Hobusekasvatajad vaatavad hindaval pilgul oma noorhobuseid ja sätivad oma kolmeaastaseid esimest korda sadulasse. Aeg on hakata mõtlema noorhobuste ülevaatuste peale.
Kui meie esimesed enda aretatud hobused jõudsid vastavasse ikka, siis tekkis küsimus, kas peaks osa võtma noorhobuste ülevaatusest. Meil puudusid täielikult teadmised ja oskused, kuidas hobust selleks ette valmistada ja ausalt öeldes siiani pole selle kohta eriti infot saadaval. Ilmselt on see rohkem iga kasvataja “firmaroog”, kuidas ta oma hobuseid ette valmistab ja esitleb. Aastate jooksul oleme nüüd ette valmistanud mitmeid finaalis osalenud ja ka võitnud hobuseid. Meil on nüüd enda loodud plaan, mis on meil toiminud ja mida oleme ka aastate jooksul täiustanud.
Minu käest küsitakse päris tihti hobuste ettevalmistuse kohta ja siinkohal kirjeldangi meie treeningplaani. Nagu ratsutamises, siis pole ka siin olemas õigeid ega valesid meetodeid, võitjaid on erinevatest koolkondadest. Mingi plaani omamine on siiski parem kui täielik plaanitus ja ehk leiate siit veidi mõtteid ja suuniseid, kuidas edasi toimida.
Miks ja kas ma peaks oma hobust üldse esitlema?
Olen selle kohta saanud alati vastakaid arvamusi. Oma enda hobust on ise alati keerukas hinnata, kipume ikka olema kas liialt kriitilised või vastupidi – hoopis roosade prillidega. Meie noorhobuste hindajad on palju näinud kohtunikud, kes aastatepikkuse kogemusega oskavad hinnata hobuse nii tugevaid kui ka nõrgemaid külgi ning läbi selle ennustada sportlikke eeldusi. Kohtunikud hindavad hobust nii tervikuna, kui jälgivad ka kehaosi eraldi. Siinkohal saab näiteks hobusekasvataja infot oma hobuse jalgade seisu ja (jalavead, mis võivad olla jalavigastuste eeldusteks) kehaehituse (annab eeldusi, milline on hobune sadulas ja sõidetavuselt) kohta. Käitumishinne annab märku sellest, kui hea tööeetikaga antud hobune tulevikus olla võib jne.
Hobuse esimene esinemiskogemus
Noorhobuste ülevaatus on ideaalne võimalus anda hobusele esimene esinemiskogemus, seda kas oma kodutallis või võõrsil. Meie kasutame noorhobuste ülevaatust kui võimalust viia oma hobust kodutallist võõrasse kohta esinema. See eeldab küll veidi enam eeltööd, et oleks võimalus käia juba varem hobusega võõras kohas tutvumas. Esimesed treilerisõidud, võõras plats ja takistused on tihtipeale noorele hobusele esialgu võõrastavad, aga pärast esimest kogemust on nad tavaliselt juba oluliselt julgemad ja see on hea eeltöö tuleviku võistlushooajale mõeldes.
Kas esitada hobust kodutallis või võõrsil?
Nagu eelnevalt mainitud, siis võõral platsil hobuse esitlemine on hobusele hea kogemus, kui hobune on piisavalt ja rahulikult ette valmistatud. Ilmselt koguneb üha enam noorhobuste ülevaatuseid piirkonniti suurematesse tallidesse, kus on olemas kõik vajalikud vahendid eduka ülevaatuse läbiviimiseks. Korralik pinnas (mis poleks liiga pehme ega kõva), kindlad piirdeaiad või maneež, kogenud platsimeeskond – need kõik on eduka esinemise jaoks olulised koostisosad.
Kodune ülevaatus on alati mugavam, lihtsam ja soodsam – eriti kui ühes tallis on niikuinii mitmeid noorhobuseid. Kui hobune peaks kodutallis esinedes jõudma finaali, siis võiks ikkagi hobune saada enne suurt päeva kogemuse ka võõral platsil.
Mida ma saan teha, et oma hobust paremini esitleda?
Mentaalne pool
Hobused on kõik erinevad. Meie finaalikogemus Edwynaga oli keeruline, sest hobuse meeletu ettevaatlikkus ja enesekaitsereaktsioon tegid tema võõras kohas esitlemise väga keeruliseks. Seda isegi siis, kui ta oli käinud korduvalt võõrastes kohtades. Kui me oleks läinud otse kodutallist finaali, siis ilmselt poleks ta suutnud seal suurt midagi näidata. Aastate jooksul saadud kogemused on nüüdseks temast teinud talli pea kõike rahulikuma hobuse, kes ka võõras kohas suudab kiirelt kohaneda ja elu rahulikult võtta. On lugematuid juhtumeid, kus kodus ülihästi hüppavad ja liikuvad hobused põruvad võõrasse kohta hindamisele minnes täielikult. See eeldab siis hobusega näiteks uuesti teise talli esitlusele sõitmist, et oma hindeid parandada.
Füüsiline pool
Kuigi hobuste esitlus ei kesta üldse kaua aega, siis peame arvestama, et tegu on ikkagi „hobutittedega“ ja nende võhm on limiteeritud. Seda eriti kevadiste esimeste ülevaatuste ajal, kui paljud noored on seisnud mudasemates kevadkoplites, oodates võimalust pääseda suvekarjamaadele. See tähendab tahes tahtmata vähem igapäevast liikumist ja ka vähem võhma. Sellistel puhkudel saab iga hobust ettevalmistav inimene tegeleda hobuse füüsilise ettevalmistuse parandamisega. Parem ettevalmistus vähendab ka vigastuste ohtu.
Jalutamine
Meie hobuste ettevalmistus algab umbes 1,5-2 kuud enne ülevaatust. Treeningkavas ei ole esikohal vabahüpped ega vabaliikumine, vaid peamine asi, millega me tegeleme on hoopis käekõrval jalutamine. Sellel on mitu positiivset kasutegurit. Esiteks me loome noorhobusega parema kontakti, ta harjub teistest eraldi kõndima ning tema käsitlemine muutub lihtsamaks ja ta õpib inimest rohkem jälgima. Jalutamine peaks olema selline, et samal ajal sa nutitelefonis olla ei saa ja kaaslasega jutuajamine on raske. See tähendab, et jalutamine ikkagi toimub sellises tempos, et ka nööri hoidev inimene saab peale jalutust naha soojaks. Kui hobune alguses ei oska sellises tempos kõndida ja pigem veab end esijalgadega edasi, siis tasub kasutada abilist, kes hobuse taga ohutus kauguses kõnnib ja ergutab hobust edasi liikuma. Õige pea harjub hobune ise õiges tempos kõndima, liigub läbi selja, areneb võhm ja võin kinnitada, et sammu hinnet saab edukalt parandada.
Vabaliikumine
Oled sa endale andnud jälle selle lubaduse, et hakkad jooksmas käima? Otsid üles oma dressid, jooksutossud, spordikella ja hakkad sörkima. Väga entusiastlikult, sest sa oled nüüd jälle sportlane ja sätid samme enda ette ja peale paarisada meetrit tunned, et see oli ikka ilgelt halb mõte… Keha hakkab juba kangeks jääma, kuidagi ebamugav on olla, aga sa oled teinud otsuse, et sa ikkagi jooksed edasi. Mida sa muudad? Hakkad oma keha lõdvemaks laskma. Lased õlad alla, hingad sügavamalt, lõdvestad puusad ja tunned, et tegelikult nii on mugavam joosta ja ma saan nii pikemalt jooksmisega hakkama.
Mis toimub noorhobusega, kui lased ta platsile lahti? Ta tormab vasakule, paremale, kaabib ringi, pidurdab ja muudab suunda. Vaatad seda traavi ja mõtled, et johaidiii, enda meelest sa küll pole teinud paaritust shetlandi poniga ja galopp on nagu murtud jalaga kängurul… Kui sa pole teinud ettevalmistusi, siis ülevaatusel võib juhtuda samamoodi ja võib-olla väga hea liikumisega hobune näitab end nii halvast küljest, et tema tegelikud anded jäävad alles saduldamise aega avastamiseks.
Ma lasen tavaliselt kord nädalas hobuse liikuma sellise paraja suurusega platsile, kus ma suudaks hobusele järele jõuda, kui ta peaks seisma jääma või nurka jooksma. Küsin esialgu traavi, muidugi ta pistab alguses paarutama või tahab kuskile nurka joosta. Nurgast panen ta liikuma ja nad saavad kiiresti aru, et see pole lahendus. Vahetaks suunda? Ei, korrigeerid neid kohe, kui nad ise suunda vahetavad. Paarutaks kiiremini? Kui see nende endi valik, siis jumala eest. Noorhobune ei ole just maailma parima võhmaga ja küll ta paarutamisest ära väsib. Tahaks sammu jääda? Ei, ainult traav, püsi liikvel. Nad saavad hämmastavalt kiirelt aru, et see piitsaga onu/tädi seal platsi keskel ei luba neil sammu jääda ja nad peavad jääma traavima. Alguses on see traav selline jalgadega sibamine ja vaikselt hakkab see muutuma. Nii nagu inimestest tervisesportlased, hakkavad nemadki end vaikselt lõdvaks laskma, et nad jaksaks joosta. Rütm läheb rahulikumaks ja samm pikemaks, seljad vabamaks ja õlgadest avaramaks. Kui nad nii juba jooksevad, siis peale paari korda saab teha sama ka galopiga ja harjutada neid samme vaikselt pikendama. See vahe võib olla ikka väga-väga suur ja eneselegi üllatuseks võib sul olla hobune, kes liigub ikka väga hästi.
Kui ta oskab juba lõdvalt joosta, siis saab hakata tegema suunamuutusi. Hea on siinkohal mõista, kus kohas sa hobuse jaoks asud. Inimesed pahatihti ei taju, kus kohas nad hobuse vaatenurgast asuvad. Nii tihti aetakse hobused segadusse ja ebakindlaks, kui tahetakse neid edasi ajada, aga ajaja ei suuda ära oodata, kuni ta on hobuse taguotsaga kohakuti. Eneselegi arusaamatult tõstetakse piits sel hetkel, kui hobuse pea on jõudnud ajajaga kohakuti. Hobune näeb selles aga keeldu liikuda ja ettehüppamist. Kui sellist asja teha vabahüppekoridoris, siis mõne tundlikuma hobuse võib see täiesti ebakindlaks teha. Ka ringi sees kaasa jalutades püsin ma alati hobuse taguotsaga kohakuti. See on selge märguanne neile, et liikuma peab edasi. Kui suunda vahetan, siis üks käsi näitab uut suunda ja liigun hobuse esiotsaga kohakuti ja aitan vajadusel piitsaga. Osavamad ajajad loevad hobust väga hästi ja aitavad hobust liikumissuuna ja kiiruse loomisel. Kodus sellega eeltööd tehes on hobuse roll jälgida ajajaid ja oodata neilt märguandeid. Muidu võib näha meeleheites hobust, kes ühe silmaga mõõdab väljapääsu ees oleva ukse kõrgust, arutleb oma võimalusi üle tribüüni põgeneda või kalpsab üle aia kohtunike juurde saiakest sööma.
Vabahüpped
Meie pigem hüpitame vähem kui rohkem. Esialgu üle lattide jooksmine, siis väikesed ristid jne. Oluliseks pean hobuse enesekindluse kasvatamist, et ta ei hakkaks tõkkeid kartma ja hakkaks ise takistuste ees otsuseid vastu võtma. Esimestel hüpitamistel piisab täiesti ühest tõkkest ja ei pea pikka rida ette panema. Ja kui esimesed hüpitamised näevad välja sellised, et tekib selline tunne, et seda hobust ei tahaks isegi öösel pimedas kellelegi näidata, siis võtke rahulikult. Nii mõnigi hobune leiab oma “ahaaaa” tunde alles kolmandal-neljandal hüpitamisel ja alles siis hakkab oma päris hüpet näitama. Alati saab hobust kodus harjutades abistada abilattidega, rabistavale hobusele panna abilatid ridade vahele või näiteks hobuse puhul, kes tõkkele liiga lähedale jookseb, tõmmata abilatti takistuse ees veidi rohkem välja. Mõnigi kord inimesed lähevad hoopis ise nii elevile, et ei tunneta, kui palju nad ise hobuseid närvi ajavad. Liigne piitsakasutus paneb hobuseid vaid edasi hüppama ja hüppekaar muutub ebakorrektseks. Väike piitsaplaks õigel kohal on igati abiks, kui hobune veidi kõhkleb, aga see ei tohiks olla hüppamise käigus läbivaks teemaks.
Vabahüpperaja plaani leiab Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi lehelt. Ole kindel, et distantsid oleksid õigesti mõõdetud, vastasel korral võid oma hobuse väga keerulisse olukorda panna. Kasuta võimalusel mõõdulinti, sest elu on näinud, et sammudega mõõtmine võib mõnigi kord aiateibad näidata. Jälgi vabahüpperaja plaani, see abistab oluliselt edukate hüpete sooritamisel. Tavaline probleem on, et enne esimest hüpet on vabahüpetele suunav koridor liiga lühike. Tee pikem koridor, kuhu hobusel oleks lihtsam sisse joosta ja seal on kergem teda edasi ajada. Koridori suunav ots võib olla veidi lehtri kujuline, et alguses laiem ja pärast koridor veidi kitsam. Ära luba hobusel omavoliliselt ringi pöörata ja tagasi joosta.
Tihti on kahjuks näha, kuidas see vaene hobune on täielikus segaduses, kõik piitsad vihisevad ümber ja kui keegi on talle veel kuskilt ette hüpanud, siis siksakitab ta igale poole mujale, aga mitte vabahüppekoridori. Ole julge võtmaks vastu otsust, et stopp! Ma püüan ta kinni ja viin ta käekõrval hüppeni. Tavaliselt pole vaja seda teha rohkem kui üks kord ja hobune rahuneb ja saab aru, mida temalt tahetakse. Uskuge mind – nii hoiate kõigi aega kokku!
Meeskond
Oma meeskonda, kus igaüks teab, kus ta on ja mida tegema peab. Üks inimene ei suuda korraga kõike teha. Harjutage hobust vabahüpetel hüpetele suunama nii, et iga inimene teab oma asukohta, kus ta hobuse ajamise üle võtab. Less is more ja pigem peaks inimesed rahulikult seisma ja ainult vajadusel vitsaga abistama. Hea meeskond analüüsib hobust ning saab aru, kui ta on liiga ärevil ja vajadusel peatab hobuse, et see rahuneks. Okseri juures seisev inimene oskab analüüsida hobuse hüpet esimesest hüppest alates ja suudab selle põhjal teha otsuse, kas ja kui palju hobust on vaja enne okserit toetada. See kogemus tuleb aja käigus, aga hea on alati omada platsil kedagi asjatundjat, kes vajadusel juhendaks.
Kas teeme pilti ka?
“Ja palun pane hobune sinna seina äärde seisma”. Käsitleja sätib hobuse kuidagi seisma, hobune seisab nagu saepukk. “Lükka üks samm tagasi”. Käsitleja võtab tugevamalt ratsmetest ja püüab hobust taandama saada. Hobune peidab pea vastu rinda ja lõpuks astub pooliku sammu tagasi. Hobune näeb välja nüüd nagu koma. “Ei, nüüd on ta esijalad koos. Astu samm edasi”. Käsitleja sikutab nüüd ratsmetest hobust edasi ja hobuse kael venib pikaks-pikaks, aga seda oodatud sammu ei tule. Tükike fotograafihinge sureb Liisi sees semikoolini-kujulist hobust pildistades.
See on jälle asi, mida saab edukalt harjutada. Kindlasti on noore hobuse seisma saamine keerulisem, aga teatud märguandeid võiks nad ikka teada. Hajevil hobust on lihtsam saada taandama, kui rinna eest harjutada neid surve eest astuma. Rinna peal olev nahk on nii palju õhuke ja tundlik, et sealt näpistades on neid kerge tagasi astuma saada. Teiseks õpetada neid, et kui käsi on üleval, siis edasi tulla ei tohi. Ei jookse mööda külgi maha, kui hobusele õpetada seismist.
Valjad või päitsed
Valjad näevad alati viisakamad välja, aga nendega harjutamine peaks algama omajagu varem kui nädal enne ülevaatust. Noore hobuse suu on tundlik ja ideaalis võiks enne valjaste pähepanekut olla kontrollitud ka hobuse hambad. Ma tavaliselt panen alguses hobusele valjad ja päitsed mõlemad pähe ning jalutusnööri päitsete külge. Hobusel on esimestel päevadel isegi omajagu tegemist nende suulistega suus ja kui veel surve ka kohe sinna otsa lisada, siis oskamatul käsitlemisel tekib seal suure tõenäosusega konflikt ja omajagu arusaamatusi. Oskus valjastega jalutada ja suulise survele kuuletuda on samamoodi oskus, mis pole kaasa sündinud ja mida peab harjutama. Vajadusel kasuta kõrvalt abilist, kes aitab hobust liikuma, kui suulise survet panna ja õpeta taandama alguses koos rinna eest pigistamisega.
Kui pole aega õpetada valjastega, siis ilusad ja puhtad päitsed toimivad samamoodi.
Millega ma kaotan hindeid?
- Hooldamata kabjad ja hooldamata hobune kindlasti vähendab hobuse üldist pilti. Halb konditsioon jne.
- Esitlemisel vaata korraks ka ise peeglisse. Määrdunud talliriided või töötunked ei ole asi, millega hobust esitleda. Kiiver pähe ja kindad kätte!
- Esimene üldmulje algab platsile jalutamisest. Ma julgen siinkohal arvata, et oluline vahe on ka selles, kas esitleda koolisõidu- või takistussõiduhobust. Koolisõiduhobusel ma tahaks esimese asjana näha platsile ilmudes sammu ja seda saab ta näidata, kui inimene reaalselt ka tema kõrval aktiivselt kõnnib. Hea sammuga hobune liigub ikka väga suurt maad kattes ja seal kõrval peab ka esitleja jalad kõhu alt välja võtma. See ei tee paha ka hüppehobuse kõrval kõndides.
- Hobune on ette valmistamata, ei mõista ajajate käsklusi. Hajevil hobune on normaalne ja ikka tähelepanu hajub, aga kui asi läheb hüpeteks, siis peaks nende fookus paika loksuma.
Kokkuvõte
Noorhobuste ülevaatus on tore võimalus anda oma hobusele esimene esinemiskogemus. Selleks peaks olema ettevalmistus läbi mõeldud. Samas peame arvestama, et tegu on ikkagi alles noorhobustega ja nendega tehtav töö peaks olema tehtud põhimõttel “vähem on rohkem”, et hobusel ei tekiks tüdimust. Tore on näha hobust, kes on rõõmus ja enesekindel, samas piisavalt tundlik ja elevil, et näidata enda täielikku potentsiaali.
Noorhobuste ülevaatuste kuupäevad leiab Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi kodulehelt kalendrist. Kui lähikonnas on suurem hulk noori hobuseid, siis saab seltsiga kokkuleppel alati ka ise ülevaatust korraldada. Edu ja jaksu!