Välismaal treenimisest olen ma unistanud juba pikemat aega. Kuna meie tuttavad rootslased ostsid uue talli ja kutsusid meid külla, siis nii minu reis Rootsi alguse saigi. Nad pakkusid välja, et võiksin tulla koos oma hobusega ja jääda pikemaks ajaks nende juurde treenima. Otsustasin, et haaran võimalusest kinni ja lähen. Treenisin taanlanna Ditte Egholm Nielseni juures, kes elab Rootsis. Ta on koolisõitja, kelle tallis on hobused alates varssadest kuni GP hobusteni välja. Ta võistleb ka ise GP tasemel ning on tunnustatud kohtunik nii Rootsis kui ka Taanis.Tunnen teda juba aastaid. Selle aasta alguses ostsin tema kaudu oma praeguse võistlushobuse Sundorfs Redina-Doti, kellega käisingi tema juures treenimas. Peamine eesmärk oli uusi kogemusi saada ning näha sportlaste igapäevaelu ning seda nii treeningutel kui ka võistlustel.
Eestiga võrreldes oli peamine erinevus see, et sain rohkem trenni teha. Ma ei pidanud pool päevast koolis veetma, vaid õppisin jooksvalt treeningute ja võistluste vahelisel ajal. Lisaks sain treenida igapäevaselt väga erinevate hobustega, alates 4-aastaste noorhobustega kuni GP tasemeni välja. Juhuse tahtel õnnestus seekord lisaks oma hobusele veel 5-6 erineva hobusega trenni teha. See oli väga hea kogemus ning tuli mulle kindlasti kasuks. Kõik hobused olid omamoodi ja tuli leida neile sobivad treeningmeetodid. Nad kõik olid väga ägedad hobused ja võimalus nendega sõita oli super.
Rootsis on rahvuslikul tasemel võistlusi igal nädalavahetusel üle kogu Rootsi. Enamikele võistlustele sai registreeruda vaid veel päev varem ja seega otsustasimegi jooksvalt, kuhu ja milliseid võistlusklasse võistlema läheme. Võistlesin Rootsis oma hobusega nii juunioride kui ka noorteklassis. Üldiselt olid võistlused nagu meil Eestis, ajakava oli paigas ja kõik toimis planeeritult. Kull aga oli kontroll hobuste osas rangem – igal võistlusel vaadati hobune pärast skeemi lõppu stjuuardi poolt üle (suulised, kõrvad, kannuste pikkus). Teised võistlejad olid sõbralikud ja tundsid huvi, kust ja kuidas me nende võistlustele sattusime. Samuti sain teada, et Rootsis ei ole lubatud võistlustel hobuseid maha laadida ja jalutada ilma valjasteta. See oli üllatus, sest meil Eestis on see ju lubatud!
Rootsist õppisin, et treeninguid ja igapäevaelu tuleks võtta rahulikumalt ning ei pea nii palju treenima. Tuleks teha hobusele vaheldusrikkaid treeninguid, käia maastikul ning lasta hobusel koplis ka lihtsalt hobuseelu nautida. Lisaks on väga oluline, et on võimalus võistelda peaaegu aastaringselt. Võistlusi on igal nädalavahetusel ja saab vabalt valida, kuhu ja millal minna. Meil Eestis kahjuks sellist võimalust ei ole ja hooaeg lõppeb juba oktoobris ning enne kevadet võistlusi väga ei toimu.
Kindlasti ei olnud see ühekordne ettevõtmine. Ma juba väga ootan, et saaksin sinna tagasi minna. Kui Eestis tuleks lähiajal uuesti distantsõpe tagasi, läheksin kohe Rootsi tagasi, aga kooli kõrvalt on see hetkel natuke keeruline. Jäin kogu kogemusega väga rahule! Kirsiks tordil on ka see, et kolm nädalat treeninguid ja võistlusi lõppesid nii, et Redinale lisaks tulin tagasi veel ühe hobusega. Tere tulemast meie perre, Frisbee!