Kohtusime Raigoga ühel külmal reede õhtul Keila kohvikus Kegel. Mind on juba eelnevatel päevadel vallanud väga positiivsed emotsioonid, sest teha oma esimest intervjuud just sellise legendaarse hobuseinimesega, kelleks on Raigo Kollom, tekitab kuhjaga aukartust, kuid see-eest on ääretult põnev.
Aastal 2011 andsite Oma Hobule intervjuu, kust teilt uuriti, et kuidas te hobuste juurde sattusite. See oli 1953.aastal tänu väga sportlikule klassile, kus peaaegu kõik poistest läksid ratsutama, aga ainult teie jäite alles. Mis teid siis hobuste juures paelus, et te selle spordiga tegelema hakkasite?
Seda ei kõlba võibolla niimoodi öelda, aga mingit hobusearmastust mul ei ole kunagi olnud. Üks väga erakordne inimene ja minu väga hea sõber Christopher Wegelius (toim. üks Soome ajaloo parimaid takistussõitjaid) mainis alles hiljuti ühes intervjuus, kuidas ta ei salli hobuste inimesestamist ning ka mina olen seda sama varasemalt maininud. Ratsutamise juures ei paelunud mind algselt hobused, vaid see sport ise.
Mul oli klassis väga palju kõvasid sportlaseid, kellega ma teistel aladel võistelda ei suutnud, kuid ratsutamine oli see ala, kus ma silmapilkselt esile kerkisin ja nii see läks.
Kunagi paelus sport, kuid mis teid tänase päevani siis hobuste juures on hoidnud?
Igaüks tahab ju mingil alal asjatundja olla. Mind on ausalt öeldes hobused rohkem huvitanud teoreetiliselt. Ma ei lähe talli hobust silitama, vaid mind huvitab see, milline on ta põlvnemine ja millised on ta jalad ning milline on ta mõistus. Hobusele otsa vaadates on kohe näha, mis tal hinges on. See ei ole hobuse inimesestamine. Selle kohta on väga hästi öelnud Hollandi hobuste suurkasvataja Nijhof, kui ma temalt küsisin, et kuidas sai valitud hobune Voltaire (toim. üks maailma legendaarsemaid sugutäkke). Kui ta läheb hobuste karja juurde, siis on kohe väga hästi näha, kes on boss (keda teised kardavad) ja see tuleb võtta.
Voltaire oli väga suure hinge ja iseloomuga ning selge mõistusega hüppaja. Ega ta füüsiliselt midagi erilist ei olnud ning see on ka tänasel päeval aretuses nii, et füüsiliselt on kõik võrdsed, aga kõik oleneb sellest, mis hobusel peas on.
Te kuulute tänase päevani Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi. Mis tingis selle seltsi loomise?
Mulle ütles kunagi üks Eesti noor ärimees, kes tänaenam nii noor ei ole, et mul tuleb süsteemide loomine hästi välja ja kaks süsteemi olen ma loonud. Üks oli Jõud (toim. Nõukogude-aegne maaspordi organisatsioon) ja teine onESHKS (Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts); viimane sai loodud ka võibolla natuke, et viha pärast. Olukord oli täiesti absurdne, kui nii võib väita ning sellest ma ka võibolla kunagi kirjutan, aga jutt käib siis tõu fanatismist. Tori ja Eesti hobune olid pühad ning ega neid võõraid liike üldse vaja ei olnudki. Siis oli tegelikult ka väga palju trakeene. Ma olin parasjagu AS Niitra (toim. tänane Niitvälja ratsaspordibaas) tegevdirektor, Soomes oli palju tuttavaid ning olin näinud ka päris sporthobuseid ja asi hakkas huvitama. Sportlased ei tahtnud ei Tori hobust ega trakeeni, olid suured vastuolud ja mina hakkasin vedama seda suunda, et Eestis oleks eraldi ühine hobusekasvatajate selts. Tollel ajal võttis Andres Kallaste sellise suuna, et mingit sporthobuste tõuraamatut ja aretussuunda pole tarvis. Mina tahtsin ikka, et tehtaks ühine hobusekasvatajate selts (kus ma olin ka juhatuses) ja ühine tõuraamat ning et rahasid eraldatakse proportsionaalselt kõigile tõugudele. Selle ideega ei oldud aga poolt. Toimus üks seltsi üldkoosolek, kus seltsi juhatuse esimees tegi koosoleku alguses nõukoguliku triki, et võtta vastu selline põhikiri, mis juhatuses enamuse sai ning toimuval koosolekul seda üldse ei arutata. Selle peale ei tahetud mulle alguses sõna anda ning kui ma seda lõpuks sain, siis ma tegin ettepaneku, et sporthobuste kasvatajad astuvad sellest seltsist välja ja teevad oma seltsi. Ja nii läkski. Kui oleks nii jäänud, nagu vastaspool tahtis, siis oleks see võrdlemisi mannetu olukord olnud. Venemaal on siiamaani tõu fanatism suureks hädaks ning tulemusi andvad sportlased ostavad hobuseid mujalt. Ka maailma edetabelites on Eesti sporthobused paremad kui näiteks Vene budjonnõi tõugu hobused.
Kes on teie enda hobustest olnud silmapaistvaim ja miks?
Hamburg oli ikka kõige kõvem hobune. Ta ei olnud kerge sõita, aga ta oli täpselt selline nagu mulle meeldis. Täisvereline, tigedust täis. Temaga oli huvitav see, et inimestega oli ta väga sõbralik. Isegi mu oma väikseid lapsi, kes alles vankris olid, ta vaatas ja nuusutas. Ühegi inimesega ta vastaline ei olnud. Teistest hobustest pidi aga eemale hoidma, sest kui ta lähedale sattus, siis ta sööstis kohe kallale. Ta oli kolmevõistlusesse täpselt sobiv hobune. Sellel ajal oli peamine, et hobune ei kardaks ja ei tõrguks ning tema läks igalt poolt üle. Teiseks teguriks oli jaks, sest distantsid olid pikad.
Nõukogude Liidu Meistrivõistlustel oli kõigepealt 7.5 km rännakut traavi tempos; midagi rasket ei olnud. Siis oli 4 km jahisõit takistustega, kus tuli sõita nii kiiresti, kui hobune suutis. Siis oli 15 km rännak ja peale seda 7,6 km kross. Peale kõike seda toimus veel kontroll galopp, kus mõte oli see, et hobune pidi peale kõike seda suutma veel aktiivselt joosta ning kui ei suutnud, siis võeti hobune võistluselt maha. Hobused pidasid sellel ajal ka vastu.
Foto: erakogu.
Kas kunagi olid hobused tugevamad ja tänapäeval me siis ülehoolitseme oma hobuste eest?
Kahtlemata me tänasel päeval hoolitseme hobuste eest üle. Mingil määral peaks hobune ikka karastatud olema ja kõik välja kannatama nagu inimenegi. Vanasti oli füüsiline vastupidamine tähtsam. Tänasel päeval on esile kerkinud teised omadused, takistussõiduhobustel on hüpe ja see plahvatuslik hetkeline jõud, mida kunagi hobustel ei olnud. Ja see on aretusega nii läinud. Takistussõidu hobused on täiesti teistsugused kui kunagi ja samamoodi ka koolisõiduhobused. Sellist hüpet nagu tänapäeva keskmisel hobusel on, ei olnud vanasti mitte ühelgi. Kui võrrelda näiteks Nõukogude Liidu meistrivõistluseid, kus sõideti 160 parkuuri ja tänasel päeval sõidetavaid samas kõrguses parkuure, siis kunagi oli normaalne, kui kahe vooru peale saadi 20 karistuspunkti ja sellise tulemusega ka võideti.
Tänapäeval võidetakse ikkagi null tulemustega, ning selliseid sõite on rohkem kui üks. Õigeid kolmevõistlushobuseid ma tänasel päeval Eestis kahjuks ei olegi näinud, sest täisverelisi enam ei ole ja Iiri huntereid samuti mitte. Maailma edetabelis on hetkel nii, et Iiri hobused on kaugel teistest ees. Kuigi tänapäeva kolmevõistlus on hobuste jaoks üldse täiesti lapse mäng. Seega kokkuvõttes on hobused võrreldes varasemate aegadega täiesti teistsugused, aga ka ratsutamine on täiesti teistsugune.
Kui me enne rääkisime teie silmapaistvamaist hobusest, siis milline hobune on Eesti ajaloos teie arvates suurima tähendusega?
Ma arvan, et kogu Eesti ajaloo jooksul oli silmapaistvaim hobune Poolus. Temaga võistles too hetk Jüri Villemson. See oli üks uskumatu hobune ja kui vaadata tema pilti, siis ta oli püstõlaga, püstsõrgatsiga, väga lühikese kehaga ja igatepidi selline loom, keda tänasel päeval kindlasti sugutäkuks ei valitaks. Ta ei olnud nagu õige hobune, aga tal oli mingisugune hing ja mingisugused vedrud, mis temast just erakordse looma tegid. Kui praegu vaadata, siis võiks öelda, et kõik tehti valesti, aga tulemused olid olemas.
Kes on Eestis olnud parim täkk aretuses?
Kahtlemata Spartacus. Temast on tulnud väga palju häid hobuseid ning väga paljud on ka välismaal ning võistlevad kuni 150 cm tasemel parkuure. On olnud kaks täkku, kes on silma paistnud sellega, et nende järglased hüppavad väga loomulikult ja hästi. Lisaks Spartacusele on teiseks täkuks kindlasti A Pikachu De Muze. Imelik on see, et meil kasutatakse väga palju importspermat, aga tulemusi pole õnnestunud sellist viisi kasutades eriti saada, kuigi maailmas on see väga populaarne ja võiks tulemusi anda. Aretada tahavad kõik oma täkuga.
Kui tulla natuke tagasi varasemasse aega, siis millised on tänapäeva ja Nõukogude Liidu ratsaspordi erinevused?
Üks täiesti erinev asi on see, et vanasti oli ratsaniku ning hobuse tunnetus, kogemused ja oskused ülitähtsad. Tippratsanikud uhkustasid sellega, kui ruttu nad suudavad mõne hobuse käima panna. Filatov, kes oli olümpiavõitja koolisõidus, töötas nii, et kui ta istus esimest korda hobusele selga, siis pidi hobune piaffeed käima. Takistussõidus prooviti hobune ära juhuse teel. Mõni ratsanik suutis sõita õiges tempos ja õige silmamõõduga sättida hobune hüppama, enamus ei suutnud. Hobused ise ei õppinudki vahemaad õigesti hindama, sest tollel ajal vabahüppeid üldse ei korraldatud. Kõik käis kiiresti ja üleliidulises spordikomitees olid ranged nõudmised, et hobune peab 5 aastaselt sõitma puhtalt 130cm parkuuri, 6 aastaselt 140cm parkuuri ja 7 aastaselt 150cm parkuuri. Kui hobune seda ei suutnud, siis ta ei kõlvanud ja sellel hetkel me ka ise uskusime seda. Kunagi allutati ja nõuti, mõnega õnnestus ja mõnega mitte. Ei püütud ületada seda, mida hobune loomulikul teel suudab.
Tänapäeval harjutatakse nii kaua kuni hüppamine muutub harjumuseks. Praegu võisteldakse väga palju ja maailma mastaabis loeb see, kui palju sa raha võidad ning selle järgi on ka edetabelid. Vanasti 50-60ndate ajal oli aga nii, et põhiliselt oli kaks võistlust aastas, mis olid tähtsad. Üks oli Eesti Meistrivõistlused ja teine oli Nõukogude Liidu meistrivõistlused. Vahepeal tehti trenni.
Mida te arvate Eesti ratsaspordi tasemest tänasel päeval võrreldes Nõukogude Liidu ajaga?
Ma ütleksin, et see kõik on olnud väga laineline. Kuni 60ndateni läks eestlastel väga hästi ja tase oli kõrgem. Peale 1969.aastat tuli aga võrdlemisi langus. Eestis oli omavaheline konkurents natuke halvem. Teistes riikides hakkasid põllumajandusministeeriumid suuri rahasid eraldama hobusekasvatusele ning ratsaspordile, Eestis seda ei toimunud. Kuid kui tulla tänase päeva juurde tagasi, siis ratsanike meisterlikkus on praegu kindlasti suurem ja parem kui Nõukogude Liidu ajal. Aga nagu ma ka enne mainisin, siis hobused ja sport üleüldiselt on võrreldes varasemaga kindlasti väga palju muutunud ning võibolla see tõttu ei saa neid kahte aega üldse võrrelda. Kui võrrelda Eesti positsiooni, siis üks suur tõus oli peale Nõukogude Liidu lagunemist. Eesti on hea, kui eksisteerib mingi suur segadus. Peale Liidu lagunemist olid eestlased nii mõningatelgi aastatel näiteks takistussõidus paremad kui venelased, ukrainlased, lätlased ja leedukad. Suurel määral oli see sellepärast, et näiteks Niitväljal olid palgal parimad sportlased, treenerid ning ratsastajad ja keegi ei läinud välismaale tööle. Võibolla neile endale oli see isegi kahjulik, et nad ei läinud, aga Eesti ratsaspordile tõi see kindlasti ainult kasu. Mujal läksid parimad välismaale ja jäidki sinna.
Kindlasti üks tegur, mis kindlasti mõjutaks Eesti ratsaspordi taset tänasel päeval on rahastamine ja sponsorid ning me võiksime olla veel ambitsioonikamad, et neid just tippspordi jaoks leida. Euroopa Meistrivõistlused ja Maailmameistrivõistlused on täiesti võimalikud ja jõukohased. Sellistel võistlustel on natukene ka käidud, kuid võibolla tuleks võtta see suuremaks sihiks. Kuid kohati on jäänud mulle ka mulje, et sportlased ei ole sellest ise huvitatud, sest majanduslikult tasuvad ära hoopis muud võistlused. Ehk siis siinkohal rikub see raha asja ära tegelikult.
Milline on meeldejäävaim sündmus või hetk teie elus seoses hobustega?
Praegu tuleb meelde 1956.aasta Rahvaste Spartakiaad, see oli kindlasti elamus. Ma olin autasustamise päeval just 20 aastaseks saanud. See oli ratsaspordis, Nõukogude Liidus ja Eestis üldse väga tähtis sündmus, sest riigi tähelepanu selle spordi vastu oli järsku väga suur. Olümpiamängudel oli läbi kukutud ja sporti taheti edendada ning selle jaoks tehti Moskvas see suurejooneline võistlus, mis hõlmas kõiki alasid. Osalejad mahutati suurde elamurajooni, mis oligi täielikult ainult võistlusel osalevate sportlaste päralt. Meil läks sellel võistlusel väga hästi, kaasa arvatud mul endal ja sellepärast võin välja tuua just selle kauge mälestuse.
Pidevalt tõuseb esile teie suur huvi ja teadmised seoses ajalooga. Kas lisaks hobustele ja suurele ajaloo huvile jääb aega ka millegi muu jaoks, on teil mingeid muid hobisid?
Ega vist eriti ei ole. Midagi ma kogun seoses hobustega ja kindlasti huvitab ka kirjandus. Mõned nimetavad hobiks ka raamatute kogumist ja neid on mul küll palju. Hiljuti kokku lugedes sain 25 riiulit.
Millal te viimati sadulas istusite?
Mul on olemas üks pilt oma viimasest hüppest, mis leidis aset 2010.aastal Niitväljal. Peale seda olen ma vahetevahel harva istunud veel selga, kuid pidevalt ma enam ei ratsuta. Mu abikaasa töötas veel peale 2010.aastat Niitväljal treenerina ja vahetevahel rahulikult oma kabinetis istudes tuli ette olukordi, kus hobune hakkas maneežis kellelegi vastu. Siis paluti minult küll, et ma selga istuks, kuid tänasel päeval enam selliseid hetki ei ole.
Kas Eesti Sporthobune võiks olla olümpial?
Ma arvan, et kindlasti võiks olla, kuid mitte eestlasega. Caesaril, kes müüdi Hiinasse, oleks olnud väga suur potensiaal olla olümpiamängudel.
Kui Raigolt uurida, et mis on tema nooruse saladuseks ja seda, et kuidas ta ikka veel nii palju jaksab, siis mainib ta lühidalt häid geene. Soovime Raigole palju edu ja jaksu tema tegemistes ja loodame, et lisaks seni kirjutatud raamatutele tuleks veel lisa!