Tänavu jaanuaris toimunud ratsaliidu hooaja lõpupeol sai treener Konstantin Prohhorov ühe oma õpilase isalt huvitava mõtte – mis oleks, kui sõidaksime kõik koos kuhugi Euroopasse suurele takistussõiduturniirile. Eelkõige pakkus neile huvi just Global Champions Tour, mille etapid toimuvad üle maailma üsna sagedasti ning millest võtavad osa kõik tipptakistussõitjad, keda üks tõeline huviline oma silmaga näha ihkab.
„Minu isale meeldib reisida ja ta tahaks mind väga kaasa võtta, mina aga jälle eelistan siin oma hobuste juures olla,“ paljastab juuniorklassi takistussõitja Margareth Eikner, miks isa Mark sellise pakkumise välja käis. Muidugi oli see suurepärane idee, sest eesmärk oli järsku hoopis teine ning mõistagi läks jutt kohe liikvele.
„Ma siis tegin nalja, et läheks kohe hoopis Mehhiko või Miami etapile,“ meenutab Kostja, kuid kiiresti saigi ideest reaalsus. Uuriti soodsaid lennupileteid ja majutusvõimalusi ning Miami kasuks mängis kindlasti ka imepärane asukoht ning tasuta sissepääs võistlustribüünidele. Ainulaadse asukoha tõttu otse Miami Beachil on võistlus avatud kõikidele, kes rannas viibivad, boonuseks ahvatlev ookean ja kuum päike. „Miami hakkas kohe silma ja otsustada polnud raske,“ kinnitas Margareth, kes suutis kiiresti punti meelitada ka oma trennikaaslased Camille Mahoni ja Hanne-Lore Väina. Seltskonnaga liitus ka Kostja abikaasa Therje ning nende suur elamus Ameerikas sai teoks 5.-10. aprillini.
Foto: Mark Eikner
Mark, Kostja, Margareth, Hanne-Lore ja Camille. Foto: Therje Prohorova
Erinevad eesmärgid
Ükski tüdrukutest polnud varem midagi niisugust kogenud, Camillele oli koguni lendamine esmakordne. Suurim võistlus, mida nad seni näinud olid, oli meie oma Tallinna horseshow. Oma spordiala andunud fännidena olid aga kõik kursis võistlevate tippsportlastega ning on suuri turniire palju jälginud Eurospordist ning internetist. Kostja on kogenud sportlasena omal ajal mõnel sarnase kaliibriga võistlusel publiku hulgas istunud küll, kuid temagi puutub praeguse aja tippsportlastega kokku pigem TV vahendusel.
„Eeldasin väga võimsat tunnet, kuid täpsem ettekujutus puudus. Kõige enam huvitas mind muidugi sportlik pool, tippratsutajate sõidustiil ning loomulikult nende hobused,“ jutustab Hanne-Lore, kellele Margareth lisab, et nende lähedalt nägemine on ikka hoopis teine asi kui televiisorist – kõik tundub nii palju suurem ja võimsam. Camillele oli USA reis laiemas plaanis unistuse täitumine, kuna ta oli sinna alati minna tahtnud. „Loomulikult huvitas mind oma silmaga tippspordi nägemine, kuid ka asja korralduslik pool ja üldse see, kuidas kõik seal välja näeb,“ märkis ta.
Väsitav lennureis. Foto: Therje Prohorova
Õpetussõnad treenerilt. Foto: Therje Prohorova
Kostjal oli treenerina aga suur missioon – jälgida igat pisiasja ning püüda seda oma õpilastele kohapeal vahetult edasi anda nii palju kui võimalik. „Jälgisime hoolikalt erinevate sõitjate sõidustiili ja seda, kuidas nad erinevates olukordades käituvad. Parkuurid olid loogilised, aga tehnilised, seetõttu sai näha mitmeid erinevaid lahendusi.“
Therje lähtepunkt oli kindlasti natuke teine, kuna põhiliselt on ta elus olnud pühendunud koolisõidule. Siiski on ta end alati püüdnud spordiga igas mõttes kursis hoida – ei saa ju olla oma õpilastest rumalam! Therje suur huvi on olnud treeneritöö ja ka võistluste korraldamine ning just seda ta kohapeal jälgida püüdiski. „Midagi tohutult erilist ma ei tuvastanud, aga kõik toimus väga ladusalt, nagu peetaks seal iga päev võistlusi. Järelikult oli korraldus tasemel. Viibisin palju soojendusplatsi ääres ning jälgisin niiöelda telgitaguseid. Silma torkas, kui hästi hoolitseti sportlaste eest, et neile oleks kõik mugav ja loogiline.“
Foto: Therje Prohorova
Televisioon ja tegelikkus
Kostjale tõi esile, kui rahulik ja sujuv kõik oli. „Sportlastel ei paistnud ka justkui võistlusnärvi olevat, kõik tundusid sisemiselt nii tasakaalus. Soojendusel käituti sõbralikult, professionaalselt ja rahulikult, ei mingit rapsimist ja lärmamist. Platsimeeskond oli väike, aga koosnes täiskasvanud meestest, kes tegid tõhusalt ja piisava kiirusega vajaliku töö ära nii, et neid polnud väga nähagi.“
Foto: Mark Eikner
„Minu esmamulje oli natuke imelik, sest ootasin midagi grandioosset, aga kohapeal selgus, et plats polegi nii suur nagu televiisorist tundub,“ meenutab Hanne-Lore saabumise õhtut. „Siiski oli sees meeldiv ärevus, et homme hakkab see kõik peale ja näen väga paljusid oma lemmikuid nii lähedalt.“
Foto: Mark Eikner
Margareth seevastu leidis, et platsi kompaktsus oli just väga hea, kuna see andis võimaluse kõike detailselt jälgida. „Kuna saime viibida täiesti piirdeaia ääres, siis olime hüpetele nii uskumatult lähedal, et hobused hüppasid meil nagu üle pea. Polnud elusees nii suuri takistusi näinud ega ka sellise võimsa tehnikaga hobuseid.“
Kõigi lemmik Bertram Allen. Foto: Mark Eikner
„Suureks üllatuseks oli see, kui lähedal ookeanile tegelikult plats oli. Esimesel õhtul areeni vaatamas käies oli küll mulje täiesti uskumatu. Ehkki mind pani imestama, et expo ala oli peaaegu olematu,“ lisas Camille.
Plats oli ookeanile nii lähedal, et mingil hetkel seadis uhtuv liiv ohtu suure ekraani tellingute püsimise. Foto: Mark Eikner
Miami GCT etapp on küll pealtvaatajatele tasuta, kuid meelitab ligi ootamatult vähe rahvast. Miami Beach on suur turismiatraktsioon, sealne seltskond on pigem hobuvõõras. Mitte väga kaugel asuvas Wellingtonis toimus vahetult enne Miami etappi suur mitmenädalane turniir, mis oli aga hoopis teine asi – sinna sõidavad igal aastal kohale kõik, kes tunnevad ja naudivad tipptasemel ratsasporti. Pole parata, et ratsaspordipublik on ikkagi suurem seal, kus rohkem asjatundjaid ja kompetentsi koos.
Kostja naerab, et Miamis olid müügialal vaid mõned valtrapid ja valjad, natuke ratsutajatele mõeldud riideid ning hunnik koerte kaelarihmu. „Ahjaa, fänni-nänni oli siiski ka, loomulikult pidime seda ka endale soetama!“
Hindamatud hetked treeneri ja õpilaste vahel
Kõik tüdrukud nentisid, et ootasid väga endise maailma esinumbri Scott Brashi esinemisi, kuid ei näinud päris seda, mida lootsid. Mitte, et sportlase oskused oleksid olnud kehvad, vaid lihtsalt just sel korral sõidud suuresti ebaõnnestusid ja tema tavapäraselt head vormi ei õnnestunud näha. Teiste lemmikutena tõid kõik esile Edwina Tops-Alexanderi, kel ühtlasi võitis Miami GP, noore iiri talendi Bertram Alleni ning legendaarse John Whitakeri, kelle tugev ja sihikindel stiil vääris erilist tunnustust ka Kostja poolt. Väga meeldiva sõitjana märkis Margareth ära ka Saksamaa ühe esinumbri Christian Ahlmanni.
Edwina Tops-Alexander avaldas kõigile muljet. Foto: Mark Eikner
„See on ikka ime, millise hüppevõimsusega need hobused on, et pole probleem hüpata ka külgaiast üle. Loomulikult selline sport meelitab ligi igasuguseid vaatajaid, sest seda on enamuse ajast ikkagi väga põnev ja meeldiv jälgida, keegi ei lammuta nagu segane,“ vangutab Kostja kahetsusega pead. „Muidugi samas peeti viie tärni kõrval ka hommikuti kahe tärni sõite ja see meenutas natuke rohkem seda sporti, millega meie harjunud oleme,“ muigas ta.
Foto: Mark Eikner
Prohhorov pidas väga oluliseks, et neil avanes üheskoos võimalus sõite jälgida areeniga samalt tasapinnalt ning võimalikult lähedalt. See andis võimaluse märgata pisimaidki detaile ning õpilaste tähelepanu neile juhtida. Margarethi sõnul oli sellest väga abi, kuna palju oleks muidu suures elevuses märkamata jäänud. Enim avaldas talle muljet, kui läbimõeldud oli parkuuri sõitmine ning kui hea oli koostöö hobuse ja ratsaniku vahel. „See oli veidike uus tase küll, näha, mismoodi tegelikult kõik peaks toimima ning ka see, kuidas need hobused ise tahavad hüpata. Muidugi jäid silma erinevad istakud ja sõidustiilid. Mõni tekitas segadust, mõni imetlust.“
Just siit avanes parim vaade rajale. Tausat Margareth, Camille ja Hanne-Lore. Foto: Mark Eikner
Camille tõi eraldi esile meelelahutusliku tiimisõidu, kus oli nalja, muusikat ja show’d, aga säilis ka sportlik element. „Kogu võistlus ja nii paljude tippsportlaste nägemine kokku jättis ikkagi väga suure emotsiooni,“ täiendas Hanne-Lore, lisades, et nad said kõik reisist väga palju innustust ja mõtteainet juurde.
Foto: Mark Eikner
Ratsaspordi kõrvalt jäi seltskonnal võrdlemisi vähe aega muudeks tegevusteks, kuid natuke jõuti siiski Floridat uudistada. Tüdrukutele jättis sügava mulje Miami Jungle Island loomaaed, kus nähti nii rääkivaid linde, valget tiigrit, känguruid, mida sai suisa paitada, pingviine, laamasid kui laiskloomi. Kostjal oli kõige hubasem tunne Wellingtonis, mille rohelised aasad lausa meelitavad hobuseid kasvatama. Therje ei saanud jätta märkamata, kui suured on ameeriklaste söögid ja autod, samas nentisid kõik, et sealsete inimeste sõbralikkus on ülimalt tänuväärne ning paneb eestlase lausa jahmatama. „Paljud uurisid, kust oleme pärit ning üllatavalt paljud isegi teadsid Eestit. Loomulikult mitte ratsaspordiga seoses,“ naeravad tüdrukud, kes juba kibeleks uuele reisile Dohase, Aachenisse, Valkenswaardi või kuhu iganes lubatakse.
Mida aga reisi idee autor Mark ise ettevõtmisest arvas, Hobumaailm teada ei saanudki, kuna tal ei õnnestunud meiega kohtumisele tulla. „Ma arvan, et kuigi ta pole nii suur fänn, on ta nüüd ikkagi veel rohkem ratsaspordist huvitatud ning eks ta ju võib salamisi unistada, et mina jõuan kord sama kaugele,“ muigab Margareth.
Kogu võistluse ainuke tavapublikule avatud tribüün. Foto: Mark Eikner