Sobiv sadul on kriitilise tähtsusega nii hobusele kui ratsanikule. Selle intervjuu keskmes on sadulapassija Kati Moses, kes sai võimaluse tutvustada ennast, rääkida oma tööst ning jagada kogemusi ja teadmisi sadulapassimise teemal. Tegu on pika, kuid sisuka intervjuuga. Head lugemist!
Alustuseks palun tutvusta ennast – milline on sinu taust hobustega seoses? Kus ja kui kaua õppisid sadulapassijaks?
Olen sertifitseeritud sadulapassija, hobuseomanik ja harrastuskoolisõitja. Hobuste vastu on mul olnud suur austus ja armastus nii kaua, kui mäletan ja ajaga on see ainult süvenenud. Ratsutamisega alustasin 6-aastaselt, juuniorina võistlesin aktiivselt nii takistus- kui koolisõidus, kuid viimased 10 aastat olen keskendunud koolisõidule. Sadulapassimise juurde suunas mind mu enda hobune, kes on kõige suhtes alati väga tundlik olnud. Kuigi meil oli sadulapassija poolt heaks kiidetud sadul, tekitas see siiski minus mõningasi kahtlusi, et ehk võiks veel paremini olla.
Kui ma midagi teen, siis tahan teha hästi ja põhjalikult. Seega internetiavarustest leitud materjalid minu janu ei kustutanud ja otsustasin põhjalikumalt süveneda. Alustasin õpinguid rahvusvahelises Master Saddle Fitting Consultants akadeemias, mis asub Prantsusmaal. Selle kõrvalt õppisin sadulate toppimist ja lihtsamaid parandustöid Inglismaal sadulameistri Chris Taylor käe all. Kokku läks teooria läbi töötamise, praktilise osa, 3 eksami ja uurimistöö sooritamise peale 10 kuud.
Novembris 2019 alustasin sadulapassimise praktiseerimisega esialgu põhitöö kõrvalt, kuid siis juba täiskohaga. Selle aasta aprillis sündis mul poeg, mistõttu tegin töötamisest kolmeks kuuks pausi. Hetkel võib naljaga pooleks öelda, et olen täiskohaga seitsmekuuse lapse ema ja teise täiskohaga sadulapassija. Minu õnneks on mu ümber hulk toetavaid inimesi tänu kellele saan ma ka lapse kõrvalt teha tööd, mida armastan!
Sadulapassijaks olemine on elukestev õppimine. kes on Sinu mentor ja kuidas hoiad „sõrme pulsil“, et saada aina kogenumaks?
Sadulapassimine on keeruline ja tunnetuslik töö. Iga uue kliendiga tuleb kogemust juurde ning ükski hobune, ratsanik ega nendevaheline koostöö pole ühtemoodi. Seepärast olen iga uue kliendi juures avatud meelega, toetun õpitule ja kogemusele, aga olen ka valmis selleks, et ühele probleemile võib olla mitu vastust.
Olen ka aktiivne Master Saddle Fitters Consultants Society liige, kus toimuvad sadulapassimise temaatilised arutelud, jagatakse uurimistöid, loenguid jms. Olen võtnud ka eesmärgiks osaleda kõikidel sadulapassimise ja sellega seonduvatel webinaridel. Mentorina võib välja tuua minu koolitajat Dr. Gerry Van Oossaneni, kes on küsimuse korral ühe kirja kaugusel.
Milline vaatepilt sulle Eestis sadulapassimise koha pealt vastu vaatab? Kuidas on omanike ja ratsutajate enda teadlikkus sadulate sobivuse hindamisel ja teadlikkus sadulapassija kaasamise vajalikkusest?
Senise kogemuse baasil hindaksin üldpilti heaks. On palju hobuseomanikke/ratsanikke, kes on endale põhitõed selgeks teinud ja oskavad märgata, kui sadul enam ei istu.
Kindlasti võiks olla rohkem juurdunud rutiinne sadulapassimine. Tihtipeale kutsutakse mind alles siis, kui juba probleem käes on. Tagantjärele tarkus on, et kui oleks iga 6 kuu tagant kontroll olnud, ei oleks asjad nii kaugele läinud. Kuid juba see, et osatakse probleemi märgata ja hakata lahendust otsima, on suur võit.
Positiivne on ka see, et Eestis on juba mitu treenerit, kes märkavad, kui nende õpilaste sadul vajab korrigeerimist ja võtavad minuga ise ühendust. Ratsanik võib seljas tunda, et hobune on kuskilt kinni, aga ei pruugi kohe sadulas probleemi osata näha. Treener on see, kes jälgib hobust ja ratsanikku kõrvalt liikumas ja oskab näha, kui ratsanikul on sadulas raske istuda, sest see on tasakaalust väljas, liigub liialt ja/või häirib hobuse liikumist.
Milliseid müüte või valearvamusi avastad end tihti ümber lükkamast?
Üheks valearvamuseks on, et kui on vanem hobune, siis tema selg enam ei muutu ja sadulat ei ole vaja enam nii tihti kontrollida. Treeningkoormuse kõikumine, aastaaeg (karjatamise perioodi algamisel/lõppemisel), vigastused jm konditsiooni muutvad asjaolud kõik tingivad seljas muutuseid. Tegelikult vajaksid kõik treeningus olevad hobused iga 6 kuu tagant kontrolli, noored hobused mõnikord veel tihedamini.
Olen palju näinud ka seda, et kui ratsanik tunneb, et sadul enam ei sobi, on esimeseks lahenduseks pehmenduse alla panemine. Pehmendust peaks kasutama sadula all vaid siis, kui see sadula sobivust ei muuda või juhtudel, kus hobuse selg on atroofiline ja vajab korrigeerivat pehmendust. Igal juhul tuleks sadulapassijaga enne üle konsulteerida. Kui sadul ei sobi ja paneme sinna alla pehmenduse, siis see suurendab tekkinud survepunkte, teeb sadulakanalit kitsamaks ja kokkuvõttes võib valmistada hobusele veel suuremat ebamugavust.
Raske on ka ratsanikega, kes on nõus ainult kindla brändi sadulaga sõitma. Hea sadul on sadul, mis sobib!
Positiivsena võib siiski välja tuua, et teadlikkuse tase on tõusuteel ja ratsamaailm muutub aina rohkem ja rohkem hobusekesksemaks. Ei ole enam suhtumist, et hobune on tarbeese. Oma hobustest hoolitakse ja tahetakse neile tagada parimad võimalused. Ka minul kui sadulapassijal läheb alati südame alt soojaks, kui näen hobuseomanikke/ratsanikke, kes tõepoolest oma hobustest väga hoolivad.
Mida peaks sinu arvates iga hobuseomanik/ratsutaja ise teadma sadulate ja sadulapassimise kohta?
Hobuseomanik/ratsanik võiks osata ise kontrollida oma hobuse selja seisukorda. Hea ja lihtne moodus on enne trenni tõmmata sõrmedega kergelt survet avaldades üle kogu hobuse ülaliini (ainult üle lihase). Tundliku hobuse korral võib proovida 2 korda järjest, et välistada ülitundlikkus. Juhul, kui hobune tõmbab selja nõgusaks või on kuskilt spastiline, on see märgiks, et sadul vajab üle kontrollimist.
Sadulat kontrollides jälgida, et turja ja sadulakaare vahele mahuks terve käsi ja et turi oleks ka külgedelt vaba. Sadula esikaart kontrollida eestvaatest, kas kaarenurk ja abaluunurk on sama. Kui käega libistada esikaare alt alla suunas, peab olema surve ühtlane. Sadulapaneel peab hobuse seljal olema samuti ühtlase survega ja täies jaotuses hobuse seljaga kontaktis. Sadulakanalit vaadates jälgida, et see oleks piisava laiusega, hobuse lülipealsete kõrvale mõlemale poole jääb 1-2 cm.
Kindlasti jälgida ka oma hobust saduldades ja vööd kinnitades. Kui hobune selle peale ärritub, tuleks välistada sadula mittesobivus. Aeg-ajalt on abiks ka hobune sadulaga kordele panna (kas või 5 minutit mõlemale poole traavi enne trenni) ja jälgida sadulat – kas sadul püsib seljaga paralleelselt, paigal ja õiges kohas.
Kuidas näeb välja tavaline sadulapassimise sessioon? Kas reisid üle Eesti?
Esialgu tutvun hobusega, kontrollin üle hobuse abaluu piirkonna, seljalihased, selgroo lülipealsed. Vaatan üle ka abaluude sümmeetria. Kui hobune on tugevalt asümmeetriline, vaatan hobust ka käekõrval sammus ja traavis liikumas. Seejärel vaatan üle sadula seisundi – et raam oleks sirge ja terve, tope sümmeetriline ja piisavas seisukorras.
Järgmisena vaatan üle sadula sobivuse hobuse seljas. Kõige viimasena ja ainult juhul, kui sadul hobusele probleeme ei tundu valmistavat, jälgin ka sadulat ratsaniku all sõidus. Lõpus vajadusel korrigeerin ja annan edasisi nõuandeid.
Põhiline piirkond, kus tegutsen, on Harjumaa. Mujale maakondadesse liigun ka, aga piisava arvu klientide olemasolul.
Kas sul on tekkinud juba ka püsikliente?
Püsikliente on selle lühikese ajaga juba omajagu tekkinud ja mida paremini tean hobust ja ratsanikku, seda lihtsam ja tulemuslikum on minu töö. Hobuste seljad on pidevas muutumises ja järjepidev koostöö sadulapassijaga tagab, et ka sadul nende muutustega kaasas käib.
Millised on olnud huvitavamad olukorrad, mida lahendanud oled? Kas on olnud ka olukordi, kus sa pole osanud või saanud aidata?
Minu jaoks kõige raskemad väljakutsed on olnud olukorrad, kus hobusel on olnud pikalt mittesobiv sadul, mille tagajärjel on selg tugevalt atroofiline või esineb ka juba muutusi hobuse selgroos. Siis on väga kriitilise tähtsusega leida õiged korrigeerivad meetmed ja sadul, et hobune hakkaks jälle oma selga õigesti kasutama ja oleks võimeline taastuma.
Olukordi, kus sadulat pakkuda ei saa, tuleb ikka ette. Hobuseid ja ratsanikke on väga erinevaid, kõigile mul veel sadulat ei ole. Hetkel on mul müügis ca 15 sadulat, kuid reaalsuses võiks neid olla 50 ringi, et teenindada kogu nõudlust. Sadulaid müün vaid sadulapassimisel ja kui tõesti sadul sobib suurepäraselt nii hobusele kui ratsanikule. Seega, kui minu enda valikus sobivat sadulat ei leidu, saan anda ratsanikule suuniseid, millist sadulat otsima peaks.
Mis veel mõjutab sadula sobivust peale sadula enda?
Sadulavöö sobivust ei tasu alahinnata, sadulapassimisel vaatan alati ka sadulavöö istuvuse üle ja vajadusel annan soovitusi. Väga oluline on sadulavöö kuju, et see ei piiraks kuidagi hobuse liikumist ega mõjutaks sadula istuvust. Lisaks on oluline, kuhu jäävad sadulavöö pandlad ja kuidas asetsevad tripid.
Sadulavöö pikkusel tuleb jälgida iga individuaalse hobuse lihaste asetust. Hüppevöö pandlad peaksid jääma lihase latissimus keskosasse ja koolisõiduvöö pandlad latissimus dorsi ja pectoralis lihaste vahepeale. Väga oluline on, et pandlad ei jääks lihase ääre peale – selline asetus tekitab hobusele suurt ebamugavust. Viimase sadulavöid puudutava uurimuse kohaselt on suurim survepunkt sadulavööl just hobuse külgedel, seega õige asetus on väga oluline.
Levinud viga on ka sadulavöö liiga kõvasti kinni tõmbamine. Hobuse rindkere laieneb sisse hingates iga kord ning mida intensiivsem töö, seda rohkem see laieneb. Sadulavööd pingutades tuleks jälgida, et käsi mahuks sadulavöö vahele.
Sadulapehmenduste ja valtrappide puhul on väga oluline, et materjal oleks hingav. Pehmendus peaks kindlasti ka olema piisava põrutuskindlusega.
Tooksin ka välja pingi/puki kasutamise olulisuse selga minnes. Maast sadulasse või liiga madalalt selga minnes pannakse hobuse seljale väga suur koormus. On tõestatud, et see on võrdeline hobuse maandumisega 130 cm tõkkelt. Sadul tõmmatakse vasakule viltu, üle hobuse selgroo ja hobuse paremale seljapoolele läheb kogu surve. Näen tihti oma töös, et sadula parema paneeli tope on rohkem ära vajunud. Tulemuseks asümmeetriline sadul ja hobune.
Unustame korraks hobuse, sadul peab sobima ka ratsanikule. Mis on kõige olulisemad asjad sadula juures, mis määravad ära, kas sadul on ratsanikule sobiv ja mugav?
Ratsanikud, samamoodi nagu hobused, on kõik eraldi indiviidid ja sadula sobivus on väga oluline. Sadula puhul on oluline, et iste ja hõlma pikkus oleks õige suurusega ning põlve- ja reiebloki asetus oleks õiges kohas ning õige suuruse ja kujuga. Rolli mängib ka sadula sügavus, twist-i laius ja sadula materjal.
Kui ratsanikul on ebamugav sadulas istuda, on ka hobusel ebamugav. Sellised olukorrad ei ole harvad, kus ratsanik, kes muidu sai treenerilt pidevalt istaku kohta märkuseid, neid sobiva sadulaga enam ei saa. Kui sadul on tasakaalust väljas, on ratsanikul väga raske korrektselt istuda ja oma istakut säilitada.
Kui tasakaalupunkt on liiga taga, viib see ratsaniku toolistakusse – jala ette, istmiku taha ja ülakeha ette. Surve jaotub sadula tagaosasse, kaugele hobuse loomulikult raskuskesest. Tulemusena on hobusel raske oma selga kasutada.
Kui tasakaalupunkt on aga liiga ees, jaotub kogu ratsaniku raskus hobuse trapetsilihasele ja piirab ka õlavabadust. Ratsanikud tihtipeale tunnevad sadulas, et neil on raske tasakaalu hoida ja et hobused on eest rasked ja kipuvad vajuma esiotsale.
Millega soovid lõpetada?
On oluline meeles pidada, et hobuste seljad on pidevas muutumises, olenemata vanusest. Sadulat tuleks lasta kontrollida iga poole aasta tagant. Palju lihtsam on probleemi ennetada, kui selle tagajärgedega hiljem tegeleda!