Seiklused algasid juba enne sõitu
Minu 2021. aasta algas üllatusega. Ja mitte kõige paremaga. Kui uusaastailutulestik oli ära vaadatud, siis Facebooki uusaastasoove kerides otsustasin ka oma e-posti kontriollida. Kirjakastis laiutas kurjakuulutava peakirjaga teade…. Notice of flight cancellation. “Kallis klient, me hindame sind nii väga, bla-bla-bla, aga sinu lend Delhisse on tühistatud“.
See oli kaks päeva enne plaanitud väljalendu ning pärast kaht sellele eelnenud lennuaegade muudatust. Plaan oli 3. jaanuaril Doha kaudu Indiasse lennata, et sealseid rahvuslikke meistrikaid hinnata. Broneeringut muuta polnud võimalik, sest paistis, et lennud Doha ja Delhi vahel on lähemate nädalate jooksul lihtsalt Qatar Airwaysi lennuplaanist välja nopitud. Mida muud teha 1. jaanuari öösel, kui hakata uut lendu otsima? Nii lihtsalt ma alla ei anna – eriti, kui olin pühendanud terve oma eelmise kuu India viisa hankimisele!
Kella kolmeks öösel olin leidnud uue lennu ning selle ka välja ostnud, kuna n-ö mõistliku hinna eest oli Indiasse saadaval vaid 2 kohta. Seda kahjuks Lufthansaga, mis tähendas 2,5 tundi vastupidises suunas lendamist ja sama palju järgmisele lennuajale otsa keevitamist. Aga mis teha… Õnneks andis Luhthansa lend mulle veidi rohkem aega, sest see väljus 4. jaanuaril. Vahepealse aja jooksul sai tehtud COVIDi test ning täidetud kolm Indiasse saabumiseks nõutavat online ankeeti ja reis võiski alata. Lennukis tuli täita veel kaks paberankeeti.
Kui me minu prantslasest kolleegi ja kaaskohtuniku Albaniga lõpuks Delhis meie autojuhi üles leidsime, oli varane hommik juba käes. Hotell, mis juba minu eelmise 5-6 aasta taguse külastuse ajal suht kehvas seisus oli, näitas veelgi suuremaid väsimuse märke. Aga sellest lähemalt juba hiljem. Lühike uni tõotas tulla magus!
Delhi igavesti tahenev väljak
Esimesena oli kavas vet ülevaatus. Hobused olid nagu Indias ikka – alates pisikestest kondistest täisverelistest kuni läikivate Saksamaalt ja Hollandist imporditud ilmselge vau-faktoriga loomadeni. Ratsanikud eristusid selgelt kaheks – osad neist sõjaväevormis ning osad nn tsiviilriietes. Kuna me polnud päris mitu aastat India meistrikaid hinnanud, siis oli pilt täitsa huvitav. Järgmisel päeval ehk neljapäeval pidime hindama avatud L-klassi, reedel M, laupäeval oli kavas PSG ja pühapäeval Inter-I.
Võistluse madalama taseme avatud klassid olid kestnud juba mitu päeva, aga platsi vaadates tundus see veidi uskumatu, sest koolisõiduaed meenutas mudast kartulimaad, kust kartulid äsja välja korjatud olid. Võistluse toimumispaik oli Delhi Army Polo Club – ning kui seal üldse keegi võiks korralikku pinnasesse investeerida, siis ongi see kindlasti India armee. Aga mis seal ikka, järgmiseks päevaks ehk taheneb veidi. Samaks õhtuks oli aga selge, et mingit tahenemist ei toimu, sest vihma lahmas nagu pangest ning järgmise päeva võistlus otsustati reedeks edasi lükata.
Kui kolmapäeval oli ilm mahe ja isegi päike näitas end veidike, siis neljapäeva hommikul oli ilm märg, rõske ja udune. Sama külm ja rõske oli ka hotellitoas. Kuna sealsete hoonete põhieesmärk on kuuma ilma eest jahutust saada, siis hotellis olulist kütet ei olnud. Ega sooja vett. Toad ei hiilanud ka puhtusega. Olid ainult lubadused. “Loomulikult töötab meie tubades Internet!” (ha-ha) ja “Ainult öelge, mis kell te hommikul duši alla minna tahate, vesi saab olema tulikuum!” (veelkord ha-ha-ha).
Meie super-hüper hotell asus ka sellises kohas, kus väravast välja minna ei tasunud, sest värava taga kihutasid muda pritsivad rekkad. Isegi muidu igal pool ringi uitavatel lehmadel polnud sinna asja. Kohalikul ratsaliidul polnud meie käekäigu vastu samuti erilist huvi, nii et meil tuli ennast ise lõbustada. Saime kenasti hakkama – kauplesime endale auto ning käisime Albaniga Delhi vaatamisväärsusi vaatamas ning kohalike sõpradega lõunal jne. Ilma selleta oleks see olnud üks pikk ja nukker nädal külmas hotellis. Huvitav oli muidugi ka see, et kuna 2020. aastal tühistas India kõik turistiviisad, siis olime pea kõikjal ainsad eurooplased. See on siiani enneolematu elamus, kuna tavaliselt on kõik vaatamisväärsused turistihordide meelevallas.
Neljapäevase vaba päeva tõttu sõideti reedel nii L kui M skeemid, kokku võib-olla 25 starti. Kuna mudaväljaku tahenemine polnud eriti edenenud, siis me kahjuks ei näinud ühtegi keskmist ega pikendatud traavi, kus kõik sammud oleksid olnud korrapärased ning vaesed hobused koperdasid nii nurkades, rajal kui keset platsi. Võiduprotsendid ulatusid suures joones umbes 63%-ni. Olin kellelegi pannud lausa 66%, aga ma tegelikult olin 99% kindel, et see oli kas valesti kokku arvutatud või mõne teise kohtuniku tulemus. Hinnetelehtede üle arvutamine oleks toonud kindlasti tubli tunniajalise viivituse ja selleks oli lihtsalt liiga külm. Aga noh, kellelgi oli siis ka põhjust rõõmustamiseks.
Laupäevane võistlus lükati samuti edasi, et plats edasi taheneks ja et siis pühapäevased põhisõidud paremal platsil tehtud saaksid. Pean mainima, et ilm oli vahepeal veelgi külmemaks läinud, aga sooja vett hotellis ikka polnud. Tänu pidevale vingumisele (ja meie Albaniga pole oma loomult üldse mitte vingujad) pandi meid küll parematesse (veidi puhtamatesse ja suurema voodiga) tubadesse, kuid ega suurt vahet seal ei olnud. Samuti toodi meile soojapuhurid. Minu oma nägi välja, nagu oleks see aastast 1950 ning vähemalt korra traktori alla jäänud. Traktoriga sarnanes ka selle aparaadi hääl. Nii et külma ja rõske toa asemel oli tuba nüüd veidi soojem ja ka rõskem. Kolmandal päeval jõudis minu tuppa ka Internet! Wifi kasutajanimesid ja paroole jagati väikestel paberilipikutel, mis olid mõeldud 24 tunniks, aga mille nn limiit sai mõnikord täis paari tunniga. Aga vähemalt ei pidanud nüüd neti kasutamiseks iga kord fuajeesse marssima – välja arvatud siis, kui järjekordne limiit täis sai.
Meistrikate põhisõidud
Pühapäeva esimene sõit oli PSG. Algsest 6-7st startijast oli lõpuks järel 4 ning võitja tulemus oli tugev 59%. PSG ja Inter I vahel oli tubli 3 tundi, väidetavalt oli tegu mingi rahvusliku võistluste korraldamise eeskirjaga. Kuna PSG-st keegi 60% täis ei saanud, siis nende võistlejate hulgast keegi Inter I võistlema ei pääsenud. Siiski oli Inter I stardis üks neiu oma kahe hobusega. Inter I neiu PSGst osa ei võtnud, kuna ülisegaste ja –kummaliste kohalike reeglite järgi võis ta kohe Inter I sõitma minna, sest tema hobused olid seda enne Indiasse importimist Euroopas teinud. Igal juhul kaval lüke, sest konkurents tal ju sellel tasemel puudus.
Kuna tema omad olidki need vau-faktoriga hobused kolmapäevaselt vet ülevaatuselt, siis ootasime kõik valgust tunneli otsas. Selle asemel läks tunnelis aga veelgi pimedamaks, sest mõlemad sooritused olid napilt üle 50% ja sedagi ainult tänu lahkele kohalikule kohtunikule. Nii aeglast traavipikendust pole mul vist ette tulnudki. Ilmselge rekordi püstitas ka esimene galopipiruett, mis oli ca 15 m ring kontragalopis. Pärast selgus arutluse käigus, et me kõik andsime selle eest hindeks 1 – galopp ju oli. Ja naersime mõtte üle, et üks teatud prantsuse 5* kohtunik oleks hindeks andnud 0.5, sest see oli ju kontragalopp! Aga noh, esimene ja teine koht meistrikate kõige raskemal tasemel oli sellega siiski kindlustatud!
Kuna need kuus sõitu võtsid enda alla põhimõtteliselt kogu päeva, siis ma pidin olude sunnil veel ühe öö meie imetoredas hotellis veetma ja selle eest ise maksma, kuna mu edasised plaanid Indias veel poolteist-kaks nädalat veeta ei kuulunud enam kohaliku ratsaliidu kulude alla. Kui ma hotellist veel ühe öö hinda uurisin, teatati mulle, et neil on India ratsaliiduga veery-veery special diil ja kuna ma enne nende külaline olin, siis nad saavad seda ka mulle pakkuda. Ehk siis hind oli umbes 50 EUR. Aga ma olin vahepeal ka kodutööd teinud ja uurinud, mis hinnaga see hotell oma tube Internetis pakub. Ja ohhoo imet, hind oli tubli 15 EURi ringis. Kuna hotell oli suhteliset lennujaama lähedal ja ma lihtsalt ei viitsinud oma asju viimaseks ööks ümber pakkida, siis esitasin neile ultimaatumi – 20 EUR ja ei kopikatki rohkem. See pakkumine võeti aga päris kiiresti vastu, sest ega peale meie seal oluliselt muid külastajaid vist ei olnudki. Aga ratsaliidu esindajaga pidasin ma küll pika ja põhjaliku vestluse ning nad lubasid kohtunikke sellesse hotelli enam mitte panna.
Lõunasse
Pärast õhtusööki jätsin hüvasti Albaniga, kellel oli kojulend alles teisipäeval ja kes esmaspäeval kuulsat Taj Mahali vaatama sõitis. Ma hakkasin oma hommikusele Chennai lennule check-in tegema ja sealt hakkas tulema igasuguseid erroreid. I
lma liigselt detailidesse laskumata – Chennai jaoks seekord vajalik mammutankeet võttis aega ligi 3 tundi ning oli rekordlikult jabur. Ja lisaks ei tundnud selle vastu mitte keegi mitte vähematki huvi. Olen Indias käinud varsti juba pea kümme aastat. Indias tuleb uskumatuid asju ette iga päev. Võib-olla on seetõttu ka India turismiameti tag line Incredible India?
Lend Chennaisse ja kolm tundi autosõitu sealt edasi Auroville’i läks eriliste seiklusteta. Peaks küll aga mainima, et Indias võtavad lennuliinid seda COVID olukorda küll täie tõsidusega. Pardaleminekul antakse igaühele pakike desovahendi, maski ja visiiriga. Maski ja visiiri on kohustuslik kanda nii lennukisse sisenemisel kui väljumisel. Samuti võis selga saada ka valge kaitsekitli, aga see õnneks kohustuslik ei olnud.
Auroville
Auroville jääb Chennaist lõuna poole ca 3 tunni autosõidu kaugusele. See on väike, aga samas ka maailmakuulus utoopiakülake, kus elab inimesi igast maailma otsast. Koha motoks on, et see ei kuulu mitte ühelegi maale, vaid hoopis maailma inimestele ning kus kõik inimesed elavad rahus, harmoonias ja võrdsuses. Kel huvi, võib vaadata Auroville kohta lähemalt näiteks SIIT.
Otse Auroville külje all asub Red Earth Riding School, mille rajajaks ja omanikuks on juba ca 25 aastat Indias elanud sakslanna Jacqueline. Koha peal on võib-olla ca 25 hobust ning koolisõiduhuviline Jacqueline on aastate jooksul endale Hispaaniast toonud päris mitu Andaluuslast. Peale Jacqueline hobuste võistlevad koolisõidus ka mitmed ratsakooli hobused. Tal on kohapeal 3 L tasemel ratsastajat ning tore grupp madalamal tasemel lapsi, noori ja harrastajaid.
Kui Indias oma tavalisel “võistlusringil” käin, on see rahvuslik FEI challenge formaadis sari, kus tavaliselt 5-6 klubi sõidavad samu skeeme ning tulemused pannakse hiljem kokku ja sealt selguvad ka võitjad. Indias võistlevad noorsportlaste vanusegrupid lausa 2 taset madalamal kui meil Eestis. Laste klass on jagatud kaheks ning seal sõidetakse kahel erineval raskusastmel A skeeme. Juuniorid sõidavad L kergemat ning noored L raskemat. Väga populaarne on selles rahvuslikus sarjas avatud ST skeem. Tihti on kõrgeim tase LR, aga mõnikord sõidetakse ka avatud M skeeme ning isegi PSG taset. Aga suurem mass on ikkagi ST ja A tasemel.
Aurovilles jaguneb võistlus tavaliselt hommikusteks ja õhtusteks sessioonideks, sest lõuna ajal on tavaliselt liiga kuum ratsutamisele mõelda. Jaanuaris ilm veel väga hull ei ole, tavaliselt päeval mahe 28C, kuigi hommikuti ja õhtuti tuleb ikka jope selga panna. Õhtused sessioonid algavad ca 4-5 paiku, kuid poole seitsmeks on juba päris pime.
Ajakavade koostamist raskendab see, et lapsed on koolis ja teevad pidevalt eksameid. Samuti sõidavad lapsed samade ratsakooli hobustega – olen harjunud sellega, et stardijärjekorras on kõik stardid segamini ja hindan seda, kes parajasti tuleb. Tavaliselt on meil sealkandis nii hommikul kui õhtul ca 6-10 starti. Kõik on väga chill ning kiirustama ei pea. Kõik sõidud võtame videosse ning pärast vaatame ja arutame. Vaata Red Earth Riding School koolisõiduväljakut SIIT.
Esimestel aastatel elasin Aurovilles käies lähedalasuvas Pondicherrys hotellis, kuid see eeldas siiski vähemalt 30-minutilist sõitu kohalikel väga augulistel külateedel. Paar aastat tagasi aga ehitas Jacqueline oma territooriumile konteineritest väga ägeda külalistemaja, nii et viimased aastad olen seal peatunud. Kui võistlus algab hommikul kell 7, võin ma üles ärgata kell 6:48 ja ikka õigeks ajaks platsi äärde jõuda. Tavaliselt olen Aurovilles koha peal ca 2-3 päeva. Kõige toredam on alati viimane hommik, kui võistlus on läbi – siis võivad kõik soovijad trenni tulla ning skeemides ebaõnnestunud asju lihvida. Trennidest võtavad aktiivselt osa ka Jacqueline’i koerad. See arv pidevalt muutub, tavaliselt on neid kokku 6 või 7, aga platsi äärde lastakse vaid kõige kuulekamad. Jacqueline majapidajanna toob meile järjest kohvi juurde, päike paistab, linnud laulavad ning elu on väga väga ilus.
Chennai
Järgmine peatus oli Chennai. Seal olin kokku 3 või 4 päeva, sest seal toimus võistlus kahes klubis ja samuti hommikuste ja õhtuste sessioonidena. Kuigi klubid olid samas linnas, on nendel märgatav tasemevahe.
Üks klubi (MSE) on orienteeritud peamiselt algajatele – seal on suures joones paar A klassi skeemi (tavaliselt stabiilselt üle ratsme), ülejäänud ST ja nn equitation, mis on mõeldud päris algajatele. See viiakse läbi piiratud alal, ca 20 m ringi peal ning ratsanikud näitavad sammu, traavi ja galoppi käskluste peale – kõike seda ratsakooli hobustel. Nende võistlus mahubki tavaliselt ühe päeva sisse. Algajatele pakutakse seal muide ka spetsiaalseid üliturvalisi takistussõiduklasse, stiilinäidet saab näha SIIT.
Teises klubis (CEC) on aga edasijõudnuid rohkem ning osad hobused on lausa Euroopast pärit. Nii et seal on tase alati kõrgem, rahvast palju rohkem, hobused suuremalt osalt ratsmes ning mõned tulemused isegi üle 70%. Seekord tegin neile ka väikese seminari, kus rääkisime uuest laste klasside hindamisest ja vaatasime näidisvideoid. Ma arvan, et kõik said rõõmsaks, kui nägid, et ka Euroopas võivad skeemid täiesti puusse minna. Tore oli ka see, et osalejatel, eriti lastel, oli miljon küsimust, mõned neist isegi väga filosoofilised.
Kuna see klubi asub Chennais suurte IT firmade piirkonnas, siis on erinevad hotellid seal alati heal tasemel ja mis kõige parem – väga lähedal. Nii et lõunavaheaeg on seal võimalik tavaliselt basseini ääres päevitades mööda saata. Seekord oli koroona tõttu bassein aga kahjuks suletud.
Vahepeal juhtus ka mitu tüütut asja. Esiteks otsustas mu arvuti enam mitte käivituda, see juhtus juba Aurovilles. Õnneks oli mul Chennai seminari materjalid eraldi kõvakettal, nii et see sai tehtud laenatud arvutiga. Nii Auroville kui Chennai IT-mehed tõstsid käed püsti ja ütlesid, et nemad midagi teha ei oska.
Teiseks, Indiasse olin ma tulnud ju kohaliku ratsaliidu poolt makstud ühe otsa piletiga. Nüüd tuli hakata mõtlema ka tagasisõidu peale. Kuna uudised liiguvad kiiresti, siis vahepeal sain kutse minna ka Kolkatasse võistlust hindama ja siis veel 5 päevaks trenne tegema. Miks mitte, koroonatalvises Eestis pole ju ka midagi olulist teha. Sinna vahele ka nädalake Delhis ning 21. või 22. jaanuari paiku võikski koju sõita. Aga mida enam leida polnud, oli mõistliku hinna ja mõistlike ühendustega lennupilet. Mis veelgi kummalisem, piletihinnad muutusid iga päev ning kui midagi mõistlikku silma hakkas, siis oli see juba varsti kadunud. No mis seal ikka, ootame ja vaatame. Lõpuks leidsin pileti British Airwaysiga üle Londoni 28. jaanuariks. Nädalake hiljem, kui oleksin tahtnud, aga mis seal ikka.
Tagasi Delhisse
Pärast Chennaid tegime ära oma Delhi osavõistluse, seekord kahes klubis. Esimene neist kandis nime Childrens Riding Club ning seda sõna otseses mõttes, sest võistlejad olidki kõik lapsed ning sõitsid ST skeemi ning equitation taset. Sellel klubil on aga päris isevärki väljak – nimelt kasvavad seal suured puud. Keskliin on peaaegu olemas, aga ringe jms täpselt pole isegi võimalik sõita. Samuti on väljaku mõõdud palju suuremad – ma arvan, et kusagil 30 x 75 või nii. Puude tõttu pole sinna võimalik ka mingit aeda maha panna. Selliste mõõtmetega skeemi sõites (ja ka vaadates-hinnates) peab olema päris hea kujutlusvõime. Aga kui on tõsine tahe, siis kõik ülejäänu on vaid ebaolulised üksikasjad. Platsi näete põgusalt SIIT.
Teisel klubil, millel nimeks BRF, on olemas tavapärasem plats, kuigi sealgi päris aeda ümber ei ole. Mõõdud on aga suht-koht realistlikus skaalas. Seal on ka rohkem edasijõudnuid, kes võistlevad ka rahvuslikul tasemel nii laste, juunioride kui noorte klassis – eelpool mainitud India tasemetel muidugi. Suures osas sõidetakse pensionile jäänud täisverelistega ning tulemused jäävad tihti kontaktiprobleemide taha. Peale koolisõidu enamik lastest ja hobustest ka hüppavad. Selles klubis pean ma välja tooma suurepärase meeskonnavaimu – kõik lapsevanemad osalevad aktiivselt klubitegevuses. Selles klubis olen ma käinud aeg-ajalt tunde andmas juba 7-8 aastat ning väga hea on näha pidevat tasast arengut. Kõige taga on klubi asutaja ning omanik Beeya. Kuidas see õbluke naisterahvas küll seda kõike jõuab hallata, on mulle siiamaani mõistatuseks. Sellel platsil on olemas ka mingisugune valgustus, nii et päeva saab veidi pikemaks venitada, vt SIIT.
Edasi Kolkatasse
Pärast paari päeva Delhis suundusin Kolkatasse (vana nimega Calcutta). Klubi, mis mind Kolkatas vastu võttis, on vanas heas briti stiilis country club. Kolkata ei ole India linnade seas just kõige puhtam ega ilusam, kuid seal on mingi tabamatu aura, mis mulle väga meeldib. Inimesed on seal ka palju malbemad kui Delhis. Tollygunge ehk lühemalt Tolly Club on üks Kolkata eliitsemaid ja vanemaid klubisid ning sinna kuulumine on päris kallis. Peale restoranide ja klubiürituste külastamise saab seal tegeleda nii ujumise, tennise kui ratsutamisega, aga põhirõhk on kindlasti golfil.
Ratsaklubi on seal väga puhas ja kena, seda eriti võrreldes teiste tallidega – aga kahjuks puudub seal hetkel kogemustega treener, kes spordi poolel lapsi edasi viiks. Hobuseid on seal ca 20 ringis ning lapsi päris palju. Kahjuks on hobupark seal samuti põhiliselt oma galopikarjääri lõpetanud täisverelised, kes ratsmes jooksmise asemel pigem pilvi vaatavad. Seal on küll muidu tore olla, kuid mis koolisõidutrennidesse puutub, siis ma tunnen, et ei saa neid oluliselt aidata, kuna kontaktiprobleemidega hobuseid pole lihtsalt võimalik paari 30-minutilise tunniga kuigi palju edasi arendada, enamik neist jäävad nagunii igaveseks meie mõistes ABC tasemele. Kahju, et seal taolist võistlusklassi ei ole, sest ST tasemelt A tasemele on ju tegelikult päris suur hüpe. Nii me siis õpime sõitma diagonaale, serpentiine ja volte ning eks seegi kindlasti aitab.
Mõned aastad tagasi oli Dina seal kaks nädalat trenne tegemas ning pärast seda olin lausa šokeeritud, sest enamik lapsi jõudis isegi nurkadesse ja hobused ei olnudki alati ringidel väljapoole kõverad! Aga kahjuks see võluvägi kaua ei kestnud ning praeguseks pole kellelgi mingitest nurkadest isegi õhkõrna mälestust. Kuna Kolkata pole ka mitu aastat meie võistlussarjas osalenud, siis tuli taas päris algusest pihta hakata.
Jälle Delhi
Kolkatast tagasi Delhisse jõudes ootas mind ees nädala jagu treeningpäevi, sest mida muud seal ikka teha, reis ju pikenes nädala jagu. Ma pole vist elu sees korraga nii palju trenne andnud, kui selle reisi jooksul. Jaanuar on Delhis produktiivne aeg, kuna ilm oli päeval suhteliselt jahe – keskpäeval päikesega umbes 20C ringis, aga oli ka päevi, mil oli nii külm, et pidin poodi minema ja endale kindad ja mütsi ostma. Produktiivne sellepärast, et sõita saab kogu päeva jooksul ning sellega on lihtsam kõike planeerida. Hommikuti sõitsin umbes 10 paiku Uberiga tööle ja õhtul 6 või 7 paiku „koju“.
Seekord elasin Hiltonis, mis asus Saketi kaubanduskeskuses. Hotell oli tore – tuba soe, vannitoas kuum vesi, hea valikuga hommikusöök ja muud tsivilisatsiooniga kaasnevad väikesed rõõmud. Ja kõike seda ca 35 EUR per night. Kuna külalisi eriti palju ei olnud, siis teretasid pea kõik töötajad mind nimepidi ja teadsid täpselt, et hommikusöögi kõrvale tuleb tuua ilma suhkruta cappucino. Hotell oli suures ostukeskuses, kus kohe ümber nurga oli hiiglaslik valik restorane, kohvikuid, poode jne. See oli eriline, kuna enamikest hotellidest pole Indias lihtsalt mitte kusagile minna ja igale poole peab Uberiga sõitma.
Uber on Indias ka veidi omamoodi kogemus. Minu igapäevased sõidud läksid maksma umbes 2-3 EURi ning alles nüüd sain aru, kuidas tavataksojuhid meid enne iga sõidu eest nöörinud olid. Kuna selleks ajaks oli mul juba India telefoninumber koos sellega kaasneva Internetiga, siis tegi see mu elu kordades lihtsamaks. Seda telefoninumbrit saada aga polnud sugugi lihtne – välismaalastele seda ei anta. Nii et selle pidi tegema oma nimele üks Chennai võistluste korraldaja. Protseduur võttis pool tundi ja selle käigus tehti numbri omanikust ka “faili jaoks“ ametlik pilt. Aga kui number olemas, siis edasine läks juba lihtsalt. Kuu aega kõnesid, SMS-e ja 1.5 GB internetti päevas maksab umbes 4 EUR, nii et põhimõtteliselt nagu muidu saadud.
Siia juurde veel üks tore asi – nimelt Delhi IT-mehed osutusid Chennai omadest tunduvalt võimekamateks ja minu lootusetult katkine arvuti sai uue emaplaadi – kusjuures kõik andmed ja programmid olid muutmata kujul alles. Ning seda kõike 50 EUR eest. Jesssss!
Treeningud BRF klubis olid kordades põnevamad, sest seal olid kõik sõitjad vähemalt A tasemel. Minu tundidesse tuli ka värske India meister (kui kerida tagasi jaanuari algusesse, siis tema oli see, kes võitis PSG tulemusega 59%). See oli päris huvitav väljakutse, kuna tema hobune on Hollandis pärit, võimekas ja ülipüüdlik. Kuna noormees on ise kolmevõistleja taustaga, siis põhimõtteliselt seljas ta püsis, aga mis koolisõitu puutub, siis ta tunnistas ise, et oli näiteks küljendusi ja piruette youtube-st õppinud. Palju väikesi parandusi hiljem näitas ta, et suudab trennis PSG pea 70% peale sõita, kui kõik toimis ja vigu sisse ei tulnud. Ambitsiooniks oli tal pääseda Indiat esindama Aasia mängudele 2022 Hiinas. Sellest aga edasi hiljem.
Nii oli mu kojusõiduni veel loetud päevad ning hakkasin mõttes juba asju pakkima. Aga kui ma British Airwaysi appist oma lennuaegu üle kontrollisin, tabas mind järjekordne (kuigi siis juba mitte nii üllatav) löök allapole vööd. Nimelt oli minu Delhi-Londoni lend kuhugi vaikselt ära kadunud – ei mingit meili ega muud teadet! Kuna siis oli just levima hakanud kurikuulus Briti tüvi, siis lennud Londoni ja Delhi vahel lihtsalt tühistati. Nii et 28. jaanuari asemel õnnestus mul koju lennata alles ca nädal hiljem, 5. veebruaril, seekord marsruudil Delhi-Bangalore-Frankfurt-Tallinn, milles sisaldus 11-tunnine ooteaeg Frankfurtis. Aga siis mul oli juba suhteliselt ükskõik – peaasi, et lõpuks koju sai. Kuu aega Indias on siiski ainult tugevatele!