28. jaanuaril lahkus meie seast enne oma 70. juubelit Argo Kaasik, ainuke ratsanik, kes on iseõppijana tulnud Eesti meistriks.
Ta alustas Vao kolhoosi tallis poisterühma juhina, kes õppisid võistlustel parimaid ratsanikke jälgides ja nende üle arutades. Hobuseks sattus talle täisvereline täkk Prokaat, väike ja sageli lombakas. Teisi ratsanikke Prokaat ei tunnistanud, aga Argoga hakkas lausa raevukalt hüppama. 1968.a. tuli Argo Prokaadiga Eesti noortemeistriks, 1969. 17-aastasena sai Eesti meistrivõistlustel pronksmedali kahevoorulises 130-150 cm takistussõidus. Siis nad kadusid – Argo sõjaväkke, Prokaat ei tahtnud enam kõrgeid takistusi hüpata. Aga 1973.a. jahmatasid nad kõiki Eesti meistrivõistluste võitmisega, ikka põhialal 130-150 cm takistussõidus. Kui Prokaadi jalad enam vastu ei pidanud, ei pakkunud lihtsamad hobused ja lihtsamad takistused Argole enam huvi.
Kui tulid huvitavamad ajad, tõusis Argo, jälle iseõppijana, majanduselus kiiresti ja kõrgele. Kolhoosi varustajast sai suure agrofirma peadirektor ja mitme väikefirma omanik. Siis tuli raske haigus. Sellegagi sai Argo tavalisest paremini hakkama ja pidas kauem vastu. Aga avalikust elust hoidus ta kõrvale, ei tahtnud näidata, et liigub kehvemini kui teised. Vao Karika võistlustel oli ta siiski alati kohal, jälgis võistlusi oma autost, iseloomustas sõprade ringis tabavalt, mis toimub ja oskas suurepäraselt vahet teha andekate ja tavaliste ratsanike ja hobuste vahel. Surm tabas teda liiga ootamatult, muidu oleks ta osanud sellelegi vastu panna. Me kõik kaotasime Argoga mehe, kes ei tahtnud kaotada. Veel rohkem kaotasid tema lähedased. Tunneme neile kaasa ja hoiame Argo mälestust elus.