Hinnalisi noppeid kahepäevasest Charlotte Dujardini meistriklassist

Kui ma pärast Tallinn International Horse Show „kokku pakkimist“ oma Tallinn-Toronto lennupileti välja trükkisin, tegi see mulle lausa kahekordset rõõmu. Kanada metsade oktoobrikuine värvimöll paneb end igal sügisel taga igatsema ning lisaks kaunile loodusele ootas 20.- 21. oktoobril ees võimalus näha Charlotte Dujardini meistriklassi Caledon Equestrian Parkis.

Olen Charlotte Dujardini mitmeid kordi “laivis” näinud Valegroga võistlemas EM ja MM areenidel, samuti oli mul võimalus hinnata tema esimest rahvusvahelist muusikalist vabakava tema uue staari Mount St John Freestyle’iga tänavu kevadel Hollandis. Aga vähemalt sama põnev oli perspektiiv veeta kaks päeva koos Charlotte’iga vaadates tema treeninguid ja osa saada tema hiiglaslikust kogemustepagasist – alates päris noortest hobustest kuni GP tasemeni väja.

Caledon Equestrian Park on hiigelsuur ratsakeskus, mis ongi ehitatud võistluste ja erinevate ürituste läbi viimiseks. Mõneti oli see ka nostalgialaks, sest ligi 15 aastat tagasi käisin sealsamas igal suvel paar korda ise võistlemas. Tollasel ajal oli see Toronto piirkonna vaieldamatult kõige suurem koolisõiduvõistlus, mis tõi kokku sadu hobuseid ning kus kolme päeva jooksul võisteldi korraga kuuel väljakul. Siis oli see veel kaunis külakoht, kuni kogu kompleks 2015. aastal Torontos toimunud Pan Am Games’i toimumiskohana laiendati ja täiesti ümber ehitati.

Ma pole juba ammu võistlustele ega ratsaüritustele nn tavalise vaatajana sattunud ja nii läks ka seekord. Tuli välja, et minu väga hea sõbranna Magdalena oli just saanud nö “lotovõidu“ – nimelt oli ta saatnud avalduse Charlotte’i meisterklassis osalemiseks, kuhu ta siis endalegi täiesti ootamatult osutus valituks oma 4-aastasel hobusel nimega Sam I Am. Kahe päeva jooksul astus ette 12 demo-ratsanikku, milleks laekus üle 70 avalduse. Avaldusi hakati koguma juba suvel – korraldajatele tuli saata oma CV ning video treeningust või võistlusest. 11 valitut olid nn kohalikud tegijad, mõned tulid lausa ka USA poole pealt. Magdalena osutus esimeseks amatööriks, kes Kanadas sellisesse seltskonda vastu võeti.

Kuna sõitja kohaga kaasnes ka tasuta pilet abilisele (odavaim vaatajapilet kaheks päevaks maksis 300 CAD), siis leidsin end taas feik-groomi ametis. Kuna päris groomina ma eriti ei hiilga, siis seekord kuulusid minu feik-groomimise päevakavasse põhiliselt organisaatori, treeneri, ostujuhi, psühholoogi, transa- ja ehitusmehe, juuksuri ja hobulausuja kohustused. Kuna tegu oli 4-aastase hobusetita esimese suurema väljasõiduga, siis oli sellest tulenevaid praktilisi väljakutseid päris hulgi. Positiivne oli, et korraldajad lubasid hobustega kohale tulla juba neljapäeval, nii et aega oli olukorraga harjumiseks mitu päeva. See sobis meile väga hästi, sest Magdalena arvas, et ta ei taha kohaliku koolisõidueliidi seas kuulsaks saada tibina, kes Charlotte’i meisterklassis 700 pealtvaataja ees nö mulda hammustab. Õnneks oli tegu julge ja mõistliku hobunoormehega, kellel muidugi ka esines “4-aastase momente”, aga üldjoontes läks kõik kenasti ning Charlotte suutis neile pakkuda mitmeid väärtuslikke mõtteid ja tähelepanekuid.

Meisterklassi ma võistluspaaride kaupa kirjeldama ei hakka (nagu seda vastavates kirjutistes tavaliselt tehakse), sest kohalikke staarratsutajaid meil siin nagunii ei tunta. Aga mõtlesin, et toon välja vanusegruppide ja tasemete kaupa mõtteid ja harjutusi, mida ma nendest kahest toredast päevast enda jaoks välja noppisin.

4 ja 5 aastased hobused – lasteaed ja algklassid

4-aastaselt hobuselt ootab Charlotte, et ta liiguks edasi sääremärguande peale, säilitaks otsesuse, stabiilse rütmi ja kontakti. Tasakaalu õpetamiseks peab ratsanikul olema julgust lasta oma hobusel edasi liikuda ilma teda takistamata. Samuti peab laskma hobusel teha vigu – nende parandamise läbi õppeprotsess toimibki. Noorte hobustega piisab päevas ka ca 20 minutilisest treeningust, kui hobune on kuulekas ning koostööaldis. Iga hobune ütleb mõnikord “ei“. See juhtub tavaliselt siis, kui nõutud hoiak või harjutused hobusele rasked tunduvad. Sel juhul ei tohi kindlasti meelt heita, püsivus ja visadus viivad eesmärgini. Suurematele ning aeglaselt kasvavatele hobustele võib anda vahepeal paar kuud põllu peal puhkust ning siis uuesti tööga alustada.

5-aastastel peaksid kõik kolm allüüri juba olema stabiliseerunud – nüüd on aeg paindlikkuse arendamiseks läbi külgliikumiste.

• Ära ole reisija – ratsanik peab olema piloot.
• Pärast soojendust alusta tööd allüüris, milles hobune end kõige mugavamalt tunneb.
• Töö pikkadel sirgetel paneb hobuse esiotsale. Kasuta ringe, serpentiine, aasasid ning suunamuutusi hobuse painutamiseks ning ülesmäge tasakaalu loomiseks.
• Ette-alla sirutusel on väga oluline kontakti säilitamine. Käed võib hoida veidi laiemalt, sisemine ratse peab olema eriti pehme.
• Kui hobusele on ette-alla sirutamine lihtne, siis kasuta seda aeg-ajalt tema premeerimiseks.
• Painuta hobuse kaela selle keskkohast. Ära painuta hobust allapoole – hoia hobuse kõrvad üleval.
• Üleminekuid ja peatusi tuleb kohe algusest peale sõita korrektselt.
• Tulistel hobustel tuleb hoida säär peal, kuigi ratsaniku instinkt tahab tihti just vastupidist.
• Sagedased sammu-traavi üleminekud rahustavad tulist hobust ja ergutavad laiska.
• Ringi vahtivaid ja kartlikke hobuseid tuleb sõita edasi. Kui lased neil peatuda ja neid ratsmetest tirima jääd, siis on tavaliselt “mäng läbi“.
• ​Sääre eest astumine on noore hobuse jaoks esimene külgliikumine. Selle õpetamiseks alusta sirgjoonelist liikumist diagonaalil ning siis lükka hobust küljele.
• Sääre eest astumine peab toimuma säärest, mitte sisemisest ratsmest. Sisemisest ratsmest sikutamise tulemusena vajub välja hobuse välimine õlg.
• Traaviküljendustel istu liikumise suunas, painde “sees“ . Galopiküljendustel istu hobuse keskel.
• Küljendustel vaata tähte mille poole suundud, hobuse kõrvade vahelt.
• Jalavahetused läbi sammu eeldavad galopi lühendamist. Enne läbi sammu jalavahetuste alustamist harjuta galopi koondamist 3-5 sammu kaupa.
• Mõnikord tasub unustada koolisõit ja lihtsalt galopis ringi kihutada (go for a good yee-haw!).

6 ja 7 aastased hobused – tegevusrohke keskkooliaeg

Selles vanuses on hobune juba paremas tasakaalus ning teda on lihtsam “koos hoida“ istaku ja säärtega, mitte aga käega.  Koondatud külgliikumised on eriti tähtsad paindlikkuse ja jõu arendamiseks – selleks on eriti headeks vahenditeks õlad sees ja travers.

Küljendus on travers diagonaalil. Ideaalis peaks hobune olema maneeži pika küljega paralleelne, kuid noorte hobuste õpetamisel on hea lasta tagumisel otsal veidi maha jääda, et liikumist mitte blokeerida. Kui hobune on juba tugevam, siis võib talt nõuda rohkem paralleelsust, ilma et rütm ja kontakt muutuksid. Hea harjutus on ka diagonaalil sääre eest astumise ja küljenduse vahelduv kombineerimine.

6 aastaselt peaksid hobused juba tutvust tegema jalavahetustega õhus. “Jalavahetustega pole kiiret, aga need ei tohiks olla selles vanuses hobustele probleemiks. Kui oled välja töötanud hea koondgalopi, pole raske head jalavahetust saavutada”.

Jalavahetustega alustamiseks kasutab Charlotte järgmist harjutust: alusta 10 m poolringiga KD ning küsi jalavahetust diagonaaljoonel suunaga nurka F ja A vahele. Kui diagonaalil jalavahetuse õpetamine annab hobusele rohkem ruumi “ära jooksmiseks“, siis lühike diagonaaljoon seina poole muudab jalavahetuse paremini kontrollitavaks.

7 aastaselt peaks alustama ka tööpiruettidega.

• Koondatud liikumistel hoia kukal üleval – sa peaksid nägema valjaste kuklarihma.
• Travers on parim harjutus paindlikkuse arendamiseks, sest see painutab hobuse sisemist külge ja venitab välimist.
• Jalavahetused peavad lähtuma säärest, mitte istaku “väänamisest“ (twisting of the seat)
• Ära kunagi karista hobust vales kohas pakutud jalavahetuse eest.
• Tagant hiljaks jäävate jalavahetuste puhul kasuta säärt ja stekki üheaegselt.
• Kõrge tagaosaga (croupe high) vahetuste parandamiseks kasuta pehmemaid sääremärguandeid.
• Tööpiruette alusta 15m ringil traversis, siis vähenda ringi niikaua, kuni tekkib “pirueti tunne“.
• Kui hobune näitab võimet “istuda“ ning samal ajal jääb ta tagumine ots aktiivseks ja säilitab galopis hea “hüppe“, siis on tal eeldused headeks piruettideks.

Väike ja Suur Ring – aastatega omandatud kõrgharidus

Kõigi edasijõudnud hobustega töötas Charlotte kõigepealt jalavahetuste kallal. Peale üksikute jalavahetuste alustab ta seeriajalavahetustega veerandliinil, pöörates tähelepanu nii galopi kui vahetuste kvaliteedile. Alles siis töötab ta otsesusega seina ääres, sest sein võib jalavahetuste õppimise staadiumis kvaliteeti “pidurdada“. Alles siis, kui otsesus on olemas, viib ta jalavahetused diagonaalile.

Passaažis ja piaffees treenib Charlotte eelkõige üleminekuid, kõigepealt “väikese“ passaaži ja edasi liikuva piaffee vahel, samuti koondatud passaaaži ning edasiliikuva passaaži vahel.

Ühe tempo tagant jalavahetustel ei tohi kaotada edasipürgivat galoppi. Treeningus soovitab ta sõita näiteks 6 jalavahetust ning seejärel 6 sammu galoppi, seejärel jälle 6 jalavahetust jne.

Sik-sakk galopiküljenduste treenimist alustab Charlotte tavaliselt sääre eest astumisest. Kui tasakaal ja jalavahetused on paigas, siis saab tõsta raskusastet läbi painde küljendustega. GP-s nõutavaid sik-sakk küljendusi on hea harjutada raja ja keskliini vahel. Siis on selgelt näha kui kaugele 6 küljenduse sammuga jõuab ning kas sammud on mõlemale poole ühepikkused.

• Galopipiruettide puhul tuleb jälgida, et keskliin jagaks pirueti kaheks võrdseks pooleks.
• Hea on alustada piruetti väiksemalt ning lõpetada veidi suuremalt, et hobune ei kaotaks piruetist väljudes tasakaalu.
• Piruetti sõites pööra hobuse õlgu ümber hobuse tagaosa.
• Passaaži korrapärasust on hea treenida sääre eest astumisega passaažis.
• Rütmihäired passaažis ja piaffees, nagu näiteks topeltsammud (double beats), on tavaliselt tingitud liiga tugevast säärest

“Don’t sit there like a fairy on a Christmas tree”

Meisterklassi formaadi tõttu ei tegelenud Chalotte mitte ainult ratsanike ja hobustega, vaid rääkis ka pealtvaatajatele oma tööst hobustega, eelistustest jne. Talle meeldib osta hobuseid odavalt 2-3 aastaseid ning neid ise sadulasse panna. Ta ei otsi suuri liikumisi – hobune peab olema mõistlik, lihtne ja korrektne. Kuigi silmapaistva liikumisega hobused saavad häid tulemusi noorhobuste klassis, siis kipuvad sellised hobused end kiiremini “ära kulutama“ ning GP tasemele jõuavad tihti just need, kellel allüüride väljendusrikkus tuleb alles treeninguga. Samuti ei otsi ta hiigelsuure sammuga hobuseid. Kõige lihtsam on arendada ja koondada just neid, kelle loomulik samm jääb 7.5 lähedusse.

Charlotte mainis, et talle ja ta treenerile Carl Hesterile meeldivad täiesti erinevat tüüpi hobused, kuid sellest hoolimata  teevad nad alati väga head koostööd. Ta ise eelistab lühema jalaga ja tugevama tagaosaga hobuseid. Hetkel on tal töös umbes 10 hobust, neist kõik märad ja ruunad. Täkke Charlotte ei armasta, kuna ei viitsi tegeleda täku staatusest tulenevate käitumisprobleemidega.

Hobustega teeb Charlotte tööd 4 korda nädalas. 2 korda nädalas käivad hobused maastikul ning üks päev on neil puhkepäev. Kindlasti soovitab ta hobustega sõita erinevates paikades ning noori võtab ta tihti võistlustele kaasa treeninghobustena.

Meisterklassi kaks päeva möödusid kiirelt ning Charlotte’i treeningnõuanded olid pikitud toreda briti huumoriga. „Don’t sit there like a fairy on a Christmas tree“ („Ära istu seal nagu ingel jõulukuusel“) – see ja paljud teised samalaadsed killud panid rahva alatasa lõbusasti naerma. Fraas, mida Charlotte aga vaieldamatult kõige tihedamini kasutas, oli kindlasti „pat the horse, slap the rider“ – ehk siis “patsutus hobusele, kõrvakiil ratsanikule“. Sellest võite kõik ise omad järeldused teha!