21. aprillil 2018.a. toimus Ihaste Ratsakeskuses võõrratsaniku test sugutäku kandidaatidele ESH tõuraamatus aretusse tunnustamiseks. Ülesantud 13 täkust jõudis kohale 11, neist said kõigi komisjoni liikmete üksmeelse tunnustuse kaks täkku.
2017.a. täkkude Päeval tunnustatud täkk tegi läbi kohustusliku tunnustuse uuendamise. Ta tüübi ja kehaehituse hinded olid 8-9 vahel, hüppehinded 7,5-8,5, liikumise keskmine 8-8,5, ratsastatavus, tasakaal ja perspektiivikus spordis 8-8,5 . Märgiti natuke liigset ettevaatlikkust või isegi argust, siiski nähti temas nagu ka teises tunnustatud täkus In Style N tulevikulootust parkuurideks 140 cm ja üle selle.
Ka In Style N oli 2017.a. saanud tunnustuse ja uuendas nüüd seda. Komisjon nägi temas veidi vähem täkutüüpi, hinded 7,5-8, ka liikumise ja hüpete hinded ei ületanud seekord hinnet 8, aga tasakaalu, ratsastatavust ja perspektiivi spordis hinnati parimaks. Koos Natkingkey’ga olid nad ainukesed, kellele ennustati tulevikku parkuurides 140 cm ja rohkem.
Kaks täkku – CANDOUR ESQUI (i. Cadeau de Muze, ei. Elvis ter Putte) ja VINCENT (i. V Carlos, ei. Carpaccio) – tekitasid elava diskussiooni võõrratsaniku testi mõtte ja nende täkkude endi väärtuse üle. Kuna üksmeelele ei jõutud, osa komisjoni liikmeid pooldas üht, teine teist täkku, jäeti lõpuks mõlemad tunnustuseta.
Candour Esqui on väga erilise sugupuuga, näitas eriti head hüppetehnikat (ainukesena sai mõnelt kohtunikult isegi hinde 9), aga tema esinemist peeti hingetuks, isegi laisaks, liikumist raskeks, eriti traavil, hüppe võimsuse kohta pani üks kohtunik isegi hinde 6,5 ja öeldi, et jõudu peaks nagu olema, aga täna seda näha ei ole. Isegi mõned kohtunikud, kes olid tema tunnustuse vastu, leidsid, et sisuliselt on ta tunnustust väärt ja saab selle loodetavasti kiiresti võistlustulemustega.
Vincent oli liiga esiotsale tasakaalustatud, hüpetel hüppas rohkem edasi kui üles, hüppe kõrgeim punkt sageli takistuse taga. Oli kiire ja terav, aga tihti kiirustas liialt. Ratsanikule meeldiv, aga ühegi erilise omadusega ei hiilanud (ühel kohtunikul kõik hinded 7). Ei ole üldse täkutüüpi hobune.
Ülejäänud täkud olid kas liiga vähe ette valmistatud, või oli teise äärmusena palju tööd tehtud ja loodetud, et kui kõrged takistused probleeme ei valmista, siis peab täkk tunnustuse saama. Nii see aga pole. Komisjon peab hindama hobuse sünnipärast võimekust, seda, mis tal pärandada on.
Siit jõutigi võõrratsaniku testi mõtteni. Nenditi, et paljud kasvatajad peavad võõrratsaniku testi lihtsamaks võimaluseks tunnustust saada, kui on seda ülevaatuste finaal või tunnustamine sportlike tulemuste järgi. Nii see olema ei peaks. Seisukoht, mida hiljem toetas ka üldkoosolek, oli, et võõrratsaniku testi peamine mõte on kontrollida juba 3-aastasena tunnustatud täkkude edasist sobivust aretusse ja see oleks 4-5-aastastele täkkudele ainuke võimalus tunnustust pikendada, kuna sellises vanuses pole aretusprogrammi nõue sõita 120 cm parkuuri 5 korda puhtalt väga mõistlik, 4-aastasele isegi mitte reaalne. Täkud, kes 3-aastasena pole tunnustust saanud, peavad olema küllalt erilised, et neid hiljem tunnustada võrdselt varakult tunnustatud täkkudega. Ei maksa loota, et võõrratsanik paneb hobuse käima ja hüppama paremini, kui ta võimed tegelikult on. Ja ettevalmistuseta hobuseid võõrratsanik ratsastama ei hakka, hobune peab olema valmis näitama oma ratsaniku all vähemalt madalaid hüppeid, muidu teda hindama ei hakata. Oma ratsanikul endalgi peab olema ettevalmistus hobust korralikult näidata. Kohtunikke häiris mõnikord ka mõne hobuse lohakas välimus, kasvõi patside puudumine.
Vanemad kui 5-a hobused peaksid üldjuhul tõestama end võistlustulemustega. Ei saa tunnustada sugutäkuks hobust, keda pole põhjust pidada keskmisest Eestis võistlevast hobusest millegi poolest paremaks. Nii et vanemad hobused võivad küllaldaste võistlustulemusteta saada tunnustuse vaid erandjuhtudel, kui näitavad näiteks võõrratsaniku all erakordset hüppevõimet või liikumist või muid omadusi, nii et neid võiks hinnata hinnetega 8,5 või rohkem. Keskmine hea sporthobune pole veel sugutäkk.
