Marlen Vassil on tuntud Eesti ratsutaja ning hinnatud treener ja koolitaja. Kuigi ta on mitmekordne Eesti meister koolisõidus ja on kahtlemata üks Eesti parimaid koolisõitjaid, siis viimastel aastatel teda suures spordis ja koolisõiduareenil näha pole olnud. Praegusel ajal elab ta Põhja-Itaalias ja tegeleb peamiselt noorhobuste koolitamisega. Eesti hobuinimestele ta siiski kaugeks jäänud ei ole, kuna võimalusel käib ka Eestis trenne andmas ja pandeemia ajal alustas ka veebikoolitustega, mis saavutasid kohe suure populaarsuse.
Sind saaks kutsuda nii mitmel eri moel – ratsutaja, ratsastaja, koolisõitja, treener… Millist väljendit ise eelistad ja kuidas ennast tänasel päeval tutvustaksid?
Näen ennast praegu peamiselt koolitaja ja õpetajana. Koolitan igapäevaselt hobuseid ja õpetan ka inimesi hobuseid koolitama. Inglise keeles oleks seda lihtsam öelda, kellena ma ennast näen, ma olen equestrian coach. See on palju laiem mõiste kui treener või ratsutamisinstruktor, kelle peamine fookus on füüsilisel treeningul, juhistel ja näpunäidetel. Viimastel kümnenditel on mõistetud, et tulemused ratsutamises on oluliselt paremad, kui hobuse liigikohaseid eripärasid mõistetakse ja nendega arvestatakse. Sealt ka kasvav huvi equitation science’i ja selle õpetamise vastu.
Aga kumb sa rohkem oled – ratsutaja või koolitaja?
Olen mõlemat, aga praegu on periood, kus paratamatult koolitamise pool jääb peale. Kui ma võistleksin, siis võib-olla oleksin rohkem ratsutaja. Viimati võistlesin paar aastat tagasi. Alati, kui on võimalus ja kui hobune on piisavalt heal tasemel oma vanuse kohta, siis ma lähen ja võistlen – olen siin teinud näiteks rahvusvahelisi noorhobuste klasse. Siin on aga ka nii juhtunud, et kui isegi on olnud plaan võistlema minna, siis tuleb klient ja hobune ostetakse näiteks paar päeva enne võistlust ära.
Mul on praegu igapäevaselt treeningus vaid paar koolisõiduhobust, ma tegelen peamiselt noorte takistussõiduhobustega ja paljuski aitan kõrvalt takistussõitjaid ja kolmevõistlejaid.
Kuidas see Sinu jaoks ikkagi juhtus, et töötad takistussõiduhobustega ja tegeled täitsa noortega. Kas ei igatse tagasi võistlusareenile?
Ei, otseselt ei igatse, see muutus ei toimunud ka üleöö. ABC on kõigil ratsaspordialadel üks, seega mu praegune töö mind koolisõidust ei lahuta. Ma olen kogu aeg olnud hästi huvitatud sellest, mis loom see hobune üleüldse on ja mida saab erinevatelt hobuseinimestelt õppida. Läbi aegade ja aastate olen ma saanud väga palju tarkusi näiteks nii traavispordis tegutsevatelt inimestelt kui ka kuulnud tähelepanekuid hobusekaupmeestelt. Igaühel on oma prisma, mille läbi nad hobust näevad.
Puutun praegu kokku väga paljude erinevate alade esindajatega, näiteks olen palju õppinud koostööst ühe väga heal tasemel oleva kolmevõistlejaga. Ühes tallis, kus käin tunde andmas, tegutseb ka tipptasemel rakendisportlane, lisaks puutun kokku ka näiteks galopindusega. Neilt kõigilt on palju õppida ja leian, et nii arenen paremini, kui tehes kogu aeg üht ja sama asja.
Hobune on ju hobune, seda sama hobust võib kasutada nii üheks kui teiseks asjaks. Tipptasemel peavad olema küll alaspetsiifilised eeldused, aga suurema pildi nägemiseks on erinevate alade esindajatega kokkupuude olnud väga kasulik. On väga põnev ja olen õppinud palju, saan esile tuua näiteks nii hobuste käitumise, hooldamise ja tervisega seotud teemasid. Eesmärk polegi olnud see, et teha ainult koolisõitu, vaid et ennast pidevalt arendada ja mida iganes ma siis ka ei teeks, et siis seda järjest paremini teha. Mida rohkem ma tean, seda paremini ma ka teen.
Milline on Sinu hobukäsitluse ja treeningfilosoofia? Kas Su vaated on palju muutunud?
Loomulikult on vaated muutunud. Mida rohkem ma tean, seda paremini saan teha.
Mind on alati huvitanud see, kuidas teha paremini seda, mida me juba teeme. Mind on alati paelunud nii väga hobune ise ja missugune loom ta selline on. Ma olin üllatunud, kui ma ise oma sportlaskarjääris avastasin ühel hetkel, et ega me ei teagi hobustest nii palju. Ja tundus, et temast ei huvitutagi nii väga, lihtsalt kasutatakse hobust ja hobune peab tegema seda ja toda. Kõike ei teata muidugi ka praegu, aga me teame palju-palju rohkem kui paarkümmend aastat tagasi. Mind on huvitanud ja vaimustanud, mis loom ta on ja selle baasilt saan veel paremini teha.
Nad on ülimalt tundlikud, tähelepanelikud ja suure hingega loomad, kes annavad meile nii palju ja on meie suhtes nii andestavad, kuigi teeme nendega ka tohutult vigu. Hobused on mulle inimesena rohkem õpetanud, kui mina neile elales õpetanud olen või õpetada saaks.
Väga tihti me näeme ka seda, et need inimesed, kes on hobuste tundlikkusest ja hobuste olemusest rohkem teadlikud, ei ole sportlased. Need on n-ö hobulausujad nagu Lucy Rees või Mark Rashid. Ma usun, et ka tipptasemel sport võib olla tehtud nii, et hobune ongi päris ausalt õnnelik atleet!
Erinevad ratsaspordialad on ikka ja jälle loomaõiguslaste tähelepanu all ja meie asi oleks kokku hoida ja teadlikkust tõsta, et me teeksime kõike võimalikult hästi. Loomakaitsjatega tuleb nõustuda juba sellepärast, et meile kui ratsasportlastele on oluline, et ratsutamine oleks jätkusuutlik ja see sport kestaks ja areneks. Siin ei ole vahet, kas räägime koolisõidust, kolmevõistlusest, kestvusratsutamisest, traavi- või galopimaailmast. Me kõik peame vastutuse võtma ja kokku hoidma.
Mida sooviksid, et oleksid hobuste kohta varem teada saanud?
Palju asju ei olekski olnud võimalik varem teada saada. Equitation science on alles hiljutine teadusharu, see uurib hobust, hobuse loomust, hobuse toimimist ja seoseid ratsaspordiga. Need on uued teadmised, mida näiteks 30 aastat tagasi ei olnudki olemas. Need on olnud mulle väga põnevad asjad ja neid asju ei saanudki enne teada.
Hiljuti alustasid Zoomi koolitustega eesti hobuinimestele. Kust see mõte alguse sai?
Mõte tuli, kuna olen koroona ajal ka ise aina rohkem paljudel veebiseminaridel osalenud ja väga palju juurde õppinud. Mul on tegelikult läbi aegade kogunenud ka ikka päris palju materjale, mida tahaksin meeleldi teistega jagada. See on midagi sellist, mida ma oleks tahtnud, et keegi mulle oleks kunagi lauale pannud ja lahti seletanud. Kindlasti viimane tõuge tuli Kerstilt (Kersti Tael), kes lihtsalt teatas mulle, et nüüd hakkad pihta!
Tihti ratsatreeningutes öeldakse, et tee seda ja tee paremini, aga õpilane ei pruugi isegi aru saada, mida ja kuidas tuleb teha. Kui ta teaks, kuidas teha, siis ta ju teeks. Tihti jääb selgitustest ja seletamisest puudu, vahel võib-olla mõni treener isegi ei tea nii hästi või pole kõike lahti mõtestanud.
Kellele need koolitused suunatud on?
Kasu on nii ratsutajatele, hobusekasvatajatele kui ka treeneritele, osalema on oodatud nii algajad kui edasijõudnud. Tõenäoliselt on täitsa uut infot nendele, kes ei ole elupõliselt hobustega kokku puutunud. Samas nendele, kes on kogenud, võib anda mõne uue vaatenurga. Mõningad asjad, mida teadus meile annab, on tõesti lausa uued või siis oluliselt täpsustavad.
Minu soov on tõsta teadlikkust, et kui sul on hobusega probleeme, siis on hobusel probleem, hobune ei ole niisama „paha“. Aitan inimestel mõista, miks hobune üht- või teistmoodi käitub, et sealt edasi lahendusteni jõuda. Teinekord seisneb väärtus ka asjadele kinnituse saamises, võimalus on küsida ka küsimusi ja arutada läbi erinevaid olukordi.
Kas koroona möödudes on oodata ka koolitusi või näiteks kliinikuid Eestis?
Niipea, kui pääseb turvaliselt liikuma, siis hakkan jälle regulaarselt Eestis käima. Iga kord, kui on võimalust või põhjust tulla Eestisse, siis ma ka tulen. Sugulased ja sõbrad on ju ka Eestis ja mul on mõned püsikliendid, kelle juures käin trenne andmas.
Kõike saab korraldada ja minuga võib julgelt ühendust võtta, kuid eelistan tööd konkreetse inimese ja hobusega. See annab mulle rohkem tagasi kui näiteks kliinikute läbiviimine ja demonstreerimine.
Millal see üldse oligi, kui Eestist ära kolisid? Miks just Itaaliasse?
Kolisin Itaaliasse 2010. aastal, kui mulle pakuti sinna tööd. Vahepeal olin tegelikult ka 2 aastat Saksamaal ning sealne tööpõld on meeletult lai. Seal olles sain aga aru, et elu siinpool Alpe meeldib mulle rohkem. Hobuseid ja ennast saan ma arendada ükskõik kus, aga siin on ka mõnus kliima, hea toit, palju ilu – mäed, meri ja loodus üleüldse. Elu on rohkem kui ainult töö, elu tuleb ka nautida, itaallased on selles tugevad! Samas see kõik ei tähenda ka seda, et ma kindla peale elu lõpuni Itaaliasse jään. Praegu tunnen siin ennast väga hästi ja ei ole mõjuvat põhjust mujale minna, aga see ei tähenda, et see ei võiks tulevikus ka muutuda.
Milline on Itaalia hobukultuur ja üldine ratsaspordi ja hobukäsitluse tase? Kas on suuri erinevusi või sarnasusi võrreldes Eestiga?
Eestist olen nüüd juba üle 10 aasta eemal olnud. Kuigi ma käin Eestis regulaarselt, siis käin ju vaid tallides, kuhu mind kutsutakse ja kuhu mind on kutsutud seetõttu, et minuga jagatakse hobustesse suhtumisel sarnast mõttelaadi. Aga arvan, et asjad on tegelikult mõneti sarnased igal pool maailmas.
Itaalia on suur riik – see tähendab seda, et siin on kõike ja kõike on ka rohkem. On suurepäraseid inimesi ja väga edukaid sportlasi. Samas keskmine tase on tipptasemest siiski ju väga kaugel. Enamasti need takistussõitjad ja kolmevõistlejad, kellega ma koostööd teen, on juba kõrgel rahvusvahelisel tasemel ja nemad on väga avatud maailmapildiga. Samas ma julgen arvata, et tavaline Itaalia ratsaspordihuviline on ka pisut kinni teatud arusaamades ja alaspetsiifilisuses. Näiteks seesama näide, et ma olen justkui koolisõitja, kes töötab siin takistussõidu- ja kolmevõistlushobustega. Kuigi minu jaoks on see noorhobuse algratsastus, mis on iga normaalse takistussõidu- ja kolmevõistlushobuse jaoks ka vajalik, siis mõne jaoks see võib olla juba n-ö päris koolisõit.
Milline on Sinu praegune igapäevaelu?
Siinse talli omanik on rootslanna, kes on ise võistelnud kõrgel tasemel takistussõidus. Praegu ta enam ise ei ratsuta, aga kasvatab ja peab takistussõiduhobuseid. Siin ma siis alustangi noortega päris algusest ja teen kogu baastöö, sh maatöö, saduldamise ja ratsastamise. Hüppama ma ei pea, sest selleks on meil takistussõitja. Lisaks sellele igapäevatööle on mul ka mõned klientide hobused ja käin ka trenne andmas.
Enamasti hommikupoolikuti tegutsen 4-5 hobusega ja pärastlõunasel ajal annan lähiümbruses trenne. Minu tööülesannete hulka kuulub ainult hobuste koolitamine ja sisuliselt võiks groom mulle kõik hobused ka valmis panna. Samas, enamasti ma eelistan seda ise teha, eriti päris noorte hobustega. Kui on olnud perioode, kus ratsutan 6 või rohkema hobusega, siis on muidugi hea abivägesid kasutada, aga päris noortega ma siiski enamasti eelistan enamik asju ise teha, sest on kasulik noorhobuse käitumist jälgida ja näha, „mis nägu nad on“.
Enne koroonat olin harjunud sellega, et umbes korra kuus käisin ka kuskil mujal (näiteks Soomes, Eestis, Türgis) kliinikuid pidamas. Igal pool, kus ma reisinud olen, on see kuidagimoodi ikkagi hobustega seotud olnud. Või isegi kui olen niisama puhkusereisidel olnud, siis lõpetan lõpuks ikka kuskil tallis, see juhtus ka näiteks siis, kui Austraalias ja Uus-Meremaal reisimas olin.
Nüüd on muidugi kõik reisid koroona tõttu ära jäänud, seetõttu tekkiski mingi hetk ka mõte, et võiks hoopis veebikoolitusi pakkuma hakata.
Milline on Sinu ambitsioon ratsutajana? Kas Su ambitsioonid aja jooksul muutunud?
Ma arvan, et ma võin öelda, et minu ambitsioonid on muutunud, mu enda sportlikud tulemused ei ole mingil juhul mu prioriteet. Mind huvitab rohkem see, kuidas mingi asi on saavutatud, mitte see saavutus iseenesest. Ma arvan, et tee saavutusteni on vähemalt sama oluline.
Spordis käivad ambitsioonid ja unistused ka konkreetse hobusega käsikäes, ilma hobuseta ratsasporti ei tee. Samas tänapäeval on asjad ka päris palju muutunud – isegi, kui on väga hea hobune, siis see ei anna mingeid garantiisid ja maailma tipptase on meeletult hea.
Mulle on meeldinud kõike laiemas plaanis vaadata ja mõelda, et mida iganes teed, tee seda väga hästi. Praegu ma pigem keskendun koolitamisele ja tahan jagada, kuivõrd lihtne on teha asju natukene paremini.
Kas Sul omal ka treener on?
Kuna ma praegu ise ei võistle ja skeeme ei sõida, siis treenerit otseselt pole. Küll aga on mul palju mentoreid ja selliseid inimesi, kellega ma asju läbi arutan.
Lisaks aitavad mind kindlasti ka maneežis olevad peeglid – meil on neid üle 30 m. Toetab ka see, et talliomanik on väga hea silmaga. Teinekord piisab sellest, kui ta annab paar kommentaari, kuidas talle asi kõrvalt tundub.
Loomulikult oleks hea vahel lasta end ka filmida. Seda võimalust väga palju ei ole, aga kui on võimalik, siis muidugi palun filmida ja sellest on abi.
Aga midagi välistama ka ei hakka tippspordi osas? Kui keegi tuleks ja pakuks hobust ja sponsorlust?
Oo, ei, välistama ma küll midagi ei hakka! Equitation science on mind tunduvalt paremaks ratsutajaks teinud ja mul on nüüd soovitud tulemusi palju lihtsam saavutada. See on ka see suurepärane asi ratsutamise juures, et vanus ju veel kuskilt otsast peale ei pressi. Seda hirmu praegu ei ole!
Kohe ütleks jaa ja kohe prooviks. Kunagi ei tea, mida homne päev toob! Ma olen selleks ise valmis, aga hetke asjaolud on sellised, et pühendan end asjadele, mis on siin käe-jala ulatuses.