(02.03.1936 – 01.02.2021)
Meie hulgast lahkus natuke enne oma 85. sünnipäeva üks unustatud ratsanikke Arvi Avikson. Tema pühendumine ratsaspordile oli sügav, aga kaugelt vaadates vähe märgatav. Ratsutama õppis ta alles 28-aastasena Audru Karusloomakasvanduses ja oli kahe aasta pärast kahe aasta jooksul oma väikese täisverelise mära Armaturaga peaaegu võitmatu 100-110 cm parkuurides (32 võitu nende esimesel aastal) ja võitis neil aastail kõiki Eesti parimaid kolmevõistlejaid ka Audru krossil. Pärast nii enda kui hobuse rasket vigastust lahkus Arvi Audrust ja asus Väimela tehnikumi treenerina sinna üht Eesti paremat ratsasektsiooni looma. N Liidu põllumajanduslike õppeasutuste meistrivõistlustel tuldi peagi võistkondlikult 3. kohale suurte ülikoolide järel ja Arvi õpilased jõudsid mitmel aastal individuaalsetele medalitele. Kui Arvi kutsuti Tartu ratsabaasi direktoriks, ei suutnud ta kutsele vastu panna, aga pettus peagi ja tuli Niitväljale majandusjuhatajaks. Siin sai ta kuulsaks, kui ehitas ühegi projektita, ühegi ametliku rublata ja peamiselt ehitusjäätmetest nn „puutalli“ 40 hobusele. Siingi märgati teda, märgati ehitajana, mis oligi tema tegelik õpitud elukutse, ja kutsuti kordades tasuvamale tööle. Aga hobused ei ununenud. Pensionärinagi Kose kandis ehitas ta oma uues kodus talli peale uhke saali kogu külarahvale ja uued koplid ning talliboksid hobustele. Kõva hing oli see, mis hoidis Arvit aina tegutsemas. Kahjuks ei lubanud tervis peagi enam hobuseid pidada, aga ka oma tervise eest võitles Arvi kogu hingest. Kuni lõpuks kaotas, nagu kaotame me kõik.