise võimalusi, et kompenseerida maha aetud takitusi. Lõiked tehakse sellised nagu meie oleme harjunud kodus 120 sentimeetristes parkuurides Pauli esituses nägema. Põhimõtteliselt Penelope tuli, nägi ja võitis. Parkuurist ja tulemustest saate lugeda uudistest, mida peale igat Maailmakarika sõitu teieni toome.
Pean tunnistama, et koolisõit meeldib mulle pressitöös rohkem – sportlased on palju avatumad ja lõbusamad. Takistussõidu pressikonverentsi ennustas Külli mulle täpselt ette: “Rajameister tegi hea töö”, “Hobused on top, ratsutajad on top, kõik on TOP!” No tõesti??!! Sellegipoolest annan takistussõitjatele uue võimaluse laupäeval.
Vabandust, vale koht!
Kuna me Külliga olime mõlemad maganud nii vähe, et kirjutasime juba arusaamatuid lauseid, siis otsustasime, et rohkem asjalikud enam olla ei suuda. Mina, Külli ja prantsuse fotograaf Pierre suundusime siis rõõmsalt oma hotelli poole. Kohale jõudes selgus, et vabandust, te olete 
vales hotellis. Sama kett, aga vale hotell. Uskuge mind, peale 24h tööpäeva, kell 23 õhtul, ei ole see lause, mida te kuulda tahate. Külli oli enne juba saanud ennast sinise särgi peale välja elada, nüüd oli minu kord vihastada. Kahjuks öösel reisiagentuuri peale karjuda ei saanud, nii et võtsime takso ja kihutasime oma “õigesse” hotelli, mis oli küll tärni võrra kangem, aga oluliselt kaugemal.
Hommikut alustasime uuesti teemaga “majutus”, mis võttis märkimisväärse koguse energiat, et inimesi laupäeva hommikul tööle saada. Lõpp hea kõik hea – pakkisime asjad kokku ja kolisime esialgsesse hotelli. Ennast õigesse kohta sisse checkides küsis kutt vastuvõtulauas, et vabandust, kas teile ei meeldinud meie viietärni hotell??? Muidugi meeldis! Meil olid hommikumantlid ja suursugune patjade kollektsioon, aga kahjuks on seekord reisi priotiteedid teistsugused ja loobusime kontuurpatjadest.