Arvan, et ei ole liialdus väita, et Rein Pill on üks parimaid ratsasportlasi Eestis. Juba ainuüksi fakt, et ta on tulnud aastatel 1980-2018 Eesti meistriks 2 korda kolmevõistluses ja 40 korda takistussõidus, on suurepärane näide iseloomustamaks nii ma arvan, et minu kui ka sadade teiste hobuinimeste arvamust. Tahaksin sissejuhatuseks tuua välja veel mõned parimad tulemused läbi aastate:
- Nõukogude Liidu karika võitja aastatel 1985 ja 1990
- Nõukogude Liidu Meistrivõistluste 1.koht aastal 1987
- Soome sisemeister aastal 1998
- Ypäjä Grand Prix võitja aastal 2000
- Maailmakarika etappidel Kesk-Euroopa liigas võidetud 20 esikohta individuaalses arvestuses aastatel 1992-2018
- Meeskondlik 1.koht Bratislavas Rahvuste karika võistlusel aastal 2007
- Eesti parim takistussõitja aastatel 1996, 1999, 2000, 2007, 2009, 2016, 2017 ja 2018
Jõudsite ratsaspordini tänu Malle Kollomile 1973.aastal, kui olite 13.aastane. Miks te just ratsutamisega tegelema tahtsite hakata?
See oli juhuslik, läksin pundiga kaasa. Ma olin enne igasuguseid muid asju proovinud nagu näiteks kergejõustik, jalgpall ja maadlus. Alguses oli tallis hobustega lihtsalt väga huvitav. Paar väikest võistlust sai tehtud ka grupihobustega, aga oma võistlushobuse saime alles siis, kui olime kaks aastat ratsutanud. Mina sain oma esimese hobuse 1976.aasta sügisel, kellega siis sai ka võistlema hakata noorteklassis.
Kelleks te väiksena saada tahtsite?
Ega ei mäletagi. Aga mul ei ole kunagi mingeid ulmelisi soove olnud, et nüüd mingiks kosmonaudiks tahaks saada
Keda te oma treeneritest esile tõstaksite?
Kindlasti võib esile tõsta Tõnu Rähna ja Mihhail Fadejevi.
Aga kui viime jutu nüüd hobuste peale, siis kes olnud parimateks?
Kõige-kõigem oli muidugi A Big Boy. Ta oli nii hobusena kui ka ratsutamise mõttes super loom. Vanematest aegadest võib välja tuua sellise väga hea hobuse nagu Bambuk ja nüüd hilisematest Alfons Ra. Neid viimaseid on väga raske võrrelda.
Mis A Big Boy’st tänaseks päevaks saanud on?
Ta on Hollandis sugutäkk. See, kes ta alguses ostis hullu raha eest, tegi umbes neli võistlust ja oligi kõik; tekkis mingi vigastus. Siin Eestis tal oli ka üks väike vahepeal, mille tõttu ta paar kuud rivist väljas oli, aga sellest sai ta üle. Jõudsime paar võistlust teha ja siis pidi ta juba minema. Ilmselt oleks Euroopa Mesitrivõistluste tulemus ka hoopis teistsugune olnud, kui me oleks saanud normaalselt valmistuda, aga ilmselt läks liialt äkki liiga suurte sõitude peale. Pärast olid tal juba mingid hädad, millest ma enam päris täpselt ei saanudki aru. 5-6 aastat hiljem hüppas noorteklassis 130-140cm parkuure ja hiljem juba ostiski üks Hollandi hobusekasvataja ta ära. Järglasi on mõned üksikud ja mõned on ka silma jäänud, aga kuna nad on noored veel, siis mingeid tulemusi veel ei ole.
Milline on olnud teie sõnaõigus, kui parimad hobused maha müüakse?
Varem on olnud vähem, nüüd on olnud rohkem. Viimane müük toimus mu omal initsiatiivil. Näiteks Bambukiga oli nii, et omanik tahtis müüa, aga hind oli nii väike ja siis ma üritasin küll seletada, et sellise hinnaga on täiesti mõttetu seda hobust müüa. Ma ei tea palju see aitas, et ma rääkisin, aga õnneks too hetk ta ei läinud. Järgmine aasta oli hind juba oluliselt kõrgem ja siis ma olin vait nagu sukk ja ei julgenud piuksugi teha. Seal oli veel selline situatsioon, et sügisel tuli ostja, hobune oli suvel hästi hüpanud ja mul oli olemas koht Maailmakarika finaali, mis toimus alles kevadel. Kui mul oleks olnud võimalus seal võistelda ja kasvõi üks sõit oleks välja tulnud, siis oleks selle hobuse hind olnud ilmselt kahe- või kolmekordne, aga sellel hetkel ma ei julgenud enam rääkima minna, et omanik ei müüks, sest võistluseni oli umbes pool aastat ja kui hobusega oleks midagi vahepeal juhtunud, siis oleks see vastutus minu peal olnud.
Kuidas te oma olemasolevaid hobuseid kirjeldaksite?
Mul on hetkel 3 võistlusthobust, kokku 5 hobust. Nemad on kõik suhteliselt noored veel. 8.a Sloopy on hästi hea hobune, suhteliselt puhas ja väga hea sõita, kuid ma ei usu, et ta on suurte sõitude jaoks. Korra hüppasin 140cm parkuuri, aga kõrgemale pole veel jõudnud; eks ole näha, mis edasi saab. Siis on üks 7.a, kellel vahepeal oli vigastus ja oli mõned kuud rivist väljas; nüüd ta on terve, aga pole jälle võistlusi. Tal võimeid nagu on, aga suust on jube raske sõita. Vahel trennis tuleb selline tunne, et temaga võiks nagu kuskile jõuda, aga järgmisel hetkel on tunne jälle vastupidine. Sisimas ma ikkagi loodan, et selle loomaga saab hakata ka suuremaid sõite tegema.
Milline on olnud meeldejäävaim võistlus, kus ise olete osalenud?
Üks on kindlasti esimene Horse Show, mis toimus aastal 2002 ja kus me Ecuadoriga Grand Prix sõidu võitsime. See oli emotsionaalses mõttes üks vägev võistlus.
Aga kui peaksite välja tooma oma parima saavutuse, siis mis see oleks?
Tulemuse mõttes kindlasti Euroopa Meistrivõistluste esimese päeva 7.koht. (Vaata videot SIIT) Ja no veel võib välja tuua Chernyakhovskis toimunud nelja tärni võistluse 1.koha ja Bratislavas võistkondlikult võidetud nelja tärni võistluse. Kui autasustamisele läksime, siis oleks te ainult nende austerlaste nägusid näinud, kes parasjagu teiseks jäid. Mingid eestlased tulid kuskilt ja tegid ära… See viimane oli vägev emotsioon! Praegu on see süsteem nii muutunud, et võistkondlikke võistlusi pole me enam aastaid sõitnud, aga varem oli neid aastas ikka mitu. Ja nende võistluste emotsioon on ikka hoopis teine värk kui individuaalsetel sõitudel, sest seal on ikka “üks kõigi ja kõik ühe eest” väljas. Tallinnas on neid võistkondlikke sõite olnud küll ja küll, aga pole kordagi midagi võidetud. 1992.aastal käisime Venemaal võistlemas, kui just olid kõik riigikorrad muutunud. Seal oli Volvo Maailmakarika etapp ja võistkondlik võistlus ka ja meil õnnestus seal võita. Venelased kaotasid ühe väikse vea tõttu veekraavis ja kuigi viimased üritasid kohtunikele väita, et seal viga ei olnud, siis antud võistlusel oli tegu väga tugeva hindamismeeskonnaga. Veekraavi kohtunik kutsuti kohale, kes väitis, et tehti viga ja see rohkem vaidlustamisele ei kuulunud. Ja võita venelasi ainult ühe karistuspunktiga oli samamoodi emotsioon omaette.
Foto: Mati Hiis
Tiit Kivisild on väitnud, et peab teid parimaks ratsutajaks Eestis. Miks te arvate, et ta seda öelnud on?
Kõigepealt väga suur tänu talle, et ta nii arvab. Eks me oleme palju koos võistelnud/olnud ja natuke olen teda ka treeninud, aga ei oska täpselt öelda, miks ta nii arvab.
Millised ebaõnnestumised võistlustel kohe meelde tulevad?
Kohe lööb pähe, kui A Big Boy’ga Tallinn International Horse Show’l tuksi läks. Aasta oli siis 2008 või 2009. Ta oli hästi hüpanud ja kõik oli igati okei, aga platsile oli pandud kolmene rida (ja Saku Suurhallis on tegelikult ikkagi väga väikene maneež) ja nagu pöördest eksisin, siis oli kohe sassis ja tuli üks maha. Teine ebaõnnestumine tuleb ka meelde seoses Horse Show’ga; siis hüppasin Virgin Expressiga. Läti rajameister Ivo (toim. Ivo Mikelsons) pani esimest korda Maailmakarika etapi rada ja eks ta siis suure värinaga pani selle hirmus suureks. Ja see hobune oli mul ka selline, kes tavaliselt ajas ikka maha midagi. Käime rada ja vaatan, et suureks on pandud ja et see sobib mulle, sest kui ma tulen paari veaga, siis on võimalus ikka väga hea koha peal olla. Kui hüppamiseks läks oli kõik puhas ja sain puhtalt ka veekraavist üle, aga tagasi tulles oli üks tõke veekraavi juures ja tal oli vahepeal selline komme, et kui veekraavi silmanurgast nägi, siis vajus kohe kõrvale. Kolm-neli fuleed enne vajus ja juba oli sassis kõik, ei saanud õigeks enam ja tuli tõrge. Kõik viimased hüpped kaasa arvatud viimane rida oli puhas ja jäigi ainult see üks tõrge. Tookord nulli ei olnudki; üks soomlane ja üks venelane olid nelja karistuspunktiga ja ma olin 3.kohal kuue karistuspunktiga. Peale viimast hüpatut tõket Saku hall kisas ja plaksutas meeletult, aga ma samal ajal suutsin ainult kõva häälega ropendada; vot siis ajas vihale see tõrge! Kunagi ei oleks uskunud, et selle hobusega tuleb tõrge ja mitte ühtegi maha ajamist.
Kas teie elus on olnud momente, kus olete kahelnud, et kas ratsutamine on ikka see õige ala teie jaoks?
Vahel ikka on selliseid hetki, kus ühel päeval ebaõnnestub üks sõit ja teisel päeval teine, aga siis mõtled, et on ka selliseid päevasid, kus mitte midagi välja ei tule ja homme juba uus päev, kus jälle läheb hästi. Koguaeg ei saagi hästi minna. Nii küll ei ole olnud, et mingit teist ala kaalunud oleks. Ratsutamine on ikka kõige parem sport. Ja võrreldes näiteks mingite jooksjate või sõudjatega on ratsutaja elu ikka jube kerge.
Miks te just Ruila talli olete valinud?
Olen olnud ka Tondil ja Niitväljal. Ruilas on kõik olemas. Talvel maneežis natuke kitsaks läheb, aga saame hakkama.
Keda te enda suurimaks eeskujuks peate?
Praegu ei oskagi öelda, aga kunagi oli Franke Sloothaak (toim. Saksamaa takistussõidu meister, olümpiavõitja aastatel 1988 ja 1996), kes oli jube hea sõitja.
Kes on hetkel Eestis teie suurimateks konkurentideks?
Neid on siin tekkinud viimasel ajal päris palju. Kui mõned välja tuua, siis Gunnar Klettenberg, Urmas Raag, Tiit Kivisild, Hanno Ellermann, Paul Argus ja Kullo Kender. Mõni jäi võibolla välja ka…
Milliseid tundeid tekitab meie tänane järelkasv; kas paistab talente, kes tulevikus suuri tegusi tegema hakkaksid?
Tundub, et mõned on olemas küll. See teema on sellepärast raske, et need mõned, kes esile kerkivad, siis neil pole võimalust näiteks hobust osta ja pikemalt treenida ning sellepärast kaovad ka pildilt. Ja tihti need, kellel on võimalus siis see hobune osta, pole päris nii andekad kuigi võimalused nagu lubaksid kuhugi jõuda.
Miks te soovitaksite nooremale põlvkonnale hobustega tegelema hakata?
Eriti tänapäeval, kui kõik on ninapidi arvutites ja telefonides, siis kindlasti on hobustega tegelemine ja ratsutamine nagu kõik ühes pakett. Sa saad hoolitseda hobuste eest, olla värskes õhus, liigud ise ja liigutad hobust. Hobune tahab iga päev liikuda, mis õpetab kohusetunnet ja vastutust ning kasvatab distsipliini inimeses endas.
Kui ratsutamise kõrvalt vaba aega üle jääb, siis mida teile veel teha meeldib?
Mulle meeldivad igasugused pallimängud. Näiteks korvpalli käin vähemalt korra nädalas ikka mängimas. Vahel mängin tennist ja nüüd tekitasime siia Ruilasse jälle ka lauatennise võimaluse; seda ikka vahetevahel mängime ka. Ja nüüd viimasel ajal on väga tähtsal kohal golf. Peale seda, kui endale Green Cardi (toim. golfi algõppe kursus) tegin, läksime kossukuttidega septembris võrkpalli vaatama Sopotisse. Plaan oli see, et õhtul vaatame võrkpalli ja päeval läheme mängime golfi. Üks minusugune algaja golfar oli veel pundis ja seal, kuhu mängima läksime, oli ka vist üks Euroopa pikimatest radadest. Seal pusisime ja mässasime nii, et pärast kadus nagu isu ära. Jõudsin hooaja jooksul 5-7 korda ainult rajale. Aga eelmisel aastal, kui koroona tuli, siis käisin nii palju kui jaksasin. Võistlusi oli vähem ja suure sõidu hobust ka ei olnud ja eks ma nendele asjadele siis jagasin oma vaba aega. Ja siis suusatamas käin ikka, kui vähegi võimalust on. Näiteks see aasta tulin Saue valla meistriks omas klassis.
Kuidas suhtute avalikku tähelepanusse, mis kaasneb sellega, et teid ikkagi üheks parimaks ratsanikuks Eestis peetakse?
Minu suunas on see avalik tähelepanu ikkagi nii väike, et elu see küll ei sega ja seda probleemi ei ole, et ei saaks tänu sellele kuskile minna, et liiga tuntud olen. Vahel on isegi väga tore, et keegi kuskil ära tunneb.
Aastal 2011 andsite Hobumaailmale intervjuu, kus mainisite, et niipea te veel ratsasporti ei jäta. Kuidas on lood 10 aastat hiljem?
Ilmselt ei jäta ma ratsutamist niipea ka praegu. Mul oli situatsioon A Brokiga, kus tuli umbes kaks aastat pausi suurtest sõitudest ja peale seda oli jälle jube raske ennast üldse hästi nendes parkuurides tunda. Ja kui ma esimest korda jälle suurt sõitu hüppasin üle pika aja, siis ma ei lõpetanudki seda. Ma olen ikka see sõitja, et kui ilusti tõkke peale minna ei saa, siis ma keeran ära mitte ei hakka midagi ülepeakaela ära tegema. Mingi õige tunnetus tekkis alles kolmandal võistlusel. Kui mul nüüd ka selline paus sisse tuleb, siis ilmselt tagasi kõrgetele sõitudele minna on veelgi raskem. Aga seda ma pole vist kunagi suutnud, et mul oleks koguaeg mitu head hobust, kellega saaks samal ajal suuri sõite sõita. See on tegelikult just see, mis meie kandi meestel puudu jääb. Esiteks pole need sõidud nii suured ja teiseks sa saad neid nii vähe sõita, et kui lõpuks võistledki kuskil Euroopas, siis teistel meestel on see seal iganädalane rutiin, aga me peame lihtsalt kuidagi sõiduga hakkama saama. See on ka põhjus, miks nii paljud treenivad välismaal, sest seal on võimalus koguaeg võistelda, kui sul vähegi hobuseid on. Ka meil oli vahepeal võimalus Belgias tükk aega olla, aga reaalselt suure sõidu hobuseid oli mõlemal ainult üks ja sellega ei saa iga nädal ju hüpata.
Foto: Külli Tedre-Gavrilov
Millised on eesmärgid tulevikuks seoses ratsaspordiga?
No vot nüüd võistluseid ei ole. See hobune, kellega mul oleks tulevikuks ka suurtemate sõitude plaane, läheb trennis aina paremaks, aga nüüd oleks vaja võistlustel käia, et kogemust ja rutiini saada. Hetkel võistlustel ta läheb natuke krampi ning suust veel kangemaks ja tänu sellele on kõike palju raskem teha. Aga kui selle hobusega saaks Horse Showl veel põhisõitu hüpata, siis oleks vägev!
Loodame siiski, et koroonapiirangud taanduvad ja et Rein saaks uuesti võistlema asuda, et oma edasiste eesmärkide poole jõudsalt püüelda. Soovime tänavusele juubilarile veelkord palju edu, häid tulemusi, tugevat närvi ja tervist nii iseendale kui ka tema vahvatele hobustele!