“Külli, kus su poni on?”
Sellel ajal kui mina üksinda kolm tundi tribüünil veetsin, istus Külli C tähes ja jagas eelmistest lugudest tuttava prantslasega ise sõitjatele kommentaare, oli tubli ja pildistas ka loomulikult. Uudisest võite lugeda, kuidas Külli Tinnele puid alla pani. Kuna sain juba riielda selle kommentaari eest, siis edaspidised kaebused ja vastuväited, mis puudutavad hinnanguid sõitjatele, saadke julgelt Küllile!
Kui keegi kohe aru ei saanud ja vajab täpsustamist, mis Külli ponist jutt on, siis vihjati selle küsimusega minule (loe: mu kasvule). Aga ainult toredatele on sellised märkused lubatud ja Pierre on väga tore. (Ja ta muide ei ole meie ainuke sõber siin).
Pierre näitab meile vahepeal tuju tõstmiseks, milline on pikim prantsusekeelne sõna
Pisut pettusin koolisõidu tiitlivõitjate pressikonverentsis. Tõsi, õnnelikud olid kõik, aga emotsiooni oli vähe. Väidetavalt ei pidanud Hans Peter üldse eriti emotsionaalne inimene olema ja peale pühapäevast sõitu oli tegelikult isegi üllatavalt tundeline. Vaene Minderhoud, tal polnud kellagagi õhtul tähistada ka, sest Edward Gal ja treener Nicole Werner olid juba koju lennanud. Raske see tippsportlaste elu!
Hängry (so hungry that it makes you angry – nii näljane, et muutud vihaseks)
Eile oli Maailmakarika arvestuses osalevatel takistussõitjatel vaba päev. Toimus Göteborgi karikas, mil meie rabasime pressiruumis tööd teha. Selle sõidu tulemused leiate siit: http://online.equipe.com/sv/class_sections/191371/results
Kella poole üheteistkümne paiku hakati meid pressikeskusest ära ajama, ruumi taheti kinni panna. Nii vara! Pakkisime ja liigutasime ennast küll kiiresti, aga see polnud nende jaoks piisav, ühel hetkel kustutati lihtsalt tuled ära. Kottpimedus. Me Külliga polnud ainukesed hilised, maailmakuulus inglise fotograaf Jon (tutvuge ise: http://www.jonstroudmedia.com) polnud sellist “nalja” kunagi varem kogenud ning Külli sõnul pole see sõbralik mees varem nii kuri olnudki.
Foto: Pierre Costabadie
Leidsime mobiiltelefoni taskulambi abil tee ukseni ja suundusime hotelli poole. Kui välja jõudsime, saime aru, et viimane aeg oleks sööma minna. Siin see söömine muutub kuidagi teisejärguliseks ja enne aru ei saa, et kõht tühi, kui käed värisevad ja pilt kõigub. Jõudsime oma värisevate jalakestega kuidagi kodutänavasse ja hakkasime söögikohta otsima. Pühapäeval, peale kella 23 on see raskem kui Steve Guerdat’ jaoks matemaatika. Leidlikud nagu me oleme, saime hakkama, aga kuna Külli oli enne päristoidu leidmist teel olles oma ridikülist avastatud pähklikotile kiirkorras otsa peale teinud, hakkas tal sellest halb ning tema õhtusöök jäi üsna lühikeseks.
Tõelised emotsioonid
Esmaspäev oli puhtalt takistussõidu päralt. Ei vaja eraldi mainimist, et takistussõidu viimase päeva rada on kõrge. Esimesed neli-viis takistust on täitsa mõistlike pealesõitudega ja siis läheb asi käest ära. Viimaseks reaks oli rajameister seadnud klassikalise kolmik-lattaed rea kolme sammu vahega, millele järgnes nelja sammuga viimane, kaare peale jääv okser. Enne seda veel süsteemiga sarnane hullumeelsus. Ühesõnaga rada oli suure tähega Hirmus!
Rahvast oli täna siin Scaninaviumis vaatamas natuke üle 11 000 inimese, nii et võite ette kujutada seda aplausi, kui keegi raja puhtalt hüppas. Aplausiks ei olnud vaja ainult nulliga sõita. Publiku suure kiituse osaliseks sai teenitult austraallane Chris Chugg, õigemini tema hobune Cristalline, kes on kõigest 8-aastane. Nad lõpetasid raja viimasel takistusel teenitud nelja karistuspunktiga. Teise vooru hüppas noor imeloom puhtalt.
Cristalline
Ma ei suuda meenutada mitte ühtegi teist spordiala, kus 11 000 inimest suudavad poolteist minutit nii vaikselt olla, et üle areeni on võimalik kedagi aevastamas kuulda. Kirjutage mulle Facebooki, kui keegi teab.
Siis, kui hõiskamine on jälle lubatud
Teise vooru lähevad kolme karistuspunktiga nii Daniel Deusser kui ka Smolders. Mõlemad hüppavad parkuuri mängleva kerglusega vigadeta. Viimasena stardis Guerdat, kellel on tiitli kindlustamiseks vaja ainult puhast sooritust. Publik hoiab sõna otseses mõttes igal hüppel hinge kinni, Steve säilitab pinget kuni viimase takituseni ja PUHAS! Ilma liialdamata, minul olid külmavärinad – publik tribüünil püsti aplodeerimas teise järjestikuse tiitlivõidu puhul Guerdat’le ja tema suurepärasele Corbinianile!
Emotsioonid laes, ootasin põnevusega pressikonverentsi. Steve oli eriti õnnelik, et lisaks võidule suutis ta sellel Maailmakarikal ka paremini ratsutada. Ta oli selle siin endale lausa eraldi eesmärgi seadnud. Võitudega teenis ta sel nädalalõpul Göteborgis kokku 232 100 eurot. Ülejäänud kommentaarid sõidu kohta leiate jällegi uudise alt.
Ja nii ongi!
Võitjaga pilt olemas, exposse särava ja roosa järgi ei jõudnud, nii et põhimõtteliselt võiks ju asjad kokku pakkida ja suuna kodu poole võtta. Kui see amet vaid tähendaks ainult võitjaga poseerimist. Kui eile kustutati meil tuled ära, siis täna pakiti lihtsalt tool alt ära ja tõmmati internet välja. Olime sunnitud Scandinavium Arenalt lõplikult lahkuma. Kirsiks tordil on meeldiv õhtusöök suures rahvusvahelises seltskonnas (viis erinevat rahvust esindatud, aga kõik räägivad prantsuse keeles, peab selle ikka ära õppima..).
Roosa treiler jäi seekord ostmata
Mis ma õppisin? Lisaks kogu sellele suurele kogemusele pressitööst, mis ma siin olles sain, ei kavatse ma mitte kunagi enam nuriseda ühegi fotograafi, kaameramehe või muu sarnase üle. Kui Maailmakarika finaalis peavad ja suudavad hobused 160-sentimeetrise parkuuri hüpata nii, et lisaks tulistavatele fotograafidele on täpselt okseri kõrval põõsas(!) peidus(!) kaameramees oma suure aparaadiga, siis mina saan oma 120-130 sentimeeterit hüpatud ükskõik kuidas!
Ja lõpetuseks, kui palju andekaid, abivalmeid ja kihvte inimesi on olemas. Pressiruumis on koos nagu üks suur perekond. Aitäh, Külli, et mind kaasa kutsusid!
