Ühel päeval, vahetult enne meie oma Tallinn International Horse Show algust, istusime kahekesi Veskimetsa Rataspordibaasi garderoobis ja mõtlesime, et kui kaugel on meist meie esimene CSI5* võistlus. Hiljem selgus, et sinnani oli vaid kuu aega ja nüüd ongi aeg kirjutada täpsemalt, kuidas me Helsinki International Horse Show’le ajakirjanikena sattusime ja mida seal kogesime.
Helsinki International Horse Show (lühidalt HIHS) on Eestile kõige lähemal toimuv CSI5* võistlus, kus saab igal aastal oktoobris näha võistlemas mitmeid maailma absoluutsesse tippu kuuluvaid takistussõitjaid. Tavaliselt on kavas ka koolisõit (sel aastal CDI3* tasemel) ning palju erinevaid show’sid.
Koolisõidupublikut rõõmustab Helsingis knock-out võistlus
Kavas on erinevad showprogrammid
Kogu võistlus toimub Helsingi kesklinnast lühikese trammisõidu kaugusel suures Helsinki Jäähallis. Helsingi ise on Eestist aga teadatuntult vaid 2 tunnise laevasõidu kaugusel, mistõttu sinna transpordi leidmine on üks kergemaid ülesandeid, mis enne Helsingisse minekut lahendada tuleb.
Julge pealehakkamine viib edasi
Nagu ennist mainitud sai, tuli mõte minna HIHS’i pressi ajakirjanikena täiesti ootamatult ühel septembrikuu õhtul. Otsustasime, et kaotada pole midagi ning võtsime ühendust Hobumaailma tiimiga. Peale jah’i saamist asusime kibekiirelt täitma pressi saamiseks vajalike akrediteeringuid ja juba varsti olidki meie nimed listis kirjas! Lisaks tuli veel broneerida hotell ja leida info sealse ühistranspordi kohta. 22.oktoobri hommikul andis äratuskell meile 5.30 teada, et on aeg voodist välja hüpata ja alustada seiklust sadama poole ning sealt juba Helsingisse. Uni kadus ootusärevuse tõttu kiirelt ning peatselt olime juba Helsingis, kus suur tuul tuletas meelde, et Eesti pole ainuke riik, kus külm on. Helsinki Jäähalli juurde jõudes tuli rahvast vastu ja meiega samas suunas suurtes hulkades, mis näitas selgelt soomlaste suurt huvi ratsaspordi vastu. Jäähall ise jättis ise suursuguse mulje, eriti ilus oli ta õhtul pimedas.
Pressi sissekäigu leidmine ei võtnud kaua, suured juhatavad sildid olid juba kaugelt näha. Inimesed seal olid meeletult abivalmid ning kõik käis kiirelt ja selgelt. Ajakirjanike/fotograafide lauad olid pressikonverentsi lauast vaid loetud meetrite kaugusel, mis tähendas seda, et pressikonverentsideks kuhugi minema ei pidanudki, vaid seda sai mugavalt jälgida otse töölaua tagant. Jõudsime Jäähalli vahetult enne koolisõidu algust ja kuna suutsime juba teed teadvate fotograafide liikumise õigesse kohta maha magada, siis alustuseks saime natuke ringi ekselda ja juhiseid küsida. Õige koha leides ja halli sisenedes lõi hetkeks hingetuks ning jõudis kohale, et me olemegi jõudnud oma esimesele 5* võistlusele! Fotograafe oli HIHS’il õnnistatud maapinnast kõrgemal olevate pinkidega, mille abil päästsid nad ilmselt meid pikast seismisest tekkivast seljavalust. Suur kummardus ja aitäh neile selle eest!
Pikad päevad, pidev tegevus
Esimene päev oli pikk ja tööd oli palju. Ära tuleks märkida kindlasti see, kui kiiresti neil seal kõik käis. Näis nagu iga lillepoti ja lati jaoks oli oma inimene ning plats oli tühi ja autasustamiseks/show’ks valmis enne, kui jõudsid arugi saada, et midagi läbi on. Samuti ehitati helikiirusel üles uued parkuurid, mida ilmestas selgelt see, et kui jõudsime peale võistlusklassi pressiruumi maha istuda, tuli juba lühikese aja pärast ekraanile kiri, et kohe on algamas järgmine klass. Võrreldes koduse Tallinn Horse Showga oli miinus võibolla see, et ekraanil ei tiksunud aega, mis oli jäänud sõidu alguseni ning ei neil ei ole nö tunnusmuusikat, mis annaks millegi algust teada. Seetõttu sageli avastasime järsku, et parkuur algas ja meie oleme ikka veel pressiruumis.
Rajameister Guilherme vestlemas Eestlastelegi tuttava assistent Johannaga; foto Stas Mulyar
Rajad tegi seekord ei keegi muu, kui Rio olümpia kogemusega brasiilane Guilherme Jorge. Rajad olid nähtavalt 5* väärilised ning seda tõdesid ka võistlejad pressikonverentsil, kes olid Jorge’i tööga väga rahul. Hingetõmbehetki oli parkuuri jooksul vähe ning distantsid ja pöörded keerukad. Itaallase Gianni Govoni esituses sai näha viimasel päeval ka harva juhtuvat asja, kui tema tuline mära Winn Winn 145cm parkuuri teises faasis lõi tagumiste jalgadega maha lattaia keskel asuva plangu, kuid jättis puutumata ülemise lati, mis tähendas, et mahaajamist kirja ei läinud ning võistluspaar tuligi parkuuri lõpuni nulliga.
Elusuuruses superstaarid
Pärast seda, kui olime lähedalasuvas hotellis välja maganud ja kiirelt midagi hommikusöögilauas kõhtu pistnud, oli aeg suunduda tagasi viimaseks ja kõige olulisemaks päevaks, kus pühapäeva teises pooles toimus Lääne-Euroopa MK etapp. Meile kahele, kes me oleme harjunud nägema suuri tegijaid nagu Scott Brash, Steve Guerdat, Bertram Allen, Kevin Staut vaid oma arvuti- või teleekraanilt, oli juba omaette elamus nende ja nende tipphobuste reaalses elus nägemine. Nüüd saame sellele igatahes kuskil listis linnukese taha panna. Need hobused hüppavad 160 cm parkuuri väliselt ilma igasuguse suure pingutuseta ja sama kehtib ka ratsanike kohta. Lisaks tuleks kindlasti ära mainida, et seal oli võimalik kõigil huvilistel minna jälgima soojendusareeni, mis on meie arvates super võimalus just noortematele, et minna, vaadata ja õppida, kuidas ja mida teevad maailma tipud.
Telekast nähtud Scott Brash ongi “päriselt” olemas!
Helsingi suurejooneline Jäähalli areen
MK-etapp oli loomulikult omakorda väga närvekõditav ja põnev. Kui ajakirjanikel oli võimalus minna antud rada platsile oma silmaga kaema, siis ei lasknud me seda loomulikult käest ja võime julgelt väita, et tõketest üle nägemisega olid väga keerulised lood (enamus tõkkeid oli kõrgusel 150-160). Puhtaid tuli üks hetk palju ja siis mingihetk oli kuulda ainult lattide kolisemist. Kuna ümberhüpetele ükski kohalik võistleja ei jõudnud, siis elas publik häälekalt kaasa eelmise aasta võitjale Romain Duguetile, kes võttis esikoha ka seekord, tehes Quorida de Trehoga viimasel tõkkel sellise liigutuse, mis ilmselt mõnel südame hetkeks seisma jättis.
Väsinult, kuid rõõmsalt tagasi kodumaale
Õhtul pressiruumis asju pakkides ja viimast uudist kirjutades oli meel ikka päris nukker. Tegemist oli lihtsalt nii fantastilise kogemusega, nii et laeva peale väga minna ei tahtnudki. Kiirelt aga käisime söömas ja varsti olimegi juba rampväsinutena, aga ainult heade emotsioonidega, teel kodu poole.
Oleme suure tänu võlgu Hobumaailma meeskonnale meie plaani toetamise eest ning nüüd, kui oleme näinud võistlusi kajastava ajakirjaniku töö telgitaguseid, võime julgelt väita, et tegemist on kõike muud, kui kerge tööga ning hindame Hobumaailma panust kõige selle igapäevaselt tegemise eest veel kõrgemalt kui varem!